Hommikune ehmatus.
Hommikul hotelli aknast õue vaadates tabas mind tõeline pettumus - esiteks sadas vihma, teiseks oli eile vaid pimedas nähtud Osaka linn kaotanud oma sära ning nii kaugele kui silm ulatus, paistis vaid hall, näotu ja märg kivikõrb.Unekott Anee ärkas täna alles kell 12.30, meie Reneega olime juba ammu hommikusöögil käinud ning tegime päevaplaane. Mina sirvisin Anee une ajal veel Lonely planetit, Renee otsis internetist infot.
Kaubandusvõrgus.
Kuna vihma sadas, otsustasime täna võimalikult palju sisetingimustes aega veeta. Renee GPS-kell hakkas ka veatult tööle ning sellega linna peale kondamaminek tundub turvaline, kuna alguspunkti tagasi viib see igalt poolt. Kõigepealt tuli mertoo üles leida; paar esimest tee küsimist ebaõnnestusid, kuna väga paljud jaapanlased ei saa ikka mitte üldse inglise keelst aru. Lõpuks juhatas meid õigele teele üks poemüüja, kes kinkis Reneele lihtsalt heast südamest vihmavarju, et ta vihma käes märjaks ei saaks (vihmavarju all olime enne vaid mina ja Anee). Täna ostsime metroos päevakaardi, kuna plaanisime rohkem sõita (siiski sõitsime vaid kaks peatusevahe edasi, rohkem täna metrood ei kasutanud).
Esmalt läksime kolama ühte kvartalisse, mis kubises tehnikapoodidest, vihje saime Lonely planetist. Jaapan on koht, kus tehnika on meie mõistes omajagu ajast ees ning Reneele on sellised poed kohad, kus aeg ununeb ning põnevust jätkub pikaks ajaks. Kuna muidu olen alati mina (riidepoes) šopata saanud, siis sel korral käis Renee omapäi hiigelsuures tehnikapoes, meie Aneega sõime ning vaatasime jaapani raamatuid. Juba Anee haigutaski ning läksime õue, kus Anee taas nagu konnapoeg emme süles magama vajus. Anee une ajal leidsime hiigelsuure kaubanduskeskuse (9 korrust), kus oli mitmeid korruseid riidepoode, sisustuspoode, tehnikapoode ning restorane. Tundus, et kaubanduskeskus oli suhteliselt värkselt ehitatud, poed ning kogu keskus oli ülimalt puhas ning väga stiilne. Iga poe sisekujundus oli kui omaette vaatamisväärsus, Eestis ega selle lähiümbruses selliseid poode ei kohta. Euroopas müüdavaid brände oli suhteliselt vähe, palju oli kohalikku, kuid poodide sildid olid eranditult ladina tähtedes kirjutatud; hinnatasemelt oli kaubanduskeskus kõrgemale keskklassile mõeldud.
Õhtust sõime sama keskuse restoranikorrusel, kus leidisime väga õdusa jaapanipärase kalarestorani. Vastuvõtt ja teenindus oli väga tore, aga soe ja siiras teeninduskultuur ongi jaapanlastele iseenesestmõistetav (eestlaste jaoks on teenindajana töötamine ikka alamklassi amet ning see hakkab väga sageli silma). Restoran oli jaapanipärane - jalanõud jälle kappi ja madala laua äärde istuma. Menüü oli sel korral vaid jaapanikeelne ja ilma piltideta. Inglise keelt praktiliselt ei mõistetud; kuidagi suutsime seletada, et soovime saada kaks erinevat valget kala ning lisaks juurvilju kõrvale. Saimegi kaks väga maitsvat kala, mida ka Anee lõpuks oli nõus sööma. Juurviljadeks oli sarnane salat nagu eile - söögiga jäime taas väga rahule.
Pärast sööki jalutasime läbi linna hotelli juurde tagasi - Osaka oli taas tuledesäras ellu ärganud ning muutunud säravaks ja elavaks linnaks; ka vihm oli lakanud sadamast...
Veel jaapanlastest...
Jaapanlased on väga osavad pakkima igasuguseid asju. Kunagi ei panda ostetud kaupa ühe koti sisse. Ka kõige lihtsamat asja ostes pakitakse kaup ülimalt peenelt; tundub, et see on omaette traditsioon ning nagu austus kliendi suhtes. Täna nägime väga peent küpsiste pakkimist. Ostsime tänava pealt kolme eri sorti küpsiseid, kõik sordid pandi eraldi kotikesse, kuhu lisati igaühele ka niiskust imav kotike, kott omakorda suleti õhukindlalt. Kolm kotikest rändasid edasi ühte paberkotikesse, mis ka teibiga kinnitati ning see omakorda sangaga käeskantavasse paberkotti. Tükk tegu oli, et neid kätte saada ja tänaval nosida, aga väga maitsvad küpsised olid:)
Jaapanlastel on viisakusnormiks võtta ja anda alati kõike kahe käega. Nad ootavad seda ka võõramaalastelt, nii on meil see juba siin ka sisse harjunud. Selle kõige juurde käib ka kummardades tänamine. Poes ei anta ostetud kaupa isegi üle leti, vaid tullakse leti tagant välja ja ulatatakse viisakalt kaup üle.
Imestan, kuidas saab ikka jaapanlaste inglise keele oskus olla praktiliselt olematu, kui seda koolis õpitakse vähemalt 6 aastat. Selle aga kompenseerib nende abivalmidus ning hakkama oleme siiamaani väga hästi saanud. Teed küsides tuleb lihtsalt näidata neile kirjapilti, siis osatakse kas õiget suunda näidata või viiakse ise kohale.
Jaapanlased leiavad, et palju töid võiks ära teha masinad. Nt on tänavad täis müügiautomaate, kust saab osta vett ja karastusjooke, aga ka sigarette ning midagi söödavat. Kasutusel võeti need automaadid mõnikümmend aastat tagasi olümpiamängude ajal, et tagada elementaarsete kaupade kättesaadavus, samas ruumipuuduses mitte tekitada juurde poekesi ega palgata uusi inimesi. Automaate on veel teisigi - loomulikult saab neist osta rongi- ja metroopileteid, aga leidub ka sellised, kus maksad hotelli eest automaadis ning valid nupust, millise toa võtad. Ega siin inimesi raista ole:) Teeremondist teatab ka lipukesega vehkiv robot-mehike, kes siis päris inimestest viitsiks päev läbi lippu lehvitada...
Teadmatus homse suhtes.
Meil on kell juba 2 läbi öösel. Tuleb magama minna. Homne päev ja tegelikult ka öö on veel lahtised, järgmist hotelli meil veel pole, väga paljud on täis; ka Kyotosse minek on küsimärgi all. Interneti kättesaadavus samuti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar