Osaka (14. mai)

Hommik Tokushimas – päiksepaistega näis linn palju rõõmsam välja, kuid ringi vaadata polnud meil enam aega, kiirustasime kohe bussijaama, kuna tahtsime enne bussi väljumist veel nosimist kaasa osta. Buss sõidab Tokushimast Osakasse 2 h 30 minutit, vahemaa vaid 113 km, kuid linnadest välja- ja sissesõit võtab palju aega. Shikokult Honshu saarele saamiseks läbisime hulganisti sildu ja tunneleid. Suurim sild oli ca 40 m kõrge, kust alla vaadates paistsid laevad väikesed nagu tikutoosid.

Mida Osaka keskuse poole, seda rohkem tuli sõita kas teise-, kolmanda või isegi neljandal korruse teedel, linnaruum on nagu Jaapanis ikka, ülimalt piiratud ning seetõttu tuleb ehitada teid mitmeid korruseid, et mahuks rohkem autosid liiklema ning teiseks, et ei tekiks ristmikel ummikuid. Ülemistel korrustel liikudes on kiirused suuremad ning kusagile ummikusse me ei sattunud. Osaka on uus ja modernne linn (elanikke 2 480 000), kus keskuses on palju kõrghooneid ning meeletul hulgal kalleid kaubamaju; siin linnas on ka restorane umbes sama palju kui poode. See on linn neile, kellele meeldib šopata, pidutseda ning nautida suurlinna ööelu.

Hotelli valisime Shin-Osakasse, kus on linna suurim liiklussõlm ning kust jaamast hotellini oli kohvritega kõnnitav maa. Taas kohvritega mitmed trepid üles ja alla, et pääseda rongijaama territooriumilt välja (algul Renee kirtsutas ikka nina iga trepi peale ja otsis lifte, nüüd tassib nagu loom ja ei vingu üldse), siis veidi maad mööda tänavaid ning olimegi hotellis. Jätsime kohvrid hotelli; WCs käies leidis Anee kraanikausi kõrval istumas ühe mängulamba, samuti olid seal kuivatatud lilleõied ning väike kirssidega pildike. Kõikides selle keti hotellides on olnud mõned väiksed loomakesed või kujukesed, kes Aneele väga meeldivad. Üldse on Jaapanis väga paljudel vaateakendel või õues ukse juures mingid loomakujukesed, mille üle Anee alati rõõmu tunneb, sest tema jaoks igavas linnas ringi kõndides on need kujukesed (eriti koerad ja kassid) hea tuju tekitajad.

Sõitsime kohe edasi Minami linnaossa Nambasse, kus on selle linna süda. Ka eelmisel reisil käisime samas piirkonnas jalutamas ning ka meie hotell oli eelmisel korral Minamis. Esiteks oli meil meeles üks hiiglasuur kaubanduskeskus, kus leidub huvitavat meile kõigile. Meie käisime Aneega mööda poodide mängunurki, Renee veetis aega loomulikult elektroonikaosakonnas. Hiljem omavahel rääkides oli nii kummaline tõdeda, et meil samal ajalt tuli täpselt ühesugune mõte, olles sel teemal eelnevalt mitte kunagi rääkinud. Renee pani arvutipoes mitme arvuti ekraanile jooksma Tallinna tutvustava video, mina aga kirjutasin ühe mängunurga joonistusvihikusse “Welcome to Estonia! www.visitestonia.com”. Ei ole just suur sihtgrupp, kes seda potentsiaalselt näeb, aga kui palju eestlasi reisides jätaks endast mingil analoogsel viisil märgi maha, siis ikka tõuseks Eesti tuntus ning äkki tärkab neist vihjetest ka mõni reisiidee.

Namba tänavad on paksult inimesi täis; kui kõrgemalt vaadata, siis paistab ees vaid üks mustade peadega meri, tänaval käib pidev pidu ja pillerkaar, selles piirkonnas on paksult restorane, väikseid poekesi ning mängupõrguid. Viimased ei ole kasiinod meie mõistes, mängitakse küll automaatides õnnemänge, kuid seal on hirmus lärm, kõik masinad kolisevad, kuna mängitakse mingite kuulikestega, mis on kogu aeg keerlemises, masinate ekraanidel on mingid arusaamatud “loomad”(mängude poindile ei saanud pihta), saalid on alati paksult rahvast täis. Mängupõrgute ees on ka lastele automaate, kust seest saab münti sisse pannes mingi konksuga erinevaid pehmeid loomakesi püüda (selliseid on ka Eestis suuremates poodides). Tänaval müüdi ikka seda sama venivat jäätist, mida ka eelmisel korral samas saime; mees, kes jäätist venitas ja topsidesse pani, tegi ikka samasuguseid trikke nagu eelmisel korral. Jäätis ainult tundus eelmisel korral parem (aga võibolla on probleem minus, kuna ma hetkel ei ole jäätistest vaimustuses).

Kuigi restorane oli Nambas rohkem kui kusagil mujal, siis oli seda õiget ikka raske leida (siin seisid ka tänaval inimesed, kes meelitasid inimesi söögikohtadesse). Jaapanis sellist ühte ja enimlevinud sööki kindlasti polegi, mida kõik pidevalt sööks – põhilised variandid on süüa kas kõige odavama variandina topsi sees kiirnuudleid, mida saab osta igast väiksemast poest ning kus soovi korral saab kohe kuuma vee neile peale, poest saab kiirelt ka sushit, mis ei ole seal kui gurmaanidetoit vaid kiire amps tänaval kõndides või rongis sõites, käiakse ka Mc Donald's tüüpi burgerikohtades (ka Mc Donad's ise); ilma elamuseta toiduportsu saab asukoha järgi nimetades “station-tüüpi” söögikohtadest (riis mingi karrikastme või kotletiga, täidetud munarull juurviljadega vms), kiireteks eineteks on veel “supiköögid”, kus käiakse kiirel lõunal või võetakse kõhutäis enne kojuminekut (kliendid enamasti mehed) - supi seest süüakse udoni või soba nuudlid pulkadega välja ning vedelik lürbitakse kausist peale, istutakse kõik ümber baarileti pukkidel, lauad enamasti puuduvad sellistes kohtades. Jaapani köögi üks osa on peen kaunistamiskunst – meie mõistes on seal palju tundmatuid rohuliblesid ning mereande (ka vetikaid), toite serveeritakse lugematul hulgal väikestes kausikestes - seda kogesime me Iya ryokanis. Leidub ka sissetoodud kööke nagu Itaalia, India või Korea. Meil on välja kujunenud oma lemmiksöögid siin Jaapanis, mida ikka ja jälle tahame - grillitud liha või kala ja salatid, Renee on päris mitmeid kordi ka sushit söönud, mina jätkuvalt keeldun külma riisi söömast, aga see on minu kiiks. Need restoranid on enamasti sellised, kus iga seltskond istub eraldi boksides, mis eraldatud vaheseinte ja kardinatega, parimates neist järgitakse tõelisi jaapani traditsioone, ettekandjad käivad kimonos ning jalanõud jäetakse ukse juurde kappi. Tänava peal leidsime lõpuks ühe menüü, mille piltidel olevad toidud tundusid isuäratavad, läksime sisse ning oh imet, me olime sattunud sama keti restorani, milles me ka Matsuyamas käisime. Mõnes mõttes oli see kummaline ja kuidagi igav, et käia samas restoranis söömas, samas oli see kindla peale minek, kuna kogetu oli meie selle reisi parim söök. Menüü oligi täpselt sama ning nüüd juba teadsime, millised on õiged salatid ning leidsime ka mitu uut rooga, mida proovida.

Tagasi hotelli läksime metrooga (ca 15 minutit sõitu). Rongis tuli ühes peatuses peale kamp koolitüdrukuid, kes olid tulnud just Osaka lõbustuspargist, üks neist kandis käes Kitty õhupalli. Meie Kitty-fännist Anee muidugi märkas kohe seda ning naerunägu oli kõrvuni peas. Meie jaoks oli kõige naljakam selle juures, et Anee lülitas enda jaoks kogu Kitty-taguse tausta enda pildilt välja ning nägi ainult ja ainult Kittyt. Kõik need tüdrukud vaatasid ning üritasid Aneega rääkida ning ta naerunägu näha, Anee küll naeratas ja rõõmustas, kuid see kõik oli mõeldud selle Kitty-õhupallile, kes rongis sõitis. Muidu polekski see situatsioon naljakas, aga Anee on lihtsalt muidu alati võõrastega väga tõre ning naeratust ei meelita temalt välja ei hea ei kurjaga, pöörab näo ära, kui keegi teda isegi pelgalt vaatab ning kurdab hädaldades “emme-emme”. Sel korral siis vähemalt need tüdrukud arvasid, et Anee nii armsalt neile naeratab, kuigi kõige selle põhjuseks oli Kitty.