Hommikul alustasime sõitu Hiroshimast Shikoku saarele Matsuyama linna. Jaapan asub neljal põhilisel suurel saarel – Hokkaido, Honshu, Kyushu ja Shikoku. Viimane neist on ca pool Eesti pindalast. Kuigi Shikoku on suurima saare Honshuga ühendatud kahest kohast ka sillaga, siis Hiroshimast oli ainus viis sinna pääsemiseks praamisõit.
Seni oleme Jaapanis vaid viibinud põhisaarel Honshul (kus asuvad ka kõik suuremad linnad), sel korral tegime reisiplaani nii, et ei viibi vaid suurtes linnades ning külastame ka väiksemaid ja vähemkäidavaid kohti. Shikoku saare tõmbenumbriks on Iya ürgorg, mis asub saare idaküljel. Matsuyama on aga saare läänepoolseim linn (elanikke 513 000), mis tuli teha vahepealseks peatuspaigaks ilma, et läbida ühe päevaga meeletuid kilomeetreid. Shikoku idakaldal on ka surfarite meelispaigad, seal leidub nii kaljuseid- kui ka liivarandu, saare lõunaosas näitab loodus ülemvõimu inimese üle, seal on meres tõusud ja mõõnad, meeletud lained murravad rannikul kaljuseinu. Iya ürgorgu peetakse Jaapanis üheks kolmest “peidetud regiooniks”, see on raskesti ligipääsetav ning seal ei liigu hordide viisi turiste. Samas on kohapeal võimalik osta erinevaid turismiteenuseid – kajakimatku ürgoru jões, matku kivisel jõekaldal ja mäenõlvadel; ürgorus asub ka mitmeid ryokaneid (jaapani öömajad) ja onseneid (kuumaveeallikad), kus matkajad puhata saavad.
Praamisõit Matsuyamasse kestis 2 h 35 minutit, praam nägi välja nagu tavaline Saaremaa praam, kus on lauad, toolid laste mängunurk ja väike kohvik. Lisaks olid praami tagaosas veel vaipadega kaetud lavatsid, kus osa inimesi end magama keeras. Vahemaa Hiroshima ja Matsuyama vahel on vaid 65 km, kuid kuna kogu tee kulges väikeste saarekeste, mis asetsesid suhteliselt üksteise lähedal (meenutab Türgi rannikut), vahelt läbi, siis kiirus oli praamil aeglane.
Praamis sai Anee ringi kõndida ja mängida, samuti sööme alati sõitude ajal; nii möödus aeg väga kiiresti. Praamis sõitis ka 7-liikmeline ülikondades meestekamp, nii umbes 40-50-aastased, kummaline oli nende juures see, et nad kõik kandsid oma mobiilide küljes Jaapanis väga populaarseid vidinaid, mingeid väikseid loomakesi. Ma saan aru, kui teismelised tüdrukud riputavad oma telefonide külge selliseid jullasid, aga et keskeas ülikodades mehed.... Siin on ikka mobiilividin(ad) kõigil selline must be asi, et ilma selleta ei saa kohe kuidagi.
Matsuyamasse jõudes suundusime esmalt vaatama kõrgel mäe otsas asuvat lossi. Üles sai sõita kas köisraudteega või sellistel toolidel, mis suusamägedel inimesi üles veavad. Tahtsime mõlemad tooliga sõita, kuid mul ei lubatud, kuigi Anee oli kõhul patapumis kukkumiskindlat kinni. Nii sõitis Renee üles tooliga, mina aga vaguniga. Ostsime ühe otsa pileti - kui selline võimalus oli, siis järelikult pidi kusagilt ka teerada alla viima.
Et mäe tippu lossini jõuda, tuli kõndida veel mitusada meetrit tõuse, Anee oli just lõunaunest ärganud ning tahtis kogu maa ise kõndida. Mäe tipust paistis kogu linn, kuna mägi asub linna keskel. Lossini viis pikk kirsipuudega ääristatud allee, mis võis õitsemise ajal (kuu aega tagasi) väga ilus olla. Nüüd on puudel aga juba kirsid küljes ning esmavaatlusel ei saa üldse aru, et tegu on kirsipuudega, ei ole need samasugused nagu Eesti kirsid. Mäe otsas sai kohvikust süüa osta, võtsime ühe riisiroa, et Aneel nälga kustutada.
Kuna ümberringi leidus liiva, võtsime välja koera-vormi ja kühvli, et Anee saaks oma lemmikmängudega tegeleda. Küll ta tegi siis vorme, korjas kokku mahakukkunud kirsse, läks täiesti oma maailma. Et mitte Aneed segada, tegime lossile ringi peale kordamööda, et üks meist valvas samal ajal Aneed mängimise ajal.
Kui ma lossiringilt tagasi tulin, jooksis Anee mulle käed laiali vastu ning ütles kallistades “Head emadepäeva!”. See oli nii armas – esimene emadepäevaõnnitlus mulle; tegime veel koos mõned emadepäevapildid Matsuyama mäe otsas.
Mäest alla läksimegi mööda jalgrada ja treppe, üles oleks sellest ronida olnud päris raske. Läksime taas otsima mingi kaubamaja lasteosakonda, kuid selles linnaks olid kõik suured kaubamajad juba kell 7 kinni ning Kitty-õhtu jäi sel korral olemata. Kõhud olid meil juba päris tühjad, õhtusöök oli täna nii hiliseks jäänud – piilusime mitmesse söögikohta sisse, kuid siin linnas küll ingliskeelset menüüd ei leia, samuti ei räägi keegi inglise keelt. Absoluutselt iga vastutulija vaatab siin meid, Matsuyamas on väga vähe välismaiseid turiste (nägime ise vaid ühte ameeriklaste kampa). Eks Anee on kindlasti ka põhjus, miks meid nii vaadatakse – väga paljud lehvitavad Aneele ja tahavad katsuda, kuid Anee kardab neid ning ei taha kunagi vastu lehvitada. Ta ei saa aru, miks teda kogu aeg piilutakse.
Lõpuks leidsime siiski ühe toreda kohaliku restorani, kus menüü oli piltidega. See oli meie selle reisi kindlasti parim õhtusöök – lõpuks saime selle hea kastmega salateid, mis meil eelmisest reisist meeles olid ning mille maitset me sel korral nii kaua otsinud olime, ka grillitud lihavardad ja kala oli väga maitsev, Renee sõi veel kaheksajalga taignas (tellises ei teadnud, mis seal sees on), mul sellele ei hakanud hambad peale.
Pärast sööki jalutasime pimedas linnas hotelli poole (kell oli umbes 9 õhtul). Selleks ajaks oli Matsuyama linn praktiliselt tühi; teistes linnades, kus me enne käinud oleme, öösel elu ei lakka, kuid siin oli kõik vaikne, trammid ei sõitnud, autosid liikus vaid üksikuid ning inimesed olid tänavatelt kadunud. Tee peal nägime ühte kummalist bensiinijaama, kus püstolid rippusid laest välja, järelikult pidid kütusemahutid ka kusagil seal olema. Tankla nägi välja vana ja väsinud (nagu need kõik siin), katuse all on lihtsalt tühi plats, ning auto saabudes lastakse nööriga püstol alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar