Hommiksöögil Klein-Henneris
Marakratt laual tegutsemas
Hommikused Alpid
Esimene peatus - Annenheim Austrias. Jällegi üks tore linnake mägede vahel orus, Ossiachter järve kaldal. Viidad näitavad köisraudtee suunas, kuhu ka suundume. Kahjuks leiame eest remondis köisraudtee ning mäetippu meil tõusta ei õnnestu. Tangime auto kõige maalilisema vaatega tanklas, mida ma eales näinud olen ja liigume edasi Itaalia suunas.
Vaade järvele tanklast
Vaade järvele tanklast
Kella 12 ajal päeval ületame Austria-Itaalia riigipiiri. Kohe vahetub ka keel raadios, kuulda on itaalia kanaleid. Kuigi mäestik jätkub, on Itaalia Dolomiidid teistsugused kui Austria Alpid. Kõikjal mägede all on jõed, mis on pooltühjad - kevadised üleujutused on juba möödas. Mööda mäekülgi jooksevad alla kividest laotud laiad rennid, mis meenutavad kaugelt vaadates veeparkide "mägijõgesid", mida mööda kummirõngastega alla sõidetakse - need on lumest ja jääst tekkiva sulavee juhtimiseks ehitatud.
Jõuame Itaaliasse
Kosed mäegedes
Pooltühi mägijõgi
Kui Austria kiirteed on suhteliselt hõreda liiklusega, siis kohe Itaaliasse jõudes tekkib teedele tihe liiklus ning enamiku sellest autodemassist moodustavad veokid. Oluliselt need liikumiskiirust siiski ei vähenda, kuna sõita saab mitmes rajas.
Teeme esimese peatuse teeäärsel puhkealal, kuna Hugo ärkas ja tahab sirutada. Väljas on 26 kraadi sooja ning täielik suvi. Kui Hugo ärkveloleku ajal tarvis edasi sõita, saab teda autos lõbustada nii söögi kui ka mänguasjadega, aga eriti meeldivad talle igasugused pakendid, mis enne prügikasti minekut käivad kõik tema käest ja suust läbi. Igasuguste bakterite ja mustuse suhtes pigistan reisidel tavaliselt ühe silma kinni, muidu jääb palju asju tegemata.
Peatus kiirtee ääres; Hugo uurib loodust.
Hugo sööb autos viigimarja
Kuigi vahepeal tundus, et täna me Veneetsiasse ei jõua, on vahepealsed kilomeetrid läinud kiiresti ning seega otsustasime ikka täna saarel ära käia. Uurin enne kohale jõudmist Lonely Planetist veel Veneetsia kaarti ning teen selgeks, kus asuvad peamised vaatamisväärsused. Mul on mingi kiiks, et ma pean kohtasid, kus ma käin, kaardilt nägema ja saama aru nende põhiplaanist. Veneetsiasse pääseb üle pika silla ka autoga, aga mõistetavalt ei pääse autoga mööda saart ringi sõitma. Põhiline busside ja autode parkimisplats koos ümbrusega meenutab nii mulle kui Reneele millegipärast Narva peaväljakut enne Venemaa piiri.
Ees paistab Veneetsia
Veneetsia sissepääs; meenutab Narvat
Jätame auto parklasse ja läheme jalutama. Hugo istub Patapumis minu süles, vankriga poleks siin mööda sildu kõndides midagi teha. Hugo on minu süles rahul ja uurib rahulikult ümbrust ning elavneb iga möödamineva koera peale. Veneetsia on ikka tõesti vaid sillad ja kanalid! Väikeseid sildu üle veest "tänavate" on siin igal sammul. Üle kõige laiema ja pikema Grand Canali on ehitatud aga vaid neli silda.
Veneetsia
Mõtlesime, et käime ikka nö põhikohad ka Veneetsias läbi - Lonely Planeti kaanepilt on Rialto sild (Ponte Rialto), mis valmis 1591. aastal. Teine kuulus koht on Püha Markuse katedraal (Basilica di San Marco) ning selle kõrval asuv idamaiste mõjutustega gooti stiilis Doožide palee (Palazzo Ducale).
Parkisime vahepeal auto ümber, kuna esialgses parklas tohtis vaid ühe tunni parkida ning Renee pani ka pikad püksid jalga, et katedraali sisse pääseda. Liikusime viitade järgi täiskäigul, kuna katedraal suletakse kell viis ning selleni oli vaid veidi üle poole tunni aega. Hugo uinus Patapumis. Kuigi kaardilt tundusid Veneetia saared üsna väikesed, võttis nende jalgsi läbimine ikka kõvasti aega. Liikumist aeglustas rahvamass, kes kitsastel tänavatel tihti tropi ette tekitas. Kell lähenes juba viiele, kuid me polnud kummagi sihtkohani jõudnud. Teele jäid mitmed kirikud; ühe juures ma juba korraks mõtlesingi, et oleme kohal, kuna see koht meenutas Püha Markuse väljakut, kuid tundus siiski kahtlaselt väike. Eksitus - liikusime edasi. Lõpuks läbi turistidehorde ja kila-kola putkasid jõudsime Rialto silla juurde ja kell kukkus viis. Oli selge, et Püha Markuse katedraali me täna sisse ei pääse. Rilato sild oli paksult rahvast ja suveniirimüüjaid täis. Väga ahistav oli kogu see teekond ja nähtud sild ei avaldanud kuidagi muljet. Inimtühjaks photoshopitud Lonely Planeti kaanepilt, kus öisel sillal ei liigu ühtegi hingelist, on palju lummavam.
Ponte Rialto
Vaade Rialto sillalt Grand Canalile
Liikusime siiski edasi Püha Markuse väljaku poole. Avastasime alternatiivsed viidad, mis olid tehtud grafitina ning sattusime tänavatele, kus vahepeal polnud peale meie kedagi. Mulle äärmused ei istu - ülerahvastatud tänavad tunduvad ahistavatena, kuid inimtühjad tänavad mõjuvad kõledate ja ohtlikena nagu varitseks järgmise nurga taga mõni pätt, kes tahab sult koti röövida. Ühel väheravastatud tänaval tegime korraks peatuse, kuna korisevad kõhud nõudsid oma osa ning võtsime kätte pizzalõigu ja kappasime edasi. Kiviahjus küpsetatud pizza Margherita Itaalias on alati kindla peale minek.
Piazza di San Marco
Kampaniil - eraldiseisev kellatorn Püha Markuse väljakul
Hugole meeldivad tuvid
Basilica di San Marco
Doodžide palee ees praami ootamas
Püha Markuse väljakule jõudes puhkame veidi jalga ja limpsime jäätist. Hugole pakuvad huvi tuvid, kes kõikjal ringi siblivad ja süüa otsivad. Püha Markuse väljak läheb samuti nimekirja "tehtud", kuid ei tundu nii erilisena. Tunneme, et sama teed mööda rahvamassis tagasi pole mingit tahtmist minna ja otsime üles vaporetto (veebussi) peatuse, et sõita tagasi mööda kanaleid.
Doodžide palee praamist vaates
Praamis
Hugo leidis kohvrialusel koha, kus seista
Rahvamassist me siiski ei pääse, kuna ka vaporetto on ülerahvastatud laev, kus pole ruumi ühtegi sammu astuda, istuda ega hingata. Toole pole, seega trügin paadi serva äärde, et Hugol oleks rohkem ruumi värsket õhku hingata ja vett vaadata. See ülerahvastatud veesõiduk meenutas meile analoogseid sõidukeid Chao Phraya jõel Bangkokis.
Selgub, et ka ajalist võitu me vaporettot kasutades ei saa - alus kulgeb teokiirusel ja teeb iga kai ääres peatuseid. Lõpuks peaaegu sihtkohta tagasi jõudes läheme veel üle kõige uuema (ehitatud 2008) Veneetsia silla - Ponte di Calatrava - mis tehtud suures osas klaasist.
Ponte di Calatrava
Veneetsiast ja sealsetest turistidehordidest sai rohkem kui küllalt. Istume autosse ja suundume linnast välja, suunaga Bologna poole, kuhu me homme jõuda plaanime. Öö on aga plaanis veeta kusagil lähedalasuvas linnakeses.
Jõuame Rovigo linna, kus asume öömaja otsima. Esimene katse ebaõnnestub - väljas on küll suur hotelli silt, kuid hotell ise suletud, st tegevuse lõpetanud. GPS pakub meile veel mõnda hotelli samas linnas. Lähen harjutan Itaalia keelt ja uurin hinda. Üks väikehotell tundub võrreldes eilse ööbimisega pisut kallis. Sõidame järgmise juurde - hind sama, kuid hotell suur 1970-80- te aastate kole monstrum. Aga selles hotellis on internet - seega jääme siia. Jällegi tõmbame Reneega samu paralleele - meenub öine Chumponi linn Tais, kus me sattusime analoogsesse suurde inimtühja vanaaegsesse monstrumhotelli.
Kõhud on veidi tühjad ning Renee tellib meile tuppa süüa, sest Hugo läheb juba magama ja seega ei saa alla restorani minna. Mulle mozzarellasalati ja endale ravioolid. Arvasin ekslikult, et Itaalias ei pakuta kusagil kummist mozzarellat, aga eksisin; ka tomat on talviselt maitsetu ning oliiviõli on hoopis unustatud salatile lisada. Ravioolid on seevastu päris head ning nokin neid Renee taldrikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar