Tokyosse jõudes tulime rongijaamast algul taksoga hotelli, ei hakanud kohe kohvritega seiklema. Tokyo on teistest nähtud Jaapani linnadest kuidagi teistsugune, kesklinnas on jäetud palju rohealasid, samas täiesti keskus oma laiade ja ülerahvastatud tänavatega tekitab veel rohkem suurlinna tunde - tõsi, seda ju Tokyo ongi, siin linnas elab 12,2 miljonit inimest.
Pärastlõunal läksime pikale jalutuskäigule hotellist Tokyo keskusesse. Tee peal oli plaan külastada ühte lähedalasuvat parki, et Anee saaks veidi kühvliga kaevata ja koera-vormi teha, kuid pargi väravas seisis turvamees, kes siseneda ei lubanud - tegemist oli nimelt keisri venna elukohaga. Nii me siis jalutasime mööda pargi äärt kesklinna poole, Anee samal ajal matkas ja loopis oma koera-vormi (see on tal üks lemmikmänguasjadest), loopis, kuni see kukkus parki ümbritsevasse kraavi, mis omakorda oli piiratud aiaga, kus sildid keep away, kuna aga koera-vorm nii armas, siis pidi emme üle aia ronima ja selle kraavist ära tooma...
Täna käisime söömas kesklinna serval taas kohas, kus menüüst midagi aru ei saanud, olid küll mõned pildid, mille järgi me tellida saime. Inglise keelst aru taas ei saadud, raske oli isegi seletada, et soovime juua vett - see sai selgeks, kui võtsin kotist veepudeli ja osutasin sellele. Pulkadega söömine on hakanud juba päris meeldima, kuigi riisi süüa tundus sellega üsna võimatuna. Söök oli veidi nigelam kui eelnevates söögikohtades, kuid arve oli ka poole väiksem kui kallimates restoranides.
Pärast õhtusööki kondasime veel paar tundi linna peal, Anee jäi pärast söömist magama. Tokyo kesklinnas on inimesi ikka päris palju, inimesed on ka teistsugused kui teistes Jaapani linnades - nad ei kanna vaid ühte stiili riideid, samuti ei imesta ega tõsta pilku nad välismaalst nähes, sest Tokyos liigub viimaseid juba päris palju. See, palju oli kesklinnas vilkuvaid ekraane, pole mina varem küll näinud, Renee on sarnast vaatepilti näinud New Yorgis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar