Vaade 1500 m kõrguselt alpimajast (silmapiiril pole mitte valguse ja varju piir, vaid piir, millest ülespoole jääb lumi)
Lumi maas (16.05.12)
Läksime hommikusöögile, söögisaalist tuli värskete saiade lõhn ja esimest korda sel reisil tuli tahtmine juua ka kuuma teed. Tundsin, nagu oleksime hoopis suusapuhkusel. Hommikusöögid lähevad päev-päevalt aina paremaks. Tänased saiad olid parimad, mis üldse Itaalias saadud. Pakuti ka moosipalle, mis olid vist kõige paremad, mida ma kunagi saanud olen. Uurisin, kust nii head küpsetised pärit on - need oli varahommikul valmistanud all-linnas elav pagar. Mõnulesime hommikusöögil pikalt ning tänu Hugole, kes taas inimesi oma naeruga nakatas, jäime vestlema ühe keskealise sakslastest paariga, kes reisisid samuti Itaaliasse. Aktiivse saksa keelega on mul 11 aastat pausi, aga sellel reisil on saanud mitmeid kordi seda keelt elustada. Ka hotelli pidav pererahvas oli saksakeelne.
Teel mäest alla
Asusime teele; mõtlesime läbi käia veel linnast, mis paistis hotellist allapoole vaadates - Sterzing (itaaliakeelse nimena Vipiteno). Tahtsime leida mõnda toidupoodi veel Itaalias, kust osta midagi kaasa. Tundus, et olime oma ostud jätnud liiga viimasele minutile. Ühtegi arvestatavat poodi siiski ei leidnud. Jäi veel võimalus, et midagi on Itaalia-Austria piiril Brenneris, milleni oli veel vaid paarkümmend kilomeetrit.
Piiril oligi poode - lausa mitu. Toidupood oli aga kahjuks säästupood ning sealt midagi eriti kaasa osta polnud. Käisime läbi ka riide- ja jalanõupoest, aga Hugo oli juba nii unine, et jäi mu õlal magama, seega jätkasime sõitu.
Kohe Austrias võtsime autol paagi uuesti täis, kuna siin on kütus oluliselt odavam. Jätkasime sõitu kiirteel, kuna alad on jätkuvalt väga mägised ja alternatiivsetel teedel liiga aeglaselt läbitavad. Hugo magas alla tunni ja tegi ärgates kisa. Renee keeras esimesest ettetulevast kiirtee mahasõidust alla ja seni, kuni ma Hugole süüa andsin, vaatas ta, mis GPS selles piirkonnas huvipunktideks pakub.
Ja siis viis Renee meid üllatusena kohta, mida ma esmalt parkimisplatsil nähtavate autode rohkuse tõttu kaubanduskeskuseks pidasin. Olime Innsbrucki külje all Wattensis, jõudsime Swarovski Kristallimaailma. Swarovski Kristallimaailm, muuseum, avati 1995. aastal Wattensis, kus 100 aastat tagasi sai alguse Swarovski kristalliimpeerium.
Swarovski muuseumi sissepääs
Vihma sadas ladinal, jooksime kiiruga kassade juurde. Juba muuseumi sissepääs - murukattega mäekünkast eenduv hiiglaslik inimese pea, mille suust voolab vett ja silmadeks on ehtsad Swarovski kristallid, viitasid, et tegu on millegi ebatavalisega. Muuseumis on 14 tuba, millest igaühes on nö oma teema, kõik otsesemalt või kaudsemalt seotud Swarovski kristallidega. Ja me ei räägi siinkohal kindlasti vaid ehetest, mida enamus inimesi Swarovski nime kuuldes silme ette manab; Swarovski Kristallimaailmas näeb maailmakuulsate kunstnike töid alates ruumikujundusest kuni abstraktsete installatsioonideni välja. Mina kunstikauge inimesena jäin kohati teatud ekspositsioone vaadates päris nõutuks ega osanud seisukohta võtta. Aga seevastu Hugo, kelle mõtlemine pole veel surutud raamidesse ning kes veel ei tea, et mingid asjad "nii ei käi", oli sürrealismist täielikus vaimustuses. Me Reneega jälgisime Hugo reaktsioone ja ainult naersime, kui põnevil poiss kõike uurides oli. Muuseumis pole kaugeltki kõik staatiline - on väga palju liikumist ning eriti pimeduse-valguse mängu, milles kristallid mängivad peaosa. Seda nähtut ei saa lihtsalt sõnadesse panna; tunnen, et mul puudub oskus kirjutada sürrealismist, kuna igaüks näeb ja tõlgendab seda omamoodi. Ka pildid ega isegi videod ei suuda kogu nähtut edasi anda, aga väike valik meie tehtud piltidest on siiski siin. Kel tekkis rohkem huvi, siis virtuaaltuuri Swarovski muuseumis saab teha siin.
Kristallidest kuusepuu
Hugo lemmikeksponaat
Hugo püüab põrandalt valguslaike
Swarovsi muuseum
Muuseumi väljapääs viis järgmisesse kristallimaailma - kohustuslik põige meeletult suurde Swarovski poodi, kus ehete valik lõi silme eest kirjuks. Renee küsis mult, kas mul siit midagi vaja on. Ma hakkasin sellise küsimuse peale naerma. Mees küsib naiselt, kas tal on ehetepoest midagi VAJA… Võttes sõnasabast kinni, siis vaja mul tõesti midagi polnud. Ei olnud ka tahtmist ega emotsiooni midagi meelepärast endale otsida, sest valik oli tõesti liiga suur. Aga ausalt öeldes lähen ma palju rohkem elevile igasugustes pottide-pannide poodides (nagu ka eile üks poos Bolzanos, milles me käisime) kui ehetepoes.
Liigume edasi. Kiirtee Viini suunas põikab läbi Saksamaalt. Vahetult enne Saksamaa piiri jõuame ummikusse, mida algselt pean mingiks piiriületuskorralageduseks. Piirikontrolle küll Euroopa Liidus ei tohiks olla, kuid millegipärast seisab sadu ja sadu autosid järjest ning edasiliikumine toimub väikeste intervallidega teokiirusel. Istusime ummikus 45 minutit, kuni selgus põhjus - ei mingit piiri, lihtsalt üks auto oli teisele tagant sisse sõitnud ning selline tropp ühel sõidureal tekitab ummiku koheselt, mis võib kesta tunde.
Uni tuli poole mängu pealt
Meile meeldis see, et Saksamaal ja Austria on kiirteede ääres graafilised joonised iga asula juures asuvatest vaatamisväärsustest - see annab esmase pildi ja ajendab huvi korral ka asulaase sisse pöörama.
Kella kuueks jõudsime Welsi. Renee pani GPSi otsingusse kaubanduskeskuse ning sel korral leidsime vägeva keskuse, kus jagus põnevat nii mulle hilpude maailmas kui Reneele tehnikamaailmas. Meie suureks üllatuseks pandi aga kogu kaubanduskeskus kell seitse kinni, mistõttu jõudsime seal vaid väga vähe ringi vaadata. Kahjuks pandi kinni isegi hiigelsuur toidupood, kust oleks tahtnud midagi kaasa osta.
Läksime süüa otsima. Linn oli pärast kella seitset nagu välja surnud - olukorda raskendas kindlasti ka vihm ja vaid + 8- kraadine ilm. Leidsime ühe avatud söögikoha; nagu silt näitas pidavat seal saama Singapuri toitu. Sisekujundus oli teemakohane, kuid toit maitses nagu suvaline kaubanduskeskuse hiinakas (hinnatase lasi loota midagi paremat). Algul mõtlesime siia samasse Welsi linna ööseks jääda, kuid nähes, kui elutu see linn on, mõtlesime, et sõidame 10 minutit edasi ja vaatame, mis Gasthofi GPS meile pakub. Gasthof vastas meie ootustele ja kuigi hinnatase oli pisut kõrge, ei hakanud järgmist otsima, kuna kell oli juba palju. Õhtul käisime jälle Hugoga vannis - see talle väga meeldib.
Hugo leidis vanni ja läks sulistama
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar