09.05.12 Emilia-Romagna regioon ja Bologna

Pärast hommikusööki jätkame teekonda lõuna poole. Tänaseks sihtkohaks on ülikoolilinn Bologna. Kulgeme suhteliselt aeglaselt mööda põlluäärseid ja väikeasulaid läbivaid teid. Väldime kiirteid hetkel teadlikult, kuna eesmärk pole võimalikult kiiresti kusagile kohale jõuda, vaid võimalikult palju just väiksemaid kohti näha. Põldude serval kohtab sageli mahajäätud kivist hooneid, mis on tõenäoliselt kunagi täitnud mõnda põllumajandusega seotud funktsiooni, aga tänapäeval enam otstarvet ei oma. Ümberringi on palju viinamarjaistandusi, aga kohtab ka teraviljapõlde.

Esimese peatuse teeme Ferrara linnas, kuhu ajendab sisse pöörama eriskummaline terrakota linnamüür. Linnas tiirutades selgub, et Ferrara ongi üleni punane terrakotalinn - väga eriline arhitektuur, mida tasub vaadata. Kogu linn on täis jalgrattureid, kes võtnud enda alla nii kõnniteed kui autoteed, eirates täielikult liikluseeskirja. Fotoaparaadiga inimesi kohtab linnas üksikuid.

 Ferrara linn

Pistaatsiajäätis

Peatume keset linna asuva kindluse lähedal ja teeme jäätisepausi. Hugo ärkab üles ning seega otsustame veidi jalutada. Läheme vaatama veega ümbritsetud kivikindlust, mis meenutab Kuressaare linnust, pärineb see aastast 1385. LP väidab, et kindluse ehitas kunagine valitseja, et kaitsta end ja oma perekonda linnakodanike eest, kes protestisid maksude tõstmise vastu. 



Ferrara kindlus

Liigume edasi ja mõtleme lõuna peale, mille võiks teha mõnes väikeses asulas. Siinseid asulaid läbides tundub, et igas külas on vähemalt kolm pizzeriat, mõni osteria ja trattoria (mis on rohkem pubi või kõrtsi sarnased) ka lisaks. GPS pakub lisaks õigele teele ka hotelle, kaubanduskeskuseid ja toidukohti, küll ilma igasuguse hinnanguta, aga siiski. Leiamegi ühe pizzeria Altedo asulas, milleni GPS meid juhatas. Omanik, vanem Sitsiilia mees, istub ukse juures ja juhatab meid lauda. Pizzerias istub lisaks meile veel kaks suuremat seltskonda, kõik vaid mehed. Väga kohalik seltskond; mul tundub lausa imelik ja inimeste privaatsust riivav oma fotoaparaadiga seal klõpsida. 

Mina tellin mozzarella, parmesani ja baklažaaniga pizza, Renee tellib salaami ja oliividega; lisaks veel ühe Sitsiilia salati meile kahepeale. Kõik pizzerias toimub stoiliselt rahulikult, kellelgi pole kusagile kiiret (meil ju ka mitte). Ja siit nad tulevad - meie elu parimad pizzad. Minu jaoks pole see pelgalt tomati, juustu ja baklažaani koolus, mis selle pizza nii eriliseks teeb, vaid kõik kokku - ideaalne maitse ning ideaalselt õhuke ja õige tekstuuriga pizzapõhi - ei teki mitte tahtmistki pizza ääri alles jätta. Pizza on suur, nagu siin ikka kombeks, heal juhul saaks sellest söönuks 3-4 inimest, aga ma olen lummatud ja suudan nii heale kraamile oma kõhus koha leida. Renee jaoks oli see ka parim salat, mida tema on saanud - roheline kraam, tomat, oliivid, kapparid, oliiviõli ja balsamico (nende kahe viimase kvaliteet mängib maitses kindlasti olulist rolli).

Maailma parimad pizzad

Kõhud täis, liigume edasi Bologna suunas. Jõuame linna, kui Hugo veel magab, seega tiirutame algul autoga. Üritame leida tee juba kaugelt paistvasse mäe otsas asuvasse kindlusesse, kuid päris selleni ei saagi autoga ligi. Mäe otsast kindlusest kuni alla linnamüürini kulgeb maailma pikim portikus - ümmarguste võlvikaarte ja sammaste rida, mis on mitu kilomeetrit pikk ja milles on 666 kaart. Kui Hugo ärkab, otsime kesklinnas parkimiskohta; selle leidmine võtab üsna palju aega. Pistan Hugo patapumi ja lähme jalutama. Teekond algab samuti portiku kõrvalt, milliseid juba parkimiskohta otsides selgus, kohtab Bologna vanalinnas kõikjal. Kõnniteed kulgevadki portiku all - kui vihma sajab, pole siin linnas vihmavarje vaja. Linna üldpilt on väga renessansilik - nikerdatud ustekaunistuste ja sammastega maju on kesklinn täis ning kohati tekib tunne, et aeg on siin seisma jäänud. 
Bologna

Jõuame Basilica di San Petronio juurde, mille fassaad on remondis. Keegi tark on tulnud aga mõtte peale, et remondis maja valge katteriide peale võib joonistada/trükkida sama kiriku kujutise - kaugelt vaadates esmalt ei märkagi, et suurem osa kiriku fassaadist on katteriidega kaetud. Sissepääs on tasuta, aga ees ootab üllatav vaatepilt  - väljast ei saa arugi, kui suure kirikuga tegu on, kuid sees olles võtab selle suurus tummaks. Tegu on maailma suuruselt viienda kirikuga. Pildistada sees kahjuks ei tohi. 


 Basilica di San Petronio, Bologna




Laseme jalgade sirutamiseks kiriku välistreppidel Hugol ronida, ka tuvid tuleb kirikuesisel platsil üle vaadata, siis liigume edasi. Siin linnas on veel midagi kõige-kõiget - nimelt maailma vanim ülikool - Bologna ülikool asutati juba 1088. aastal. Üliõpilaste tavapäratut suurt kontsentratsiooni kohasime juba kohe, kui autost välja astusime - tudengid istuvad tänavaäärsetes kohvikutes, konspektid ees ja näksivad soolapähkleid. Linnades muidu sellist olukorda ei kohta, et vastutulevad inimesed väga sageli üksteist tunneks ja teretaks - need kõik on tudengid, kes üksteist tunnevad. 


Bologna ülikoolikvartal

Jõudes ülikoolikvartalisse, keeb üliõpilaselu täies hoos - tänaval mängitakse korvpalli, toimub ülikooli raadio tegemine, suure lavaga kontsert, süüa pakuvad tudengite välikohvikud jne. Tänavate ääres on päris palju ka statsionaarseid söögikohti ja poekesi. Ühte pagariärisse astume sisse, kuid kõhud on veel pizzast siiani täis ja midagi süüa ei jaksa. Tahtsin prooviks osta ühe grissini (kõrsiku), aga sain selle poemüüjalt kingituseks; vist seetõttu, et mul selline naerunäoga peibutuspart kõhu peal istub. 


Jalutame kokku 2,5 h ning jõuame ilma kiirustamata ja aega planeerimata auto juurde tagasi 7 minutit enne, kui meie parkimisaeg lõppeb. Mulle meeldis Bologna linn väga - turistide tormijooksu "kohustuslikele" objektidele siin linnas ei kohta ning meeleolu on tõesti väga üliõpilaslik, nagu seda linna ka kirjeldatakse. 

Kuigi linn meeldis meile väga, otsustame edasi liikuda. Ööseks pole mõtet linna jääda - linnades on hotellid kallimad, lisaks tekivad parkimisalased olmeprobleemid, seega suundume linnast välja, suunaga Firenze poole. 

Täiesti mittemidagiütlevast asulast leiame sildi Holiday Inn hotelli suunas. Hotellini viib vanadest puudest suursugune allee, hotell ise näeb välja väga stiilne ja korralik. Lähen harjutan jälle itaalia keelt ja uurin toa hinda. Saan nii palju hakkama, kuni küsitakse, kas üks suur või eraldi voodid ja siis juba lipsab mul suust välja "double bed". "A, you speak english," õhkab tüdruk retseptsioonis ja edasi läheb jutt juba inglise keeles. Ta ütleb, et tavatoad on kõik täis, kuna hotellis toimub mingi üritus, aga pakkuda on kas sviit või invatuba, kus on üks suur voodi, aga ta võiks need anda meile tavatoa hinnaga. Saame sviidi 89 € eest, mis asub hotelli vanas osas - 18. sajandist pärit mõisahoones, mille ümber kasvavad põlispuud. Sviit on kahe toaga ja kõrgete (u 4 m) lagedega, väga stiilselt sisustatud ruumid. Oleme igati rahul oma tänase leiuga. Juba teist korda jõuame me ööseks kohta, mille nime me kohe ei tea, aga eks hommikuks uurime selle välja.
Hugo õhtul hotellis mänguhoos

Kommentaare ei ole: