kolmapäev, 14. mai 2008

Iya (12.mai)

Tänane teekond viis meid Jaapan kultuuri ja traditsioonide lahutamatusse ossa – onsenisse. Onsenid on Jaapani “saunad” – jaapanlased on kasutanud neid aegade algusest, need on kuumaveeallikad, kas siis maja sees väljas, kus mehed ja naised suplevad eraldi, kus pestakse hoolega ning mõnes karmimas neist on temperatuur 43 kraadi. Onseneid on Jaapanis ca 3000, neid on kõikjal alates Tokyo Roppongi piirkonnast kuni inimtühjade orgude ja mägedeni välja, kuhu viib vaid päevapikkune matkarada.

Sõit umbes 100 km eemal asuva onseni poole hakkas hommikul Matsuyamast, kus tuli rongi oodata tund aega (seni on meil pikim järgmise liiklusvahendi ootamine olnud ca 15 minutit). Mida kaugemale keskusest ning mida vähemkäidavamasse kohta minna, seda harvem on aga rongide graafik. Rong sõitis 2 tundi mööda rannikut, tegi peatusi väikestes asulates, milles majad olid ikka väga tihedalt üksteise kõrval, majadest mõne meetri kaugusel riisipõllud, kasvatatakse ka muud rohelist, mida täpselt, seda rongiaknast ei suutnud fikseerida.

Tuli teha ümberistumine ühes väikses jaamas, seal asulas tundus elu olevat üsna väljasurnud ning inimesed melanhoolsed, koolitüdrukud istusid rongijaama pingil, meikisid end selle pool tundi, mis me seal neid nägime, ringi liikus ka mõni vanem inimene, kuid üldiselt tundus elu siin väga aeglane võrreldes suurlinnameluga. Siis veel teise rongiga 35 minutit sõitu, kust lõpuks onsenini oleks jäänud veel 50 minutit bussisõitu (vahemaa linnulennul vaid 11 km).

Viimase lõigu tulime siiski taksoga, mis oleks pidanud kestma ca 30 minutit, kuid kuna sõit oli vaid ülikitsastel mägiteedel, kus kaks autot ei mahtunud üksteisest mööda ning kus oli pidev varisemisoht, siis ühes kohas oligi tee pooleks tunniks kinni, kuna korjati ära varisenud kive.

Meie valisime onseni külastamiseks ühe Iya ürgorus asuva ryoakani. Ryokan on jaapanipärane ööbimiskoht, neid on väga erinevaid, alates spartalikest tingimustest kuni ülima luksuseni välja ning vastavalt sellele kujuneb ka hinnaklass. Traditsioonilises ryokanis magatakse maas asuvatel tatami mattidel – tõsi maha pannakse ka madratsid, linad, tekid ja padjad, et ikka päris voodi tunne on, kuid selline komme on tekkinud praktilisest vajadusest – jällegi ruumipuuduse tõttu. Jaapanlaste kodud on nii väikesed, et enamuses neist polegi voodile ruumi, nii võetakse õhtu saabudes kapist välja madratsid ja voodipesu ning pannakse samasse toa põrandale, hommikul jälle pakitakse kõik kappi tagasi. Ryoakani toas puudub tihti vannituba ja WC, toad on meestele ja naistele eraldi; meie nii karmi varianti ei valinud – me kõik ööbime ikka ühes toas ning ka WC ja kraanikauss oli samuti toas olemas, pesemiseks oli mõeldud küll 24 h lahti olev onsen allkorrusel.

Meie tuba on võrreldes eelnevate hotellidega väga suur, eraldi on ka ruum veel massaažitooliga, kus saab lõõgastavat muusikat kuulata, samuti suur rõdu, kust avaneb maaliline vaade Iya ürgorule ning selle põhjas voolavale jõele (see on hotellitoast umbes 200 meetri sügavusel). Onseneid on siin kaks – siseruumides asuv onsen meenutab tavalist kuuma (täiesti talutav - siin on temperatuur 39,3 kraadi) basseini. Enne basseini minemist küüritakse end ülihoolikalt puhtaks – istutakse basseiniga samas ruumis asuvatel üliväikestel pingikestel, kasutatakse väikest kausikest, nuustikut ja dušši; meenuteb see kõik veidi ühissauna.

Õues asuv onsen asub aga peamajast 170 meetrit allpool, kuhu saab 5 minutiga sõita rööbastel liikuva vaguniga (ropeway). See onsen on ehtne kuumaveeallikas, milles on tunda ka väävlihõngu. Õhk oli õues õhtul karge, kuid kuumaveeallikasse sulpsates oli ülimõnus tunne, kuna vesi on seal 39 kraadi. Mehed ja naised on eraldi ning supeldakse alasti. Algul lõin Anee vettevõtmises kahtlema, kuna riietusruumist tuleb minna paljalt õues trepist alla, kuid mässisin ta rätikusse ja võtsin kapuutsiga kampsuni kaasa, et pea hiljem külma ei saaks. Igatahes tundis Anee sellest välisuplusest kuumas basseinis erilist mõnu, ka sügavus oli tema jaoks nii paras, et püsti seistes oli väljas vaid kael ja pea.

Paremates ryokanites serveeritakse õhtusöök tuppa. Meie tellisime söögi kella kuueks, kuna Anee oli täna lõunaune vahele jätnud ning tahtsime ta varem magama panna.

Laud oli ülimalt rikkalik, umbes 20 kausikeses oli erinevaid väga kenasti kaunistatud, kuid tundmatuid sööke. Pulga otsa oli aetud ja grillitud samas orus asuvast jõest püütud kala, tooreid lihalõike tuli ise keeta lauale toodud elava tulega potikeses. Väga palju oli igasuguseid rohelisi tundmatuid lehti-vilju, tainasse olid keeratud ning õrnalt friteeritud mõned tundmatud lilleõied.




Riis maitses sojakastmega väga hästi, enamus maitseid olid aga nii võõrad ja palju toite jätsime järgi, laual olev oli meie jaoks pigem siiski silmadega söömiseks. Kui esimese käigu olime lõpetanud (milles oli küll juba nii külmad kui soojad road), toodi veel juurde suur anum riisi ning kohalikke soba-nuudleid (tatar+nisu). Selleks ajaks oli kõht juba moraalselt täis ning enam me eriti ei söönud. Lõpuks toodi veel magustoitu, milleks oli väga kummalise maitsega jäätis ja maasikad.

Kuna Anee läks juba kell pool kaheksa magama, siis oli meie jaoks õhtu veel pikk, nautisime aknast avanevat vaadet, Renee käis hiljem veel sisebasseinis, minul oli lõpuks aega blogida. Jaapanlaste onsenid on oma olemuselt põhimõtteliselt nagu meie spad, kuhu tullakse lõõgastuma, mõnedes neist pakutakse ka iluteenuseid ja massaaži.

Hommikul ärkasime juba 7.30, kuna Aneel läks uni ära, hommikusöögil käisime all restoranis, kuhu oli lauad kaetud tubade kaupa. Taas hulk kausikesi tundmatut ja kummalise maitsega kraami, erinevaid kalast suupisteid, läätsesupp, riis, tundmatud marineeritud viljad.

Pärast sööki jõudsime käia veel jõeorus asuvas õue kuumaveeallikas, seda mõnu ei saanud lihtsalt kasutamata jätta. Tegime pilte kivisest jõeorust ning sõitsime vaguniga üles tagasi.

Siin tegime ka selle reisi järgmise bussiootamise rekordi – 2 h (seal käibki buss vaid 3 korda päevas). Plaanisime minna ürgorgu väikesele jalutuskäigule, kuid järsku hakkas vihma sadama ning pidime selle aja sees veetma. Kuna olime selles ryoakanis nii haruldased külalised nagu jaapanlased Saaremaa turismitalus, siis meid käidi ja uuriti ikka veel mitu korda, toodi tasuta kohvi ja vett, Aneele kokkupanemiseks puzzlesid ning püüti meie ootamine igati mõnusaks teha.
Bussis oli juhuslikult üks inglise keelt purssiv vanahärra, kes kohe tuli jutustama ja küsis, kas meil edasiminemisega kiire. Et ta võib bussijuhti paluda, et see teeks ilusamates kohtades veel peatuseid, et me saaks ürgorust veel mõned paremad võtted. Olime nõus, kuna Tokushimasse viiva rongini oli veel aega pool tundi - saime pildistada kuulsat pissiva poisi kuju, kes seisab kuristikuserval.

Jäime ryoakani ja onseni külastamisega väga rahule, see oli tõesti midagi sellist, mida varem kogenud polnud, kuigi üks öö maksis seal 1/3 meie kogu reisi ööbimissummast. Ühtlasi oleme sellel reisil saanud nautida meie kogu reisiajaloo koledamat ja ilusamat vaadet hotelliaknast. Esimene neist siis Kyotos, teine Iyas.


vaade aknast: Kyoto; vaade rõdult: Iya

Kommentaare ei ole: