Miyajima saar on kõige hõlpsamini ligipääsetav Hiroshimast, kuna asub sellest 20 km kaugusel. Keskusest sõitsime sadamasse trammiga – ühtlasi oli see meie elu pikim trammisõit, mis kestis 70 minutit, tramm tegi selle tee jooksul 40 peatust ja sõitis sama aeglaselt nagu Kopli-trammid. Sõiduk oli küll välimuselt veidi moodsam, kuid siin linnas liigub ka väga vanu tramme (pärast II MS aegseid), lihtsalt juhus, millise peale satud. Jaapanlased on üldse väga kokkuhoidlikud selles mõttes, et kasutavad ja remondivad vanu asju viimse võimaluseni. Enamus kohtades on siin kasutusel 15 aastat vanad arvutid; rongid ja trammid on nii ülimoodsad kui ka väga vanad (ja mitte efekti mõttes, vaid neid ongi nii palju siia tarvis, et ka vanu remonditakse ja hoitakse liinidel). Natuke “tuunitake” ka - tuuakse vanasse trammi või rongi moodne teavitustabloo sisse ja käib küll. Trammides makstakse siin alles väljumisel, raha tuleb jätta kas trammijuhi või pikas trammis ühe teise lisamehe kätte, kes ka igas peatuses tänab reisijaid sõidu eest. Ja millise usinusega kõik siin oma ametit peavad, ei mingit tülpimust, vaid ülim aktiivsus ja abivalmidus paistab neist inimestest. Ma ei räägi vaid trammijuhist, kõik teenindavatel kohtadel töötavad inimesed on väga siiralt viisakad ja püüavad sind keelt oskamata kõikvõimalikel viisidel aidata. Kyotos jälgisin rongijaama infopunkti töötajat, nii umbes 50-tes meest, kes kõigile abiküsijatele tegi puust ja punaseks ette koha, mida nad otsivad, ülima uhkusega kandis ta oma ametit. Kusjuures Jaapanis pole kohanud nö alamatel töödel sisserännanud, kõik tööd teevad nad ise ära (tõsi, jaapanlased ise moodustavadki rahvastikust ca 99%).
Sadamast Miyajima saarele sõidab 4 korda tunnis praam, mis jõuab kohale ca 15 minutiga. Kuulus vees “ujuv” torii paistis läbi vihma juba maalt ära, kuid praamiga lähemale sõites avanes sellele aina parem vaade.
Saarel maha astudes tulid kohe vastu seal vabalt asulas ringi liikuvad hirved, kes inimestelt süüa saada loodavad (Renee proovis, kas nad sushit söövad – sõid muidugi ja sõid ka paberiga küpsis, mille nad maast leidsid). Hirvesid kohtasime Miyajimas veel kümneid.Suundusime esmalt vaatama torii juurde kuuluvat pühamut, mis nägi vee kaldal välja nagu katusega sadamakai (lookles ühte ja teistpidi mitusada meetrit) ning oli ääristatud oranžide puidust postidega.
Pühamus toimusid parajasti pulmad, kuid turistidele oli tempel ikka ligipääsetav – nii nägime väga lähedalt jaapani pulma, kus pruut kandis valget kimanot ja peas kõrget valget nagu tärgeldatud rätikut, ka mehel olid sarnased musta värvi riided.Saarel asub ka akvaarium, kuigi oleme neis käinud juba mitmeid kordi, viisime Anee siiski kalu ja muid mereelukaid vaatama. Seal Aneele meeldis kalu jälgida, ühes hiiglaslikus akvaariumis, kus suured kalad ujusid välgukiirusel sinu poole, ehmatas ta küll ära ja kartis, et kala tuleb klaasist läbi. Merihobud ja merilõvid meeldisid ka, samuti sukelduvad pingviinid. Vihmavarjud kätte, asusime sadama poole tagasi, läksime mööda
jalakäiatetänavat, mis oli paksult ääristatud suveniiripoodidega (neid olime enne kohanud vaid Kyotos). Ühes majas küpsetas vaateaknalt jälgitav automaatne masin mingeid jaapani koogikesi (valas taigna, küpsetas ühe poole, pani täidise, keeras ümber, küpsetas teise poole ja lõpuks pani kilesse), mida siin igal pool müüakse, sees on kas šokolaadi- rohelise tee- või pähklikreem, ümber biskviittainas. Roheline tee oli koogi ostjatele tasuta, Reneele need maitsesid, mulle eriti mitte (üldiselt Jaapani magustoidukultuur pole eriti hinnatud).Sadamas praami oodates avastasime JR-süsteemi kaardi, millest me saarele sõites ei olnud teadlikud. Meil on sel korral ostetud 1-nädala Japan Rail Passid, millega saab kogu Jaapani JR-süsteemis tasuta (oleme selle eest eelnevalt maksnud kindla summa, kuid sõitude arv on piiramatu selle nädala jooksul), seega läksime tagasi trammi asemel rongiga, mis sõitis linna 2 korda kiiremini ja oli tasuta.
Paar peatust enne lõppu astusime maha, sest Renee oli eeltööd teinud ja Google Earthist (mis on ka meil sel korral abimees number 1) vaadanud põnevaid kohti, mida külastada. Piltide järgi tundusid need olevat nagu Jaapani villad, kuid kohale jõudes avastasime eest hoopis surnuaiad, mida me Jaapanis varem näinud polnud. Need on ruumipuuduse tõttu loomulikult väga kitsad, iga lahkunu jaoks on kivist mitmekorruseline ja kahanev postament (tõenäoliselt nad tuhastavad surnud), ning nii need seisavad tihedalt külg külje kõrval.Linna keskusesse kõndisime need mõned kilomeetrid jalgsi, kuigi vihma sadas ikka samamoodi ning olime terve päeva kandnud vihmavarjusid (õnneks ei olnud vihm koos tuulega, seega ei saanud me märjaks). Väljas oli päris külm, ca 12 kraadi, meil olid seljas kõik kaasavõetud paksud riided, Aneel oli isegi kõrvadega müts peas. Kohalikud aga käivad pea samade riietega, mis sooja ilmaga. Naised kannavad + 28 kraadiga kõrge säärega saapaid, samas +12 kraadiga on sääred paljad ja peal vaid õhuke pluus. Eriti pani mind hämmastama poolpaljad beebid, mõned olid lasua paljajalu, mõnel sokid ja õhuke bodi vaid seljas, mütsi peas pole – ei ole need mingid asotsiaalid, vaid korralikud inimesed, kes ei pane millegipärast lapsi riidesse.
Vihm on Jaapani nii lahutamatu osa ning siinsed inimesed on osanud vihmaga üllatavalt hästi kohaneda ja on vihma suhtes väga leplikud ega lase enda tegemisi sellest häirida. Vihmavarjusid (ühekordseid ja korduvkasutatavaid) müüakse absoluutselt igas poes ja putkas ning need on kõige nähtavamal kohal. Jaapanlased sõidavad ratastega ülima osavusega vihmavarjudega, poodi minnes on uksel alati vihmavarjurest, kuhu see jätta seniks, kui poest väljuda või siis võimalus vihmavari kiletada ja kaasa võtta. Enamasti on need restid paksult vihmavarje täis, mis ongi sinna jäetud, kuna vihma lõppedes ei võta keegi neid ühekordseid vihmavarje kaasa. Mitmes linnas on suured ostutänavad katuste all, kuna sage vihm segaks kauplemist (suur vihmaperiood algab siin juunis).
Kuna päev oli juba päris õhtus ning Anee tahtis kindlasti ka täna näha laulvat Kittyt, siis käisime söömas sama kaubamaja ühes teises söögikohas, mis oli päris palju odavam ning veel paremate söökidega. Kaubamaja üks hiigelsuur korrus on täis vaid raamatuid ning need pole eksponeeritud nii nagu meil, et enamus raamatukaasi on nähtaval, vaid see nägi välja nagu raamatukogu, kus kõik raamatud olid tihedalt riiulites peidus. Laulev Kitty jälle nähtud, tegi Anee oma elu esimese ostu – Kittyga pliitasi, mille eest ta ise tädile raha andes maksis ja siis hiljem kilekotiga uhkelt mööda kaubamaja kõndis. Õhtul voodisse minnes laulsime, nagu ikka. Täna õhtul laulis Anee esimest korda täiesti ise algusest lõpuni “Põdral maja metsa sees”, tegi sellest omamoodi räpiversiooni, kuna viisiga ta veel päris laulda ei oska ☺
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar