Nara (15. mai)

Osakast veidi üle poole tunni kaugusel asub Jaapani iidne pealinn Nara, kus seisab maailma suurim puitehitis Todai-ji, mille sees istub ka üks suuremaid Budda kujusid maailmas. Oma rikka ajalooga on Nara turistide seas üks meelispaiku Jaapanis.

Täna oli väljas 24 kraadi sooja, taas tõeline suvi, Nara linn oli täis rohelust ning suuri parke, kus Aneel mõnus ise matkata. Rongjaamast ca poole kilomeetri kaugusel oli esimene park ning suur veekogu, mis meenutas Kadrioru tiiki. Tiik kubises kilpkonnadest; kalda lähedale oli pandud vette suuri palke, mille peale kilpkonnad peesitama ronisid – sirutasid oma kaelad päikse poole ning nautisid ka sooja ilma.

Järgmisena jõudsime Kofuku-ji templikompleksini, mille kaks tähtsamat hoonet – kahekordne ja viiekordne pagoda pärinevad vastavalt aastatest 1143 ja 1426. Algselt kuulus templikompleksi 175 hoonet, kuid enamus neist on hävinud kas tules või maavärinates ning tänaseks on alles vaid tosin hoonet. Selle budismi templi juures lasime teha ka selle reisi ainukese pildi, kus me kõik koos oleme. Templi territooriumil jalutas ringi kari vabalt elavaid hirvi, neid samu, keda me ka Miyajimas nägime – loomulikult tulevad nad kohe ligi uudistama, kas sa neile ka hirveküpsist tõid (neid müüakse siin 15 krooniga).

Kiirendasime sammu, kuna Nara kõige tähtsama templini oli minna veel omajagu. Mida lähemale templile, seda rohkem kohtasime nii valgeid turiste kui ka hordide viisi jaapani koolilapsi. Koolilapsed on eranditult kõik koolivormides, mõned koolid on teinud väljasõitudeks lausa eraldi vormi, mis on värvilt väga kirev, seega on rahvasummas ühe kooli lapsed hästi äratuntavad. Jaapani koolilapsed meenutavad oma vormides (mis enamasti on kombinatsioon tumesinisest vanainimeselikult pikast volidikseelikust/poistel viigipüksid, valgest pluusist ja sokkidest ning tumedast kampsunist/jakist; ka kingad ja kotid on kooli poolt) veidi Nõukogude Liidu kooli ning isegi ühiskonda, kuna koolis on kord väga karm, riigi hariduspoliitika on väga Jaapani-keskne (siin on ka selle probleemi juured, miks jaapanlased inglise keelt ei räägi). Nägime oma silmaga, kuidas ühe kooli õpilased olid kõik kokku kogunenud, istusid murul, kui õpetaja mingit loengut pidas. Üks poistest segas õpetaja jutu vahele – õpetaja läks tema juurde, esiteks sõimas valjul häälel, siis tutistas ning lõpuks andis labakäega lataki üle näo - päris võigas vaatepilt oleks see meie kultuuriruumis aga ju siis seal on õpetaja ülemvõim sellisel viisil aktsepteeritud.

Templini viiv tänav oli paksult täis koolilapsi, kogu templi territooriumil oli neid lausa tuhandeid. Reneed piirasid mitu korda varateismelised jaapani koolitüdrukud, kelle jaoks valge suur mees on midagi nii müstilist.

Leidsime ühe vaba pingi ning pakkusime Aneele lõunasööki. Järsku tulid juurde ühed kisavad koolipoisid, kes tahtsid meiega koos pilti teha. Siis ilmus välja järgmine kamp koolilapsi, kes tulid, inglise keele töövihikud käes, ning maha lugedes küsisid, kas meil on minut aega nende küsimustele vastata ning kirjutada nende vihikusse oma nimi ning kust me pärit oleme. Algul oli see naljakas ning me mõlemad tegime oma viis sissekannet, kuid siis hakkas neid aina juurde voorima. Lõpuks Renee vaid kirjutas autogramme, mina söötsin Aneed ja hiilisin kõrvale. Raske oli sealt minema pääseda, kuna vihikutega koolilapsi, kes tahtsid inglise keelt harjutada, aina rohkem kogunes meie ümber – kusagil pidi aga lõpetama ning kõik meie autogrammi siiski ei saanud.

Templist eespool asus hiigelsuur värav, kus kahel pool seda olid templit valvamas kaks kurja näoga Nio sõdalast. Suur Buddha Daibatsu ise istus aga Todai-ji templihämaruses – 16 meetrit kõrge kuju on tehtud 437 tonnist pronksist ning 130 kg-st kullast. Võimas oli see kuju, samuti tempel ise, inimene on selle hoone kõrval ikka väga tilluke.

Peamised Nara vaatamisväärsused nähtud, hakkasime rongiga taas linna poole sõitma. Kuna Renee oli enne veebist fotoaparaate uurinud ning leidis just Naras ühe poe, kus neid Jaapanis kõige odavamalt müüakse, siis käisime paar peatust edasi sõites ka sellest läbi – tegu oli aga netikaubamajaga, kus koha peal kaupa pole ning uus fotikas jäi sel korral saamata.

Osakasse jõudes ärkas ka Anee lõunaunest ning läksime taas Kitty-retkele, Renee rahuldas oma tehnikahuvi Bic Camera hiigelkaubamajas. Siin on päris hirmus lahus liikuda, kuna töötavaid telefone on meil vaid üks (Jaapanis saab helistada vaid 3G telefonidega), ning kohtumispaik ja kellaaeg tuleb väga täpselt meelde jätta, kuna ülehelistamisvõimalus puudub. Kitty-kollektsioon täiendatud, saime kõik taas kokku, et minna lisakohvrit ostma, kuna asju hakkas juba nii palju tekkima, et suur kohver ei tahtnud kinni mahtuda. Pealegi olid meil selleks ajaks veel ostmata kingitused ning ka ühtegi söögiasja ei saaks koju viia, kui kohvrit juurde ei ostaks. Samas ei saanud reisile tulla kahe kohvriga, kuna poleks jaksanud neid sellise reisi juures pea iga päev uude hotelli vedada. Ka eelmise reisiga tuli meie koju üks lisakohver, ei tea palju neid lõpuks koguneb nii...

Kohver ning veidi kinke ostetud, läksime taas söögikohta otsima. Kuigi neid on Nambas nii palju, ei suutnud me midagi sobivat leida. Lõpuks mõtlesime, et sõidame siis Kita linnaossa, kus ka meie hotell asub, et kui juhuslikult enne metrood veel jääb midagi tee peale, siis lähme siiski veel siin sööma. Leidsime ühe koha, kus pakuti suurt valikut riisi- ja pastatoite, oli selline “rongijaama-tüüpi” koht küll, kuid mõtlesime siiski, et prooviks ära ka selle variandi. Söök oli parajalt rõve, kuid kõht oli nii tühi ning midagi tellitust siiski kõlbas süüa. Elamus jäi täna õhtul söögist saamata, kuid olime juba nii väsinud, et mõtlseime vaid hotellijõudmise peale. Metroost väljudes läksime poest läbi, et osta kaasa midagi magusat. Šokolaad on Jaapanis praktiliselt tundmatu maiustus, vaid paari firma üksikuid šokolaade müüakse poes, minu valitud mandel šokolaadis oli õnneks päris maitsev (Kyotos ostsime ka ekslikult ühe paki pealtnäha šokolaadi, mis oli nii õudsa, veidi kastanimuna meenutava, maitsega, kakaost polnud selles maiuses grammigi). Hotellist paarisaja meetri kaugusel nägime üht väga lahedat söögikohta, just sellist, nagu enne otsinud olime, kuid enam siiski sisse ei astunud.

Homme on meie reisi viimane päev, sõidame rongiga Nagoyasse, kust ka meie reis alguse sai. Vaatamisväärsusi enam plaanis külastada pole, Nagoya linn on meile eelmisest korrast juba tuttav. Veedame päeva sealses lemmik-kaubanduskeskuses.

Reisil läbitud teekond päevade lõikes, iga värv tähistab ühte päeva.

Osaka (14. mai)

Hommik Tokushimas – päiksepaistega näis linn palju rõõmsam välja, kuid ringi vaadata polnud meil enam aega, kiirustasime kohe bussijaama, kuna tahtsime enne bussi väljumist veel nosimist kaasa osta. Buss sõidab Tokushimast Osakasse 2 h 30 minutit, vahemaa vaid 113 km, kuid linnadest välja- ja sissesõit võtab palju aega. Shikokult Honshu saarele saamiseks läbisime hulganisti sildu ja tunneleid. Suurim sild oli ca 40 m kõrge, kust alla vaadates paistsid laevad väikesed nagu tikutoosid.

Mida Osaka keskuse poole, seda rohkem tuli sõita kas teise-, kolmanda või isegi neljandal korruse teedel, linnaruum on nagu Jaapanis ikka, ülimalt piiratud ning seetõttu tuleb ehitada teid mitmeid korruseid, et mahuks rohkem autosid liiklema ning teiseks, et ei tekiks ristmikel ummikuid. Ülemistel korrustel liikudes on kiirused suuremad ning kusagile ummikusse me ei sattunud. Osaka on uus ja modernne linn (elanikke 2 480 000), kus keskuses on palju kõrghooneid ning meeletul hulgal kalleid kaubamaju; siin linnas on ka restorane umbes sama palju kui poode. See on linn neile, kellele meeldib šopata, pidutseda ning nautida suurlinna ööelu.

Hotelli valisime Shin-Osakasse, kus on linna suurim liiklussõlm ning kust jaamast hotellini oli kohvritega kõnnitav maa. Taas kohvritega mitmed trepid üles ja alla, et pääseda rongijaama territooriumilt välja (algul Renee kirtsutas ikka nina iga trepi peale ja otsis lifte, nüüd tassib nagu loom ja ei vingu üldse), siis veidi maad mööda tänavaid ning olimegi hotellis. Jätsime kohvrid hotelli; WCs käies leidis Anee kraanikausi kõrval istumas ühe mängulamba, samuti olid seal kuivatatud lilleõied ning väike kirssidega pildike. Kõikides selle keti hotellides on olnud mõned väiksed loomakesed või kujukesed, kes Aneele väga meeldivad. Üldse on Jaapanis väga paljudel vaateakendel või õues ukse juures mingid loomakujukesed, mille üle Anee alati rõõmu tunneb, sest tema jaoks igavas linnas ringi kõndides on need kujukesed (eriti koerad ja kassid) hea tuju tekitajad.

Sõitsime kohe edasi Minami linnaossa Nambasse, kus on selle linna süda. Ka eelmisel reisil käisime samas piirkonnas jalutamas ning ka meie hotell oli eelmisel korral Minamis. Esiteks oli meil meeles üks hiiglasuur kaubanduskeskus, kus leidub huvitavat meile kõigile. Meie käisime Aneega mööda poodide mängunurki, Renee veetis aega loomulikult elektroonikaosakonnas. Hiljem omavahel rääkides oli nii kummaline tõdeda, et meil samal ajalt tuli täpselt ühesugune mõte, olles sel teemal eelnevalt mitte kunagi rääkinud. Renee pani arvutipoes mitme arvuti ekraanile jooksma Tallinna tutvustava video, mina aga kirjutasin ühe mängunurga joonistusvihikusse “Welcome to Estonia! www.visitestonia.com”. Ei ole just suur sihtgrupp, kes seda potentsiaalselt näeb, aga kui palju eestlasi reisides jätaks endast mingil analoogsel viisil märgi maha, siis ikka tõuseks Eesti tuntus ning äkki tärkab neist vihjetest ka mõni reisiidee.

Namba tänavad on paksult inimesi täis; kui kõrgemalt vaadata, siis paistab ees vaid üks mustade peadega meri, tänaval käib pidev pidu ja pillerkaar, selles piirkonnas on paksult restorane, väikseid poekesi ning mängupõrguid. Viimased ei ole kasiinod meie mõistes, mängitakse küll automaatides õnnemänge, kuid seal on hirmus lärm, kõik masinad kolisevad, kuna mängitakse mingite kuulikestega, mis on kogu aeg keerlemises, masinate ekraanidel on mingid arusaamatud “loomad”(mängude poindile ei saanud pihta), saalid on alati paksult rahvast täis. Mängupõrgute ees on ka lastele automaate, kust seest saab münti sisse pannes mingi konksuga erinevaid pehmeid loomakesi püüda (selliseid on ka Eestis suuremates poodides). Tänaval müüdi ikka seda sama venivat jäätist, mida ka eelmisel korral samas saime; mees, kes jäätist venitas ja topsidesse pani, tegi ikka samasuguseid trikke nagu eelmisel korral. Jäätis ainult tundus eelmisel korral parem (aga võibolla on probleem minus, kuna ma hetkel ei ole jäätistest vaimustuses).

Kuigi restorane oli Nambas rohkem kui kusagil mujal, siis oli seda õiget ikka raske leida (siin seisid ka tänaval inimesed, kes meelitasid inimesi söögikohtadesse). Jaapanis sellist ühte ja enimlevinud sööki kindlasti polegi, mida kõik pidevalt sööks – põhilised variandid on süüa kas kõige odavama variandina topsi sees kiirnuudleid, mida saab osta igast väiksemast poest ning kus soovi korral saab kohe kuuma vee neile peale, poest saab kiirelt ka sushit, mis ei ole seal kui gurmaanidetoit vaid kiire amps tänaval kõndides või rongis sõites, käiakse ka Mc Donald's tüüpi burgerikohtades (ka Mc Donad's ise); ilma elamuseta toiduportsu saab asukoha järgi nimetades “station-tüüpi” söögikohtadest (riis mingi karrikastme või kotletiga, täidetud munarull juurviljadega vms), kiireteks eineteks on veel “supiköögid”, kus käiakse kiirel lõunal või võetakse kõhutäis enne kojuminekut (kliendid enamasti mehed) - supi seest süüakse udoni või soba nuudlid pulkadega välja ning vedelik lürbitakse kausist peale, istutakse kõik ümber baarileti pukkidel, lauad enamasti puuduvad sellistes kohtades. Jaapani köögi üks osa on peen kaunistamiskunst – meie mõistes on seal palju tundmatuid rohuliblesid ning mereande (ka vetikaid), toite serveeritakse lugematul hulgal väikestes kausikestes - seda kogesime me Iya ryokanis. Leidub ka sissetoodud kööke nagu Itaalia, India või Korea. Meil on välja kujunenud oma lemmiksöögid siin Jaapanis, mida ikka ja jälle tahame - grillitud liha või kala ja salatid, Renee on päris mitmeid kordi ka sushit söönud, mina jätkuvalt keeldun külma riisi söömast, aga see on minu kiiks. Need restoranid on enamasti sellised, kus iga seltskond istub eraldi boksides, mis eraldatud vaheseinte ja kardinatega, parimates neist järgitakse tõelisi jaapani traditsioone, ettekandjad käivad kimonos ning jalanõud jäetakse ukse juurde kappi. Tänava peal leidsime lõpuks ühe menüü, mille piltidel olevad toidud tundusid isuäratavad, läksime sisse ning oh imet, me olime sattunud sama keti restorani, milles me ka Matsuyamas käisime. Mõnes mõttes oli see kummaline ja kuidagi igav, et käia samas restoranis söömas, samas oli see kindla peale minek, kuna kogetu oli meie selle reisi parim söök. Menüü oligi täpselt sama ning nüüd juba teadsime, millised on õiged salatid ning leidsime ka mitu uut rooga, mida proovida.

Tagasi hotelli läksime metrooga (ca 15 minutit sõitu). Rongis tuli ühes peatuses peale kamp koolitüdrukuid, kes olid tulnud just Osaka lõbustuspargist, üks neist kandis käes Kitty õhupalli. Meie Kitty-fännist Anee muidugi märkas kohe seda ning naerunägu oli kõrvuni peas. Meie jaoks oli kõige naljakam selle juures, et Anee lülitas enda jaoks kogu Kitty-taguse tausta enda pildilt välja ning nägi ainult ja ainult Kittyt. Kõik need tüdrukud vaatasid ning üritasid Aneega rääkida ning ta naerunägu näha, Anee küll naeratas ja rõõmustas, kuid see kõik oli mõeldud selle Kitty-õhupallile, kes rongis sõitis. Muidu polekski see situatsioon naljakas, aga Anee on lihtsalt muidu alati võõrastega väga tõre ning naeratust ei meelita temalt välja ei hea ei kurjaga, pöörab näo ära, kui keegi teda isegi pelgalt vaatab ning kurdab hädaldades “emme-emme”. Sel korral siis vähemalt need tüdrukud arvasid, et Anee nii armsalt neile naeratab, kuigi kõige selle põhjuseks oli Kitty.

Tokushima (13. mai)

Kuna täna vihma sadas ning ilmateade näitas järgmisteks päevadeks vaid 20 kraadi ligi temperatuuri (küll ilma vihmata), siis otsustasime oma reisiplaani sisse viia muudatuse – plaanitud kolme öö asemel oleme Tokushimas vaid ühe, edasi lähme kaheks ööks Osakasse. Kuna Tokushima ööbimisega oli plaanis külastada lähedalasuvaid randu ning teha paar puhkusepäeva, aga ilm seda ei luba, lisaks sai ka selgeks, et rendiautot meile ei anta (Eesti ja Jaapan ei tunnusta teineteise juhiluba ning seda kontrollitakse ka igas väiksemas autorendifirmas), siis otsustasime, et tuleb ära käia siiski Jaapani iidses pealinnas Naras, mis oli ka algselt reisiplaanis, kuid Kyotos magasime kahjuks ühe päeva sõna otseses mõttes maha. Tokushimast viib buss otse Osakasse, mis on Narast vaid 40 minuti tee kaugusel, samuti on Osaka lähedal meie reisi lõppsihtkohale Nagoyale. Ka meeldis meile Osaka linna õhtune melu ning lahedad poed.

Rongiga Iya lähedalt Awa Ikeda jaamast Tokushimasse sõit kestis veidi üle tunni, rongiliin kulges läbi mäepervel asuvate külade, kus majad on ikka suudetud ehitada väga üksteise lähedale. Tokushima poole jõudes läks maa lamedamaks ning tee ääres oli hulganisti riisipõlde, mõnes kohas oli riisipõld otse korrusmaja ees, taga ja küljel, maja ümber oli jäetud vaid paarimeetrine asfaltriba. Nägime ka kummalisi kombinatsioone nagu keset riisipõldu väikesel saarekesel surnuaed, nii paarikümne ruutmeetri suurune.

Tokushimasse jõudes oli tunda kohe linna väiksust (elanikke 270 000), kaubamajad rongijaama ümber olid väiksemad ning söögikohti nappis. Kuna vihma sadas, siis läksime hotelli taksoga (metroo selles linnas puudub), seda varianti oleme me viimastel päevadel eriti usinalt kasutanud, kuna kohver ei pruugi reisi lõpuni vastu pidada kilomeetrite viisi järgilohistamist ja treppidest tassimist.

Asjad hotelli jäetud, võtsime vihmavarjud ning läksime jalutuskäigule. Vihm oli täna tugevam kui üleeile, juba esimese mõnesaja meetriga said püksid alt märjaks, otsest sihtmärki ei olnud ka, mida siin linnas vaadata, mingid lossi varemed olid, aga need ei tundunud nii atraktiivsed, et läbi vihma märgade jalgadega marssida. Mõtlesime hoopis kaubanduskeskusesse süüa ja Kittysid otsima minna. Tee peal kohtasime veel ühte mänguväljakut, kus olid kaks vedrulooma, mis Aneele väga meeldivad. Mänguväljakuid siin Jaapanis napib ning neid leiab nii harva, kuid just sellise ilmaga sattusime ühe otsa. Kuivatasin loomad ära ning sõit koaala ja panda seljas sai alata, vihmavari pea kohal.


Kaubamaja lasteosakonnast leidsime taas meeletu hulga Kitty-nänni. Anee poodles mõnuga, uuris igat Kitty-vidinat, ise pobises “kakskümmend krooni”, pani pärast vaatamist asjad ilusti oma kohale kõik tagasi. Ta ei nõua ei jonni, ega muul viisil endale asju, et millegi peab kindlasti saama, kuid siin reisil teeme talle seda mõnu, et lubame õhtuti ikka valida mõne väikese (kuna kohvris on ruum piiratud) asja. Täna läks käiku Kitty-hambahari. Nii kaua, kui mina Anee riiete üle otsustan, siis multikategelased ja muud loomad nende peal ei ole (konflikti meil sel teemal veel pole olnud), seega Kittyga riideid me osta ei plaani.

Kuna täna olime varase ärkamise tõttu ajast paar tundi ees, siis sööma läksime juba kella viie ajal. Kaubanduskeskuse restoranikorrus oli praktiliselt inimtühi, ka söögikohad ei olnud eriti atraktiivsed, kuid nälg oli suur ja õues sadas, seega ei viitsinud korralikke restorane linna otsima minna. Sõime ühes magedas kohas kiiruga mõlemad kausitäie pastat (esimest korda siin reisil toodi meile lusikas ja kahvel, muidu on ikka alati pulgad); olles selle söögikoha ainukesed külalised, lasime sealt kiiruga jalga. Käisime läbi veel kaubamaja hõrgutisteosakonna ja ostime hotelli närimiseks valiku käsitsivalmistatud küpsiseid, mida siin ühekaupa müükase ja korralikult sisse pakitakse – vot need olid maitsvad.

Tagasi kõndisime mööda uinuvat kaubandustänavat (kusjuures kell oli ca 6 õhtul), kus liikus väga vähe inimesi, ümberringi müüdi kallilt odavat turukaupa, puuviljade eest küsiti absurdselt kõrget hinda ning kõige selle juures tegi vihm veel ümbruse eriti masendavaks. Tokushima tundus mõttetu kolgas, hea, et juba homme siit minema sõidame.

Iya (12.mai)

Tänane teekond viis meid Jaapan kultuuri ja traditsioonide lahutamatusse ossa – onsenisse. Onsenid on Jaapani “saunad” – jaapanlased on kasutanud neid aegade algusest, need on kuumaveeallikad, kas siis maja sees väljas, kus mehed ja naised suplevad eraldi, kus pestakse hoolega ning mõnes karmimas neist on temperatuur 43 kraadi. Onseneid on Jaapanis ca 3000, neid on kõikjal alates Tokyo Roppongi piirkonnast kuni inimtühjade orgude ja mägedeni välja, kuhu viib vaid päevapikkune matkarada.

Sõit umbes 100 km eemal asuva onseni poole hakkas hommikul Matsuyamast, kus tuli rongi oodata tund aega (seni on meil pikim järgmise liiklusvahendi ootamine olnud ca 15 minutit). Mida kaugemale keskusest ning mida vähemkäidavamasse kohta minna, seda harvem on aga rongide graafik. Rong sõitis 2 tundi mööda rannikut, tegi peatusi väikestes asulates, milles majad olid ikka väga tihedalt üksteise kõrval, majadest mõne meetri kaugusel riisipõllud, kasvatatakse ka muud rohelist, mida täpselt, seda rongiaknast ei suutnud fikseerida.

Tuli teha ümberistumine ühes väikses jaamas, seal asulas tundus elu olevat üsna väljasurnud ning inimesed melanhoolsed, koolitüdrukud istusid rongijaama pingil, meikisid end selle pool tundi, mis me seal neid nägime, ringi liikus ka mõni vanem inimene, kuid üldiselt tundus elu siin väga aeglane võrreldes suurlinnameluga. Siis veel teise rongiga 35 minutit sõitu, kust lõpuks onsenini oleks jäänud veel 50 minutit bussisõitu (vahemaa linnulennul vaid 11 km).

Viimase lõigu tulime siiski taksoga, mis oleks pidanud kestma ca 30 minutit, kuid kuna sõit oli vaid ülikitsastel mägiteedel, kus kaks autot ei mahtunud üksteisest mööda ning kus oli pidev varisemisoht, siis ühes kohas oligi tee pooleks tunniks kinni, kuna korjati ära varisenud kive.

Meie valisime onseni külastamiseks ühe Iya ürgorus asuva ryoakani. Ryokan on jaapanipärane ööbimiskoht, neid on väga erinevaid, alates spartalikest tingimustest kuni ülima luksuseni välja ning vastavalt sellele kujuneb ka hinnaklass. Traditsioonilises ryokanis magatakse maas asuvatel tatami mattidel – tõsi maha pannakse ka madratsid, linad, tekid ja padjad, et ikka päris voodi tunne on, kuid selline komme on tekkinud praktilisest vajadusest – jällegi ruumipuuduse tõttu. Jaapanlaste kodud on nii väikesed, et enamuses neist polegi voodile ruumi, nii võetakse õhtu saabudes kapist välja madratsid ja voodipesu ning pannakse samasse toa põrandale, hommikul jälle pakitakse kõik kappi tagasi. Ryoakani toas puudub tihti vannituba ja WC, toad on meestele ja naistele eraldi; meie nii karmi varianti ei valinud – me kõik ööbime ikka ühes toas ning ka WC ja kraanikauss oli samuti toas olemas, pesemiseks oli mõeldud küll 24 h lahti olev onsen allkorrusel.

Meie tuba on võrreldes eelnevate hotellidega väga suur, eraldi on ka ruum veel massaažitooliga, kus saab lõõgastavat muusikat kuulata, samuti suur rõdu, kust avaneb maaliline vaade Iya ürgorule ning selle põhjas voolavale jõele (see on hotellitoast umbes 200 meetri sügavusel). Onseneid on siin kaks – siseruumides asuv onsen meenutab tavalist kuuma (täiesti talutav - siin on temperatuur 39,3 kraadi) basseini. Enne basseini minemist küüritakse end ülihoolikalt puhtaks – istutakse basseiniga samas ruumis asuvatel üliväikestel pingikestel, kasutatakse väikest kausikest, nuustikut ja dušši; meenuteb see kõik veidi ühissauna.

Õues asuv onsen asub aga peamajast 170 meetrit allpool, kuhu saab 5 minutiga sõita rööbastel liikuva vaguniga (ropeway). See onsen on ehtne kuumaveeallikas, milles on tunda ka väävlihõngu. Õhk oli õues õhtul karge, kuid kuumaveeallikasse sulpsates oli ülimõnus tunne, kuna vesi on seal 39 kraadi. Mehed ja naised on eraldi ning supeldakse alasti. Algul lõin Anee vettevõtmises kahtlema, kuna riietusruumist tuleb minna paljalt õues trepist alla, kuid mässisin ta rätikusse ja võtsin kapuutsiga kampsuni kaasa, et pea hiljem külma ei saaks. Igatahes tundis Anee sellest välisuplusest kuumas basseinis erilist mõnu, ka sügavus oli tema jaoks nii paras, et püsti seistes oli väljas vaid kael ja pea.

Paremates ryokanites serveeritakse õhtusöök tuppa. Meie tellisime söögi kella kuueks, kuna Anee oli täna lõunaune vahele jätnud ning tahtsime ta varem magama panna.

Laud oli ülimalt rikkalik, umbes 20 kausikeses oli erinevaid väga kenasti kaunistatud, kuid tundmatuid sööke. Pulga otsa oli aetud ja grillitud samas orus asuvast jõest püütud kala, tooreid lihalõike tuli ise keeta lauale toodud elava tulega potikeses. Väga palju oli igasuguseid rohelisi tundmatuid lehti-vilju, tainasse olid keeratud ning õrnalt friteeritud mõned tundmatud lilleõied.

Riis maitses sojakastmega väga hästi, enamus maitseid olid aga nii võõrad ja palju toite jätsime järgi, laual olev oli meie jaoks pigem siiski silmadega söömiseks. Kui esimese käigu olime lõpetanud (milles oli küll juba nii külmad kui soojad road), toodi veel juurde suur anum riisi ning kohalikke soba-nuudleid (tatar+nisu). Selleks ajaks oli kõht juba moraalselt täis ning enam me eriti ei söönud. Lõpuks toodi veel magustoitu, milleks oli väga kummalise maitsega jäätis ja maasikad.

Kuna Anee läks juba kell pool kaheksa magama, siis oli meie jaoks õhtu veel pikk, nautisime aknast avanevat vaadet, Renee käis hiljem veel sisebasseinis, minul oli lõpuks aega blogida. Jaapanlaste onsenid on oma olemuselt põhimõtteliselt nagu meie spad, kuhu tullakse lõõgastuma, mõnedes neist pakutakse ka iluteenuseid ja massaaži.

Hommikul ärkasime juba 7.30, kuna Aneel läks uni ära, hommikusöögil käisime all restoranis, kuhu oli lauad kaetud tubade kaupa. Taas hulk kausikesi tundmatut ja kummalise maitsega kraami, erinevaid kalast suupisteid, läätsesupp, riis, tundmatud marineeritud viljad.

Pärast sööki jõudsime käia veel jõeorus asuvas õue kuumaveeallikas, seda mõnu ei saanud lihtsalt kasutamata jätta. Tegime pilte kivisest jõeorust ning sõitsime vaguniga üles tagasi.

Siin tegime ka selle reisi järgmise bussiootamise rekordi – 2 h (seal käibki buss vaid 3 korda päevas). Plaanisime minna ürgorgu väikesele jalutuskäigule, kuid järsku hakkas vihma sadama ning pidime selle aja sees veetma. Kuna olime selles ryoakanis nii haruldased külalised nagu jaapanlased Saaremaa turismitalus, siis meid käidi ja uuriti ikka veel mitu korda, toodi tasuta kohvi ja vett, Aneele kokkupanemiseks puzzlesid ning püüti meie ootamine igati mõnusaks teha.
Bussis oli juhuslikult üks inglise keelt purssiv vanahärra, kes kohe tuli jutustama ja küsis, kas meil edasiminemisega kiire. Et ta võib bussijuhti paluda, et see teeks ilusamates kohtades veel peatuseid, et me saaks ürgorust veel mõned paremad võtted. Olime nõus, kuna Tokushimasse viiva rongini oli veel aega pool tundi - saime pildistada kuulsat pissiva poisi kuju, kes seisab kuristikuserval.

Jäime ryoakani ja onseni külastamisega väga rahule, see oli tõesti midagi sellist, mida varem kogenud polnud, kuigi üks öö maksis seal 1/3 meie kogu reisi ööbimissummast. Ühtlasi oleme sellel reisil saanud nautida meie kogu reisiajaloo koledamat ja ilusamat vaadet hotelliaknast. Esimene neist siis Kyotos, teine Iyas.

vaade aknast: Kyoto; vaade rõdult: Iya

Matsuyama (11. mai)

Hommikul alustasime sõitu Hiroshimast Shikoku saarele Matsuyama linna. Jaapan asub neljal põhilisel suurel saarel – Hokkaido, Honshu, Kyushu ja Shikoku. Viimane neist on ca pool Eesti pindalast. Kuigi Shikoku on suurima saare Honshuga ühendatud kahest kohast ka sillaga, siis Hiroshimast oli ainus viis sinna pääsemiseks praamisõit.


Seni oleme Jaapanis vaid viibinud põhisaarel Honshul (kus asuvad ka kõik suuremad linnad), sel korral tegime reisiplaani nii, et ei viibi vaid suurtes linnades ning külastame ka väiksemaid ja vähemkäidavaid kohti. Shikoku saare tõmbenumbriks on Iya ürgorg, mis asub saare idaküljel. Matsuyama on aga saare läänepoolseim linn (elanikke 513 000), mis tuli teha vahepealseks peatuspaigaks ilma, et läbida ühe päevaga meeletuid kilomeetreid. Shikoku idakaldal on ka surfarite meelispaigad, seal leidub nii kaljuseid- kui ka liivarandu, saare lõunaosas näitab loodus ülemvõimu inimese üle, seal on meres tõusud ja mõõnad, meeletud lained murravad rannikul kaljuseinu. Iya ürgorgu peetakse Jaapanis üheks kolmest “peidetud regiooniks”, see on raskesti ligipääsetav ning seal ei liigu hordide viisi turiste. Samas on kohapeal võimalik osta erinevaid turismiteenuseid – kajakimatku ürgoru jões, matku kivisel jõekaldal ja mäenõlvadel; ürgorus asub ka mitmeid ryokaneid (jaapani öömajad) ja onseneid (kuumaveeallikad), kus matkajad puhata saavad.

Praamisõit Matsuyamasse kestis 2 h 35 minutit, praam nägi välja nagu tavaline Saaremaa praam, kus on lauad, toolid laste mängunurk ja väike kohvik. Lisaks olid praami tagaosas veel vaipadega kaetud lavatsid, kus osa inimesi end magama keeras. Vahemaa Hiroshima ja Matsuyama vahel on vaid 65 km, kuid kuna kogu tee kulges väikeste saarekeste, mis asetsesid suhteliselt üksteise lähedal (meenutab Türgi rannikut), vahelt läbi, siis kiirus oli praamil aeglane.

Praamis sai Anee ringi kõndida ja mängida, samuti sööme alati sõitude ajal; nii möödus aeg väga kiiresti. Praamis sõitis ka 7-liikmeline ülikondades meestekamp, nii umbes 40-50-aastased, kummaline oli nende juures see, et nad kõik kandsid oma mobiilide küljes Jaapanis väga populaarseid vidinaid, mingeid väikseid loomakesi. Ma saan aru, kui teismelised tüdrukud riputavad oma telefonide külge selliseid jullasid, aga et keskeas ülikodades mehed.... Siin on ikka mobiilividin(ad) kõigil selline must be asi, et ilma selleta ei saa kohe kuidagi.

Matsuyamasse jõudes suundusime esmalt vaatama kõrgel mäe otsas asuvat lossi. Üles sai sõita kas köisraudteega või sellistel toolidel, mis suusamägedel inimesi üles veavad. Tahtsime mõlemad tooliga sõita, kuid mul ei lubatud, kuigi Anee oli kõhul patapumis kukkumiskindlat kinni. Nii sõitis Renee üles tooliga, mina aga vaguniga. Ostsime ühe otsa pileti - kui selline võimalus oli, siis järelikult pidi kusagilt ka teerada alla viima.

Et mäe tippu lossini jõuda, tuli kõndida veel mitusada meetrit tõuse, Anee oli just lõunaunest ärganud ning tahtis kogu maa ise kõndida. Mäe tipust paistis kogu linn, kuna mägi asub linna keskel. Lossini viis pikk kirsipuudega ääristatud allee, mis võis õitsemise ajal (kuu aega tagasi) väga ilus olla. Nüüd on puudel aga juba kirsid küljes ning esmavaatlusel ei saa üldse aru, et tegu on kirsipuudega, ei ole need samasugused nagu Eesti kirsid. Mäe otsas sai kohvikust süüa osta, võtsime ühe riisiroa, et Aneel nälga kustutada.

Kuna ümberringi leidus liiva, võtsime välja koera-vormi ja kühvli, et Anee saaks oma lemmikmängudega tegeleda. Küll ta tegi siis vorme, korjas kokku mahakukkunud kirsse, läks täiesti oma maailma. Et mitte Aneed segada, tegime lossile ringi peale kordamööda, et üks meist valvas samal ajal Aneed mängimise ajal.

Kui ma lossiringilt tagasi tulin, jooksis Anee mulle käed laiali vastu ning ütles kallistades “Head emadepäeva!”. See oli nii armas – esimene emadepäevaõnnitlus mulle; tegime veel koos mõned emadepäevapildid Matsuyama mäe otsas.

Mäest alla läksimegi mööda jalgrada ja treppe, üles oleks sellest ronida olnud päris raske. Läksime taas otsima mingi kaubamaja lasteosakonda, kuid selles linnaks olid kõik suured kaubamajad juba kell 7 kinni ning Kitty-õhtu jäi sel korral olemata. Kõhud olid meil juba päris tühjad, õhtusöök oli täna nii hiliseks jäänud – piilusime mitmesse söögikohta sisse, kuid siin linnas küll ingliskeelset menüüd ei leia, samuti ei räägi keegi inglise keelt. Absoluutselt iga vastutulija vaatab siin meid, Matsuyamas on väga vähe välismaiseid turiste (nägime ise vaid ühte ameeriklaste kampa). Eks Anee on kindlasti ka põhjus, miks meid nii vaadatakse – väga paljud lehvitavad Aneele ja tahavad katsuda, kuid Anee kardab neid ning ei taha kunagi vastu lehvitada. Ta ei saa aru, miks teda kogu aeg piilutakse.

Lõpuks leidsime siiski ühe toreda kohaliku restorani, kus menüü oli piltidega. See oli meie selle reisi kindlasti parim õhtusöök – lõpuks saime selle hea kastmega salateid, mis meil eelmisest reisist meeles olid ning mille maitset me sel korral nii kaua otsinud olime, ka grillitud lihavardad ja kala oli väga maitsev, Renee sõi veel kaheksajalga taignas (tellises ei teadnud, mis seal sees on), mul sellele ei hakanud hambad peale.

Pärast sööki jalutasime pimedas linnas hotelli poole (kell oli umbes 9 õhtul). Selleks ajaks oli Matsuyama linn praktiliselt tühi; teistes linnades, kus me enne käinud oleme, öösel elu ei lakka, kuid siin oli kõik vaikne, trammid ei sõitnud, autosid liikus vaid üksikuid ning inimesed olid tänavatelt kadunud. Tee peal nägime ühte kummalist bensiinijaama, kus püstolid rippusid laest välja, järelikult pidid kütusemahutid ka kusagil seal olema. Tankla nägi välja vana ja väsinud (nagu need kõik siin), katuse all on lihtsalt tühi plats, ning auto saabudes lastakse nööriga püstol alla.

Miyajima (10.mai)

Hommikul ärgates piilusin kohe aknast välja, lootuses, et äkki siiski ilmateade ei ole täpne ning lubatud vihma ei tule, kuid siiski - kõik ümberringi oli märg, sombune ja vihma aina kallas. Sellest hoolimata tuli tänane plaan teostada, kuna näha tahtsime ühte Jaapani kolmest maalilisemaist vaatest (allikad: Lonely Planet; www.japan-guide.com) – kuulus Shinto pühamu Miyajima (andnud nime ka saarele, kus see asub) torii (templi värav, mis asub enamasti sellest eemal), mis asub meres. Nagu igal hommikul, astusime läbi ka saiakesepoest, mida leidub siin igal nurgal, ning mille küpsetised viivad keele alla. Täna tahtis Renee osta kaasa ka ühe karbi sushit; kui ta sai müüjale ära seletatud, mida ta soovib, siis nägime, kuidas müüja neid just sel hetkel valmistama hakkab ning mõtlesime, et nüüd läheb veel meeletult aega, kuid umbes 24 sushit said valmis vaid paari minutiga.

Miyajima saar on kõige hõlpsamini ligipääsetav Hiroshimast, kuna asub sellest 20 km kaugusel. Keskusest sõitsime sadamasse trammiga – ühtlasi oli see meie elu pikim trammisõit, mis kestis 70 minutit, tramm tegi selle tee jooksul 40 peatust ja sõitis sama aeglaselt nagu Kopli-trammid. Sõiduk oli küll välimuselt veidi moodsam, kuid siin linnas liigub ka väga vanu tramme (pärast II MS aegseid), lihtsalt juhus, millise peale satud. Jaapanlased on üldse väga kokkuhoidlikud selles mõttes, et kasutavad ja remondivad vanu asju viimse võimaluseni. Enamus kohtades on siin kasutusel 15 aastat vanad arvutid; rongid ja trammid on nii ülimoodsad kui ka väga vanad (ja mitte efekti mõttes, vaid neid ongi nii palju siia tarvis, et ka vanu remonditakse ja hoitakse liinidel). Natuke “tuunitake” ka - tuuakse vanasse trammi või rongi moodne teavitustabloo sisse ja käib küll. Trammides makstakse siin alles väljumisel, raha tuleb jätta kas trammijuhi või pikas trammis ühe teise lisamehe kätte, kes ka igas peatuses tänab reisijaid sõidu eest. Ja millise usinusega kõik siin oma ametit peavad, ei mingit tülpimust, vaid ülim aktiivsus ja abivalmidus paistab neist inimestest. Ma ei räägi vaid trammijuhist, kõik teenindavatel kohtadel töötavad inimesed on väga siiralt viisakad ja püüavad sind keelt oskamata kõikvõimalikel viisidel aidata. Kyotos jälgisin rongijaama infopunkti töötajat, nii umbes 50-tes meest, kes kõigile abiküsijatele tegi puust ja punaseks ette koha, mida nad otsivad, ülima uhkusega kandis ta oma ametit. Kusjuures Jaapanis pole kohanud nö alamatel töödel sisserännanud, kõik tööd teevad nad ise ära (tõsi, jaapanlased ise moodustavadki rahvastikust ca 99%).


Sadamast Miyajima saarele sõidab 4 korda tunnis praam, mis jõuab kohale ca 15 minutiga. Kuulus vees “ujuv” torii paistis läbi vihma juba maalt ära, kuid praamiga lähemale sõites avanes sellele aina parem vaade.

Saarel maha astudes tulid kohe vastu seal vabalt asulas ringi liikuvad hirved, kes inimestelt süüa saada loodavad (Renee proovis, kas nad sushit söövad – sõid muidugi ja sõid ka paberiga küpsis, mille nad maast leidsid). Hirvesid kohtasime Miyajimas veel kümneid.

Suundusime esmalt vaatama torii juurde kuuluvat pühamut, mis nägi vee kaldal välja nagu katusega sadamakai (lookles ühte ja teistpidi mitusada meetrit) ning oli ääristatud oranžide puidust postidega.


Pühamus toimusid parajasti pulmad, kuid turistidele oli tempel ikka ligipääsetav – nii nägime väga lähedalt jaapani pulma, kus pruut kandis valget kimanot ja peas kõrget valget nagu tärgeldatud rätikut, ka mehel olid sarnased musta värvi riided.

Saarel asub ka akvaarium, kuigi oleme neis käinud juba mitmeid kordi, viisime Anee siiski kalu ja muid mereelukaid vaatama. Seal Aneele meeldis kalu jälgida, ühes hiiglaslikus akvaariumis, kus suured kalad ujusid välgukiirusel sinu poole, ehmatas ta küll ära ja kartis, et kala tuleb klaasist läbi. Merihobud ja merilõvid meeldisid ka, samuti sukelduvad pingviinid. Vihmavarjud kätte, asusime sadama poole tagasi, läksime mööda jalakäiatetänavat, mis oli paksult ääristatud suveniiripoodidega (neid olime enne kohanud vaid Kyotos). Ühes majas küpsetas vaateaknalt jälgitav automaatne masin mingeid jaapani koogikesi (valas taigna, küpsetas ühe poole, pani täidise, keeras ümber, küpsetas teise poole ja lõpuks pani kilesse), mida siin igal pool müüakse, sees on kas šokolaadi- rohelise tee- või pähklikreem, ümber biskviittainas. Roheline tee oli koogi ostjatele tasuta, Reneele need maitsesid, mulle eriti mitte (üldiselt Jaapani magustoidukultuur pole eriti hinnatud).

Sadamas praami oodates avastasime JR-süsteemi kaardi, millest me saarele sõites ei olnud teadlikud. Meil on sel korral ostetud 1-nädala Japan Rail Passid, millega saab kogu Jaapani JR-süsteemis tasuta (oleme selle eest eelnevalt maksnud kindla summa, kuid sõitude arv on piiramatu selle nädala jooksul), seega läksime tagasi trammi asemel rongiga, mis sõitis linna 2 korda kiiremini ja oli tasuta. Paar peatust enne lõppu astusime maha, sest Renee oli eeltööd teinud ja Google Earthist (mis on ka meil sel korral abimees number 1) vaadanud põnevaid kohti, mida külastada. Piltide järgi tundusid need olevat nagu Jaapani villad, kuid kohale jõudes avastasime eest hoopis surnuaiad, mida me Jaapanis varem näinud polnud. Need on ruumipuuduse tõttu loomulikult väga kitsad, iga lahkunu jaoks on kivist mitmekorruseline ja kahanev postament (tõenäoliselt nad tuhastavad surnud), ning nii need seisavad tihedalt külg külje kõrval.

Linna keskusesse kõndisime need mõned kilomeetrid jalgsi, kuigi vihma sadas ikka samamoodi ning olime terve päeva kandnud vihmavarjusid (õnneks ei olnud vihm koos tuulega, seega ei saanud me märjaks). Väljas oli päris külm, ca 12 kraadi, meil olid seljas kõik kaasavõetud paksud riided, Aneel oli isegi kõrvadega müts peas. Kohalikud aga käivad pea samade riietega, mis sooja ilmaga. Naised kannavad + 28 kraadiga kõrge säärega saapaid, samas +12 kraadiga on sääred paljad ja peal vaid õhuke pluus. Eriti pani mind hämmastama poolpaljad beebid, mõned olid lasua paljajalu, mõnel sokid ja õhuke bodi vaid seljas, mütsi peas pole – ei ole need mingid asotsiaalid, vaid korralikud inimesed, kes ei pane millegipärast lapsi riidesse.

Vihm on Jaapani nii lahutamatu osa ning siinsed inimesed on osanud vihmaga üllatavalt hästi kohaneda ja on vihma suhtes väga leplikud ega lase enda tegemisi sellest häirida. Vihmavarjusid (ühekordseid ja korduvkasutatavaid) müüakse absoluutselt igas poes ja putkas ning need on kõige nähtavamal kohal. Jaapanlased sõidavad ratastega ülima osavusega vihmavarjudega, poodi minnes on uksel alati vihmavarjurest, kuhu see jätta seniks, kui poest väljuda või siis võimalus vihmavari kiletada ja kaasa võtta. Enamasti on need restid paksult vihmavarje täis, mis ongi sinna jäetud, kuna vihma lõppedes ei võta keegi neid ühekordseid vihmavarje kaasa. Mitmes linnas on suured ostutänavad katuste all, kuna sage vihm segaks kauplemist (suur vihmaperiood algab siin juunis).

Kuna päev oli juba päris õhtus ning Anee tahtis kindlasti ka täna näha laulvat Kittyt, siis käisime söömas sama kaubamaja ühes teises söögikohas, mis oli päris palju odavam ning veel paremate söökidega. Kaubamaja üks hiigelsuur korrus on täis vaid raamatuid ning need pole eksponeeritud nii nagu meil, et enamus raamatukaasi on nähtaval, vaid see nägi välja nagu raamatukogu, kus kõik raamatud olid tihedalt riiulites peidus. Laulev Kitty jälle nähtud, tegi Anee oma elu esimese ostu – Kittyga pliitasi, mille eest ta ise tädile raha andes maksis ja siis hiljem kilekotiga uhkelt mööda kaubamaja kõndis. Õhtul voodisse minnes laulsime, nagu ikka. Täna õhtul laulis Anee esimest korda täiesti ise algusest lõpuni “Põdral maja metsa sees”, tegi sellest omamoodi räpiversiooni, kuna viisiga ta veel päris laulda ei oska ☺