Kyoto (6.-8. mai 2008)

Me oleme taas Jaapanis; jäi lihtsalt nii hinge see maa, et süda kiskus siia tagasi. Teekonna algus sel korral taas sama – Tallinn-Helsingi-Nagoya, reisipäevi 12, reisilisedki samad – Aet, Renee ja Anee (2 a 4 kuud).

Nagoyasse jõudes sõitsime kohe samal päeval Kyotosse edasi, Shinkanseniga on rongijaamade vahe alla tunni aja, olles küll öö magamata, arvasime me suutvat selle tee siiski liikuda; meie kahe õlul ja kätes oli kaasas üle 60 kg tavaari + Anee, kes sel korral 2 kg raskem kui eelmisel matkal. Temperatuur oli ca 25 kraadi, maha tuli koorida mitu kihti riideid.

Kyoto on Jaapanis kindlasti koht, mis väärib külastamist, siin on sadu templeid ning selles linnas lausa õhkub ajaloolist hõngu. Kyotos elab 1,47 miljonit inimest.

Kyotos hotelli jõudes olime päris väsinud – esiteks füüsiliselt kottide tassimisest, aga loomulikult ka magamatusest ja keskkonnavahetusest. Reneel oli üks käsi kohvri tõstmisest villis, lisaks hakkas öine magamatus mõjuma. Kuna hotelli nii vara sisse ei lasta, läksime veel paariks tunniks lähiümbrusesse kondama. Matkates kadus ka uni täielikult. Anee oli õhukestes riietes kohe nõus ise kõndima, mida ta Eestis pole talv läbi teinud.

Hotelli tagasi jõudes oli heaks üllatuseks, et toas on olemas pliit ja pott; meil oli muidu plaan need siit ise osta, pudrud on kõik Aneele kaasa võetud. Eelmisel korral tekkis mure Anee söömise pärast, sel korral saame väga hästi hakkama, kuna toitu on kaasas piisavalt ning ta tohib juba praktiliselt kõike süüa ka. Voodisse minnes keha lausa sulas voodisse, nii mõnus tundus see, olles 27 tundi magamata. Öösel olime siiski 4 tundi üleval, kuna uni läks ära, on ju Eestiga siin 6-tunnine ajavahe.

Teine päev Kyotos

Järgmisel päeval panime hommikusöögi ajaks kella helisema; käisin ka vaatamas – pakuti jaapanipärast hommikusööki – eri liiki sushisid ja mingi jaapanipärane supp, mida ma ka ainukesena neist proovida julgesin. Renee polnud sellisest söögist huvitatud, nii mõtlesime veel veidi tukkuda. Järgmine hetk, kui silmad lahti tegin, oli kell kohaliku aja järgi kaks päeval. Ma ei uskunud oma silmi ja kontrollisin mitu kella üle. Meil oli selleks päevaks tehtud väga tihe graafik ning plaanis oli pikk matk – see pidi aga nüüd ära jääma, sest nii hilja ärgates ei jõua enam kusagile. Tuli käiku lasta plaan B, õigemini seda polnud olemaski. Teadsime vaid, et meil jäi eelmisel korral minutitemängu tõttu nägemata üks väga kuulus ja põnev tempel Kyotos – Sanjusangen-do – tempel, kus on 1001 puust inimesesuurust sõdalase kuju, mis on kõik üle kullatud. Käimiseks oli tempel liiga kaugel, kuna välja saime toast alles kell 3 – seega võtsime takso, et see koht sel korral kindlasti ära näha. Hoone, kus kujud asuvad, on üle 100 m pikk, see on ühtlasi Jaapani pikim puust ehitis ning pärineb aastast 1164.


Tagasi linna poole tulime jalgsi. Kyoto on kummaline linn, kus vana ja uus on niivõrd teineteisega põimunud – peatänav on täis uhkeid kaubamaju ning kalleid butiike, peatänavaga ristuvad aga vaid 2-3 m laiad pimedad tänavad, kus pesu kuivab akna taga nööridel, kus pea kohal jookseb paksult igasuguseid elektriliine ja juhtmeid. Jääb mõistetamatuks, kes neis majades elavad, on need rikkad või vaesed, noored või vanad, piirkond on ju tegelikult linnasüda.

Jaapanlased paistavad väljapoole väga endast hoolitsevad, nad käivad alati riides, nagu läheks peole, juuksed on soengutes, kannavad ehteid ning kõrgeid kontsi. Mehed on ülikondades või siis riides nagu tõelised moepeded. Samas tundub, et kodu nad eriti ei väärtusta – on ju siin nii kitsas ning enamus kodusid on vaid mõnekümne ruutmeetri suurused (vaatasime ka kinnisvara müügikuulutusi, kus müüaksegi uut korterit, mis on 22 ruutmeetrit suur). Jaapanlased on küll tõsised tehnikaimede loojad, kuid kus nad küll kodudesse mõeldud tehnikat kasutavad, kui see neisse ära ei mahu – no kuidas sa vead sellisesse koju 46-tollise plasmateleri? Selliseid telekaid on nt mobiilioperaatorite teenindusbüroodes, kus inimesed istuvadki pehmetel sohvadel ning vaatavad lihtsalt õhtul telekat.

Kyoto keskuses käisime veel Kyoto torni otsas, mis on 100 m kõrgune Tallinna teletorni-laadne ehitis. Üles sai liftiga. Seal kogesime lahedat “lost in translation” olukorda - liftis oli nö saatjatädi kaasas, kes vajutas õigeid korrusenuppe ning seletas midagi paar minutit jaapani keeles – siis ütles ta meile inglise keeles lakooniliselt, et väljudes minge korrus altpoolt lifti peale.

Edasi suundusime paar km eemal asuva hotelli poole, mõeldes tee peal läbi astuda mingist restoranist. Menüü oli loomulikult jaapanikeelne, õnneks olid mõned illustreerivad pildid, kuid ikkagi õnnestus meil kahtlaseid toite tellida. Salat koosnes küll merevetikatest ning peal oli veel vetikatarretise kuubikud. Kanalihavarraste asemel olid kananahavardad, grillitud kala maitses nagu kala tomatis konserv. Päris nälga siiski ei jäänud.

Kolmas päev Kyotos

Järgmisel päeval panime kella helisema 10-ks hommikul, kuna esialgne plaan tuli teostada. Tänane põhisihtkoht oli kuldne paviljon – Jaapani nr 1 ning maailma nr 10 külastatavusega koht. Paviljon asus hotellist ca 5 km kaugusel, mille otsustasime läbida jalgsi. Temperatuur oli 28 kraadi, matkata oli päris raske, minul Anee kõhul, Reneel kott seljas. Jõime liitreid vett ning tegime iga natukese aja tagant peatuseid; leidsime ka mitu mänguväljakut, kus Anee sai kiikuda, liumäest lasta ning liivakastis mängida.

Läbisime kvartaleid kitsaid tänavaid, mõnedel majadel olid uksed nii madalad, et vaid küürus vanaeit või väike laps mahuks sealt sisse. Pesu ja tekid lehvisid ikka enamus majades akendest välja, mõnel majal oli isegi aiake, aga vaid nii lai, et aia ja maja vahele mahuks muruniidukiga vaevu tiiru peale tegema. Sellises kitsikuses võib kahe maja vahe olla vaid ca 1 m ning aknad vaatavad neil majadel sel juhul üksteise tubadesse.

Ka meie hotelli aknast avaneb vaade mingitele torudele ning kõrvalmaja seinale. Linna ääre poole liikudes nägime ka mõnd suuremat maja, kus tõenäoliselt oli kokku ostetud 3-4 krunti, et saaks jaapani mõistes ikka suure ja luksusliku elamise (kui võrrelda paljukirutud Tiskre väikeste kruntidega, siis Eestis ikka on aiad absurdselt suured).

Läbi suurte raskuste hakkas sihtkoht paistma. Kuldse paviljoni territoorium oli tunduvalt väiksem kui ette kujutasin, rahvast oli seal nii tihedalt nagu Tokyo metroos.

Enamus olid Jaapani koolilapsed ekskursioonil, samuti oli mõistetavalt ka väga palju välismaalasi, keda rassiliselt on väga lihtne eristada - nii umbes iga kahekümnes mööduja oli europiidsest rassist. Kogu Kyotos nägime sel korral üldse tunduvalt rohkem turiste kui eelmise aasta oktoobris, praegu on tõenäoliselt turismihooaeg täies hoos. Jaapani koolilapsed vaatasid ikka pikisilmi meid, eriti muidugi meeldis Anee – tulid juurde ja ütlesid “cute”. Neljale tüdrukule hakkas Renee meeldima, tahtsid koos pilti teha ja küsisid oma kooli töövihikusse autogrammi.
Tagasi linna otsustasime sõita bussiga, Anee jäi just mõnusasti lõunaunne ning ärgates olime juba hotellile päris lähedal. Tee peal astusime läbi ühest peatänava kaubamajast – sõitsime selle kõige viimasele korrusele, oletades, et seal asuvad restoranid – tegelikult leidsime murulapiga katuseterrassi, kus Anee sai veidi ringi joosta. Käisime ka kaubamaja lasteosakonnas, kus Anee leidis palju huvitavaid mänge.


Edasi jätkus söögikoha otsing. Samas peatänava ääres vaatasime ühe restorani menüüd ja otsustasime sisse astuda – ei pidanud pettuma, sel korral olid kõik söögid väga maitsvad. Hotellini läksime jalgsi, kõht oli mõnusalt täis ning jalad parajalt väsinud pikast matkast.

Hotellis mängis Anee veel kaasavõetud loomadega, samuti kleepis hulganisti kleepekaid oma vihikusse, see oli tal juba kodus lemmiktegevus – (võtsin kleepsusid kaasa, samuti oleme siit juurde ostnud huvitavaid jaapaniteemalisi kleepekaid).

1 kommentaar:

Triin ütles ...

Tere reisihullud:) Ilusat emadepäeva sinna kaugele. Triin & co