laupäev, 12. mai 2012

10.05.12 - Imeline Toskaana loodus; Firenzest põgenemine ja reisiplaani muutus


Hotelli pabereid uurides selgub meie asukoht - oleme San Lazzaros Bologna külje all. Hommiksöök on vanas mõisahoones. Söögisaalil on kaasaegne klaasist eenduv juurdeehitis, kus hommikune päike mõnusalt paistab - just nagu Pädastes. Kahjuks on Itaalias suitsetamine söögikohtades lubatud ning selles alas on just hiljuti suitsetatud, seega istume sööma ruumi teise otsa. Pärast söömist teeme veel ringi hotelli kõrval mõisapargis. Taas meenutab selle koha olemus Pädastet. See seoste loomine tekib kuidagi tahtmatult, aga reisi ajal me alati kipume kohti millegi nähtuga võrdlema.



San Lazzaro mõisa pargis

Ja siis ta hakkab - see imeline Toskaana loodus - üsna äkki muutub tasane maastik mägiseks ning teed kurvilisteks ja tõusvateks. Mäekülgedel lasuvad nii põllud kui oliivisalud, silm eristab harjumatult palju rohelisi toone. Ületame jõgesid ja läbime väikelinnu, millest läbi sõites märkame päris mitmeid söögikohti, kus hea meelega keha kinnitaks, kui kõht tühi oleks. Tõusud viivad meid ligi 1 km kõrgusele merepinnast, kuid sõiduteed ei ole ülemäära järsud ja ohtlikult kuristiku serval kulgevad. Võtan oma mõttelises võrdluste tabelis puhta lehe ja asetan sinna Toskaana looduse - ma ei oska seda hetkel veel millegagi võrrelda. Kuigi on kevad, tundub mulle loodus kuidagi sügisene. Ka temperatuur on langenud 20 kraadi juurde. 



Toskaana

Järsku märkan taamal mingit pruuni kogu, mis algul tundub kivina, aga lähemale sõites tundub, nagu oleks karu. Ma ei suuda oma silmi uskuda, see oletatav kivi ongi vist karu. Palun Reneel peatuda ja hüppan autost välja; julgen seda teha vaid seetõttu, kuna tee ääres on aed ees ja karu päris kaugel. Klõpsin järjest pilte ja hõikan Renele, et ta mulle pagassist ruttu pika objektiivi välja kaevaks. Ma ei suuda seda uskuda, et ma tõesti näen ja pildistan karu. Mul on karudega oma lugu - nimelt on mul meeletu karufoobia, mul on aimdus, et ma kunagi kohtun karuga ja karu mu maha lööb. Selline haige hirm, mis mind pidevalt kummitab. Ja nüüd seisan ma karust ohutus kauguses ja pildistan teda! Pikk objektiiv ees, saabub aga tõehetk - pilti lähemale zuumides sain aru, et olin pildistanud kivist karukuju… See karu oli siin justkui minu õrritamiseks, aga teema kerkis minu jaoks taas esile.

Varsti on silmapiiril orus asuv järv - Lago di Bilancino - laskume alla ja leiame ranna, kus lähen vett katsuma. Ühtegi suvitajat/ujujat järve ääres pole, kuna hooaeg pole alanud, küll aga treenivad rannal päästjad. Arutame, kas teha väike paus rannal, kuid Hugo tundub olevat heas unes, seega jätkame teekonda. 


Lago di Bilancino

Käime enne Firenzet läbi ühest väiksemast kaubanduskeskusest ning ostame juua ja näksimist. Pool kilo rohelisi spargleid maksab siin 2 €, ma ei saa seda kasutamata jätta ja näksin autos tooreid spargleid paremsanitükkidega. 

Lõpuks jõuame Firenzesse, liiklus on tihe juba äärelinnas. Tänavad pole joonitud ning keegi mõttelisi sõiduradasid ei järgi. Sõidame kesklinna suunas ning otsime parkimiskohta. Hugo on ärganud ja ei taha enam turvahällis passida. Parkimiskohta ei leia aga kusagilt, kõik võimalikud parkimiskohad tänaval on täis ja parkimismaju ei paista kusagil olevat. Väljas on 33 kraadi ja lämbelt palav. Siseneme parkimiskohta otsides vanalinna, millest väljaukerdamine on tükk tegemist. Renee on ärritatud pöörasest liiklusest ja ütleb, et tahab sellest linnast minema sõita. Mina tahtsin aga nii väga Firenze vanalinnas jalutada ja Taaveti kuju näha, kuid ma saan aru, et hetkel on see autoga võimatu. Kusjuures parkimiskohtade nappus pole vaid kesklinnas, vaid ka kilomeetreid kesklinnast eemal ei kohta ühtegi vaba parkimiskohta (ega näe parkimismaja). Reneele saab selgeks, et tema ei taha autoga ka Rooma enam minna, mis meil (st mul kui reisiplaani koostajal) algselt kavas oli. Hetkeks kukub kõik kokku. Jääme seisma ühel linnaäärsel mäekünkal ja mõtleme korraks rahulikult, mis edasi saab. Hotelli saaks ka Rooma äärelinnas võtta ja autoga mitte liigelda, kuid kolm päeva autot maksab 150 € ja seetõttu on auto seismajätmine sellisel reisil mitte väga ratsionaalne. 


Firenze

Suure kahjutundega loobun sel korral Roomast, kuna saan aru, et mu plaan ei tööta. Jamad parkimisega ja taas suured rahvamassid, kes trügivad kuulsate ehitiste ümber, ei tundu hetkel enam ahvatlevad. Pühendasin küll reisiks eeltööd tehes kõige suurema osa Rooma peale ja tegin endale väga põhjalikult selle linna vaatamisväärsused ja ajaloo selgeks, seetõttu on eriti kahju. Pantheon tundus juba nii käegakatsutav olevat, aga peab jääma kunagi teiseks korraks. On see seisnud seal 2000 aastat, seisab veel. Otsustasime, et Rooma läheme kunagi ilma autota.

Hugo tegi vahepeal liiga lühikese une, kuna me jäime autoga seisma ja tegime uusi reisiplaane. Aga kuhu edasi - plaan B hetkel puudub. Renee võtab appi GPSi ja laseb selle juhatada meid Itaalia läänerannikule. Arvasin, et Hugo jääb auto liikumise peale uuesti magama, kuid sugugi mitte. Ta puikleb hoopis turvahällist välja. Mängin Hugoga ja pakun talle süüa, et teda vähegi lõbustada, kuni me Firenzest täielikult minema pääseme.
Hugo lõbustamine

Kõhud on juba tühjad ning otsime järjest väikelinnades söögikohti. Võtan Hugo pidevalt hällist välja ja pistan ta sinna taas tagasi - iga järgnevat söögikohta vaatama minnes selgub, et see on kinni. Meile hakkab kohale jõudma, et siin ongi keset päeva igal pool siesta ja seda päris pikalt. Söögikohad tehakse uuesti lahti alles 7-8 ajal õhtul.

Otsime söögikohta

Teeme peatuse veel mitmes tanklas, et Hugot vähe turvahällist eemal hoida. Ta on vähe maganud ja see teeb ta pahuraks, eriti, kui peab veel turvahällis istuma. Eelmised päevad pole üldse probleemi olnud, kuidagi magamise ja ärkvelolekuga on nii sujunud, et Hugo on rahul olnud, täna on aga täielik katastroofi päev. Ühes tanklas peatuse ajal avastab Renee, et kolme tankuri juures samas tanklas on hinnad erinevad ning esimese ja viimase hind paagi pealt erineb umbes 6 €. Selgub, et kõige tee pool on kõige odavam ning teised järgu võrra kallimad. Sellist asja polnud enne kohanud ega osanud aimata. Renee just eelmises tanklas tankis ja aimamata hinna erinevusest, lasi paagi just kõige kallimas tankuris täis.

Õhtu eel jõuame Itaalia läänerannikule, Livorno linna lähedale. Renee tahab sõita veel lõunasse, täitsa mere äärde, kus GPS näitab ka mitmeid hotelle. Hugo uinub lõpuks ööunne, kuid uni on katkendlik ja ma pean ta turvahällist välja võtma, seega tuleb ka kiirteelt maha keerata. Ma ei vaata enam kella ega tee pilte.

Jõuame lõpuks tundmatusse sihtkohta, kuhu meid GPS toob. Hotellide akende ees on aga igal pool luugid - kogu asula on välja surnud. Suvitushooaeg pole veel alanud ja kuna tegu pole päris asulaga, siis siin ei toimugi mitte midagi. Tehisküla lõpust parkimisplatsilt leiame mõned matkabussidega suvitajad. Nii halvasti ei saa üks päev minna. Tuleb veel edasi sõita. Järgmine asula - sama jama - tundub, et siin ei ela kedagi ega siin ei toimu midagi. Mööda peatänavat sõites hakkab mõne aja pärast siiski veidi autosid ja inimesi kohtama. Lõpuks leiame ka mereäärse hotelli, mille ees on mõned autod, seega peaks seal keegi peale meie veel olema. Uks on lahti, kuid retseptsioonis kedagi pole. Siia peab sisse saama; mul on tunne, et ma ei taha enam kusagile edasi liikuda. Siiski-siiski - meid lastakse hõikamise peale sisse ja Renee suudab veel hinna 100 € pealt 80 €-le tingida, kuna maksab sularahas. Keegi ühtegi dokumenti ei küsi, seega pole meid siin hotellis ametlikult olemas… Peaasi, et lõpuks kusagile magama saame.

Hugo ärkas autost hotelli kolimise peale üles ja hakkas hoopis oma püstiolekuminuteid tasa tegema - turnis mööda voodi ääri ja minu selga - enam polnud unest jälgegi. Kuna Hugo niikuinii ärkvel oli, läksime välja otsima, et äkki saab kusagil süüa. Kuigi inimesi ei liikunud, leidsime ühe avatud söögikoha kohe hotelli kõrval, vaatega merele, mis sellel kellaajal küll vaid häälega endast märku andis; silm enam ei seletanud. Peale meie on selles mahajäätud linnas ja restoranis veel ikka mõned inimesed - kaks paari sõid isegi selles restoranis. Jällegi kohtame samal päeval täielikke äärmusi - rahvast täis Firenze, mis paneb põgenema ja inimtühi suvituspiirkond, mis tekitab kahtlusi ja kõhedust. Meie kui põhjamaalaste jaoks on ju suvi täiesti alanud, aga keegi ei suvita veel. 
Õhtul söömas
Puutume kokku kõige raskemalt mõistetava menüüga, mida seni siin näinud olen. Jooksen hotelli tagasi ja toon sõnaraamatu appi. Restorani menüü on aukartustäratavalt mereannikeskne. Olen kõhklev - see kõik peab tulema sügavkülmast - ei saa ju ühe inimtühja koha restoranis värsket tuunikala ja muid kalu sees hoida, et äkki satub mõni inimene seda sööma. Renee siiski tellib tuunikala, mina tellin anšoovistega pasta. Hinna ja kvaliteedi suhe on suvituspiirkonna restoranidele omaselt paigast ära. Lähme pärast söömist kohe hotelli tagasi ja jääme väsitavast päevast kohe magama. Renee pakub, et me võiks siia üheks päevaks veel jääda. Ma võtan hommiknui mõtlemisaega.

Kommentaare ei ole: