Esimest korda siin Jaapanis saime süüa noa ja kahvliga, söökide päritolumaa jäi segaseks, kuid toidud olid maitsvad. Anee sõi igatahes minu lambalihaprae ise ära, ta oli juba mitu päeva rääkinud, et tahaks lambaliha süüa:) Esimest korda sõin restoranis ühte jaapanipärast magustoitu, mille komponendid jäid taas segaseks - keskel oli jäätisepall, mis oli pealtnäha nagu omakorda ümbritsetud spagettidega, kuid see spagetikujuline moodustis oli mingi magus kahvli vahel deformeeruv maiustus - maitses igatahes hästi koos mõrkja teega.
Tokyo 5th Avenue - Ginza.
Pärast sööki jalutasime Tokyo suurimas šopingupiirkonnas - Ginzas, kus tänavad kubisevad kallitest kõrgmoepoodidest.
Seal leidub ka elektroonikapoode, söögikohti, autopoode jne. Ühes autopoes esitleti just uut Nissani (!!!) sportautot, oli selline väga nunnu ja punane, nägi välja nagu maksaks vähemalt 1,5 miljonit krooni, kuid selle hind oli vaid 369 000 krooni. Ma vahetaks oma Mazda hea meelega sellise punase iluduse vastu :). Kahjuks müüakse selliseid autosid vaid Jaapani turul; see, et siin on hoopis teistmoodi Mazdasid, Toyotasid, Nissaneid ja Hondasid, oleme märganud juba algusest peale. Eriti on silma jäänud nende markide suured sedaankerega "loomad", mis näevad kahtlaselt sarnased välja BMW 5. seeriaga. Ka muid keretüüpe tehakse siin päris ilusaid - isegi mahtuniversaale. Üldiselt aga jaapanlased ei ole sellised autopeded nagu eestlased, Land Cruiserite kontsentratsioon on siin oluliselt väiksem kui Tallinnas. Ruumipuuduse ja väikeste parkimiskohtade tõttu sõidetakse siin enamasti väikeste ja väheedevate autodega. Liiklus on siin muide vasakpoolne ning autode roolid on seega auto paremas küljes, harjumatu on teed ületades teisele poole vaadata.
Seal leidub ka elektroonikapoode, söögikohti, autopoode jne. Ühes autopoes esitleti just uut Nissani (!!!) sportautot, oli selline väga nunnu ja punane, nägi välja nagu maksaks vähemalt 1,5 miljonit krooni, kuid selle hind oli vaid 369 000 krooni. Ma vahetaks oma Mazda hea meelega sellise punase iluduse vastu :). Kahjuks müüakse selliseid autosid vaid Jaapani turul; see, et siin on hoopis teistmoodi Mazdasid, Toyotasid, Nissaneid ja Hondasid, oleme märganud juba algusest peale. Eriti on silma jäänud nende markide suured sedaankerega "loomad", mis näevad kahtlaselt sarnased välja BMW 5. seeriaga. Ka muid keretüüpe tehakse siin päris ilusaid - isegi mahtuniversaale. Üldiselt aga jaapanlased ei ole sellised autopeded nagu eestlased, Land Cruiserite kontsentratsioon on siin oluliselt väiksem kui Tallinnas. Ruumipuuduse ja väikeste parkimiskohtade tõttu sõidetakse siin enamasti väikeste ja väheedevate autodega. Liiklus on siin muide vasakpoolne ning autode roolid on seega auto paremas küljes, harjumatu on teed ületades teisele poole vaadata.
Ginzas nägime veel ühte huvitavat tasuta teenust, mida tänaval pakutakse. Prillipoe ees seisab lauake, kus saab oma prille ultraheliga silmaga nähtamatust tolmust puhastada (iseteenindus) - Märt kõndis edasi igatahes puhaste prillidega. Käisime ka Reneele huvitavas Bic Camera hiigel-elektroonikakaupluses, kust liiga suure valiku tõttu Renee siiski midagi ei ostnud:)
Märt rääkis veel huvitavaid lugusid Jaapanist ning kesklinnas ekskursiooni tehes oli tal iga koha kohta midagi jutustada, ta räägib ka jaapani keelt ja tunneb selle kultuuri hästi. Edasi läksime oma teed ning lasime Märdi tagasi tööle.
Viimane õhtu Tokyos.
Hotellini otsustasime minna jalgsi, kuna tänased kilomeetrid tundusid olematud - GPS näitas, et hotellini on 2,5 km - see ju "nuusata" meile matkajatele. Tee peal hakkas Renee rääkima, et tema tahaks süüa pizzat, midagi euroopapärast; sel juhul ei ütleks mina ära koorestest pastast. Leidsimegi peagi ühe koha, kus sai süüa nii pizzat kui pastat - üllatavalt odavalt, kuid söögid olid maitsvad. Anee oli ka nõus sööma pastat, kui talle rääkida, et spagetid on ussipasta - talle meeldib, kui rääkida söögi juurde mõni põnev lugu sellest, siis läheb toit paremini. Nt hakkas teda ära tüütama kanaliha, kui aga rääkida, et see on kukeliha, siis sobis see taas väga hästi söögiks. Eilne part oli aga ülimalt müstiline ja põnev, kuna ta enne ei teadnud, et ka pardiliha saab süüa.
Koduteed jätkates (naljakas, kuidas inimene hakkab igat peatuspaika koduks nimetama) lubasime Aneele, et täna õhtul läheme jälle mänguväljakule - sel korral hotelli lähedale, kus on teistsugused atraktsioonid. Anee tuuritas vedrudraakoniga pimedas pargis ning kilkas mõnust. Lasi alla ka liumäest ning kiikus issi süles.
Samas mänguväljaku kõrval magas üks kodutu - neid oleme näinud kõigis käidud Jaapani linnades üsna palju. Märt rääkis, et sotsiaalabi on siin väga hea, need inimesed lihtsalt ei ole nõus kasutama riigi poolt pakutud abi, pargipingil magamine ja kerjamine on nende jaoks lihtsalt elustiil.
Pargis istus ka hulk teetöölisi (vähemalt 10), keda olime igal õhtu oma hotelli lähedal askeldamas näinud. Täna just vaatasime, et ongi nad valmis saanud selle lõigu, kuna kõik oli sile ja polnud jälgegi, et seal oleks midagi toimunud. Mänguväljakult ära minnes vaatasime, silmad suured, kui teetööd täpselt samas kohas olid taas alanud (kohale oli toodud mingi suur masin, mis seisis "kaevataval kohal", piirkond oli varustatud hulga helkivate märkidega, kõrval vehkis vilkuvas vestis tädi helendava nuiaga - ja 5 min tagasi polnud seal midagi...) - nüüd nägime ise seika riigi sotsialismilaadsest tööhõiveprogrammist (Märt enne oli rääkinud, kuidas riik tööhõivet korraldab, et luuakse pseudoameteid ning ühe asja tegijal on veel neli järelvalvajat). Sellest jäi küll mulje, et iga õhtu tuleb kokku hulk inimesi, et teha nägu nagu tehtaks tööd.
Ja hakkabki reis läbi saama, homme on viimane päev Jaapanis - sõidame hommikul meie reisi alguskohta - Nagoyasse, et sealt ülehomme hommikul lennuki peale minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar