21.10.07 Kyoto

Tänase päeva veetsime Osakast 40 km kaugusel Kyoto linnas. Algul tundus, et 11 päeva, mis me Jaapanis oleme, on ilmatu pikk aeg, kuid tegelikult jõuab selle ajaga siin ülimalt vähe käia ja näha. Kuna nädalavahetuseks Kyotosse hotelli ei õnnestunud saada, siis otsustasime seal vähemalt korra ära käia. Ka Lonely planet soovitab, et kui oleks valida külastada kahte Jaapani linna, siis peaksid need tingimata olema just Kyoto ja Tokyo. Kyoto on just see linn Jaapanis, kus leidub kõige rohkem pühakodasid.

Buda ja shinto pühamud.

Kyoto raudteejaamast väljudes, hakkasid esimesena silma Gucci ja Louis Vuittoni kauplused. See on müstiline, kui palju Jaapanis on kõrgmoe kaupluseid ning mis kohtades need asetsevad. Muidugi LV kott on jaapanlaste (ka meeste!) seas selline must be asi, neid kohtab tänavapildis vähemalt igal kümnendal inimesel küll.

Üle tee minnes muutus city nagu noaga lõigatult aguliks, kus on madalad ja väiksed majakesed. Veidi mööda tänavaid ekseldes leidsime esimese buda templi. Esimene võimas pühakoda (Nishi Hongan-ji), mida me oma reisil kohtasime, mõjus väga muljetavaldavana, see oli koos oma kõrvalasuvate hoonetega muidugi ka väga mastaapne ehitis. Sinna templisse lubati ka sisse minna, kuid on palju pühakodasid, kuhu võõramaalasi sisse ei lasta või saavad sinna vaid grupid linnavalitsusest hangitud eriloa alusel. Templit külastasid tavalised jaapani inimesed oma igapäevastest riietes, kuid templi territooriumil liikus ka välismaalasi. Nägime ühte noort tõenäoliselt Euroopast pärit perekonda, kes harrastasid sarnast reisistiili nagu meie, neil oli samuti kaasas umbes pooleteiseaastane laps ning nad nägid väljas sellised seljakotimatkajad.

Edasi suundusmine ühte shinto pühamusse. Jaapanlased on selles suhtes kummalised inimesed, et enamus neist on vähemalt kahte usku - jaapanis enimlevinud shinto ja buda usku; aga leidub ka neid, kes nende kahe usundi kõrval austavad veel konfutsianismi ja kristluse tavasid. Selles shinto pühamus ei olnud eraldi suurt ja võimsat peahoonet - oli armsalt kujundatud pargike, kus inimesed linnakärast eemaldudes oma mõtteid mõtisklemas käisid.

Ka seal kohtasime väikese lapsega reisivat perekonda Texasest. Täna liikusime vaid jalgsi - käimiskaugusel leidus veel üks shinto pühamu - sinna hoonesse päris sisse ei saanud, kuid nägime, kuidas väravas rippusid sajad puuplaadikesed, kuhu jaapanlased oma palveid ja soove kirjutavad.



Kuna kell oli juba pool viis, siis selleks ajaks olid kõik kohad juba uksi sulgemas. Tee peale jäid veel mõned huvitavad paigad, kuhu me aga enam sisse minna ei saanud. Ostsime ka veidi jaapani suveniire - ma jätkuvalt olen lummatud nende pakkimiskunstist, see annab asjale nagu väärtust juurde.

Rongis Oskaka poole tagasi sõites kippus uni kangesti peale tulema. Oleme läinud mitu päeva järjest 1-2 ajal öösel magama ning nüüd hakkas väsimus tunda andma. Ka Anee oli tänasest päevast väga väsinud, kuigi ta kõndis täna tunduvalt vähem kui teised päevad. Lärmakas ja rahvarohkes metroojaamas lülitas Anee ennast välja ning jäi Patapumis magama, seega ei läinud me täna ka välja restorani sööma, vaid ostsime lähimast kauplusest jaapani kiirtoitu ja puuvilju hotellituppa kaasa. Pakkisime õhtul usinasti asju (st mina sorteerin, Renee näitab pakkimiskunsti - kohvrisse ei tohi jääda grammigi õhku, muidu ei mahu asjad ära), kuna homme hommikul ootab ees sõit Tokyosse.