pühapäev, 20. mai 2012

15.05.12 Garda oliiviõli ja veinid ning Bolzano linn ja Põhja-Itaalia mäed

Kui Hugo on meie igahommikune (liiga varajane) äratuskell, siis täna oli äratuskell rikkis.  Siis, kui Hugo lõpuks minu peal turnima hakkas, tundusin ma end kahtlaselt puhanuna. Vaatasin kella, mis näitas juba 9.30. Hommikusööki saab kella 10-ni, seega pidime kiirustama, et sööma jõuda. Hommikusöök oli rikkalik ning tavaliselt naudime reisidel hommikusööki pikalt.



Villa Luisa Garda järve ääres

 



Mõtlesin ka täna hommikul välibasseini ujuma minna, panin juba trikoo selga, kuid basseini ääres lõin põnnama, kuna vesi tundus olevat ikka liiga külm. Jalutasime veidi hotelli ümbruses ning leidsin kohe hotelli kõrvalt viida, millel oli kirjas "vini e olio" - tundus, et siit saab õli ja veini osta. Hiljem, kui hakkasime hotellist ära sõitma, läksime sealt läbi. Kahjuks ei paistnud kedagi kõrge aia taga ega tulnud kedagi uksele ka uksekella peale. Oleksin väga tahtnud mõnda head oliiviõli Itaaliast osta, mis tuleb mõnelt väiketootjalt, kuid tundus, et see kord ei läinud õnneks. Millegipärast mul aga sisetunne ütles, et me saame siit õli. Panin just Hugot turvahälli tagasi, ise vaatasin veel ümbrust ja just sel hetkel, kui hakkasin ise autosse istuma, sõitis maja ette valge Land Cruiser. Saabus omanik ise. Küsisin, kas õli ja veini osta saab. "Prego, prego," ütles peremees lahkelt ning juhatas meid kohe hoonesse, kui toimus ka tootmine. Ma ei jõudnud silmadega kogu infot salvestada, kuna peremees oli väga jutukas ja hoolimata sellest, et ma ütlesin, et me itaalia keelt ei räägi, ei katkenud ta jutuvada. Hammustasin ta tekstist veidi sõnu siiski läbi ja oskasin vastata lihtsamatele küsimustele, kuid kindlasti läks väga suur osa infost kaotsi. Kui jõudsime läbi tootmisruumide ta õli- ja veinilattu, võtsid kogused silme eest kirjuks. Kõik ümberringi nähtav oli ideaalselt puhas, korras ja süsteemne. Peremees andis meile ette hinnakirja ja kattis käega kinni info, et tegelikult müüb ta oma toodangut vaid kastikaupa. Ostime kaasa mitu pudelit õli ja veini ning ühe pudeli veini pistis ta Reneele veel minekul pihku. Olime väga rahul, et sellisesse kohta sattusime. Midagi sellist ma enne reisi salaja lootsin ja ette kujutasin.

Siit saab oliiviõli ja veini

Jutukas itaallane



Beebioliivid


Viinamarjaistandus Garda järve ääres

Asusime teele. Enne Garda äärest lahkumist sõitsime läbi ka Garda lõunaküljes asuvast imepeenikesest maaribast, mis ulatub järve - Sirmionest. Kuna Hugo oli juba silma kinni pannud, siis vanalinnaga tutvuma minna ei saanud. Aga nii kaugele, kui poolsaarel autoga sai, me ka läksime. Teekond kulges suures osas turismibusside sabas - tundus, et siin on rohkem turiste. 
Sirmione, Garda järv

Edasi asusime teele taas ikka põhja poole. Kuna kaks päeva polnud me kaugemale liikunud, tuli täna mööda kiirteed taas rohkem kilomeetreid läbida. Panime sihtkohaks Bolzano linna, mis asub umbes 100 km kaugusel Austria piirist. Itaalia kiirteedevõrk on muljetavaldavalt tihe, praktiliselt alati on võimalus läbida kahe sihtpunkti vaheline maa mööda kiirteid. Kiirteed on küll tasulised, kuid ajavõit, mis eriti just mägisel alal kiirteid kasutades tuleb, pole isegi paarisaja kilomeetri puhul arvestatav enam minutites, vaid tundides. Kui automatkajad väldivad sageli kiirteid põhjusel, et neid mööda tuiskab meeletutel kiirustel edasi, nägemata midagi, siis kiirtee Garda järve lõunaküljest kuni Bolzano linnani oli minu jaoks üks elamusterohkemaid. Kiirtee kulges praktiliselt kahe mäeaheliku vahelises orus, olles enamus ajast küll "jalgadel" ehk see ei kulgenud mööda maapinda, vaid oli ehitatud põhimõtteliselt sildadele. Ühel lõigul viis tee sujuvalt mäkke ning kohe seejärel järsult mäest alla. Laskumine oli vähemalt kilomeetri kõrguselt täiesti otse kuni mäekuru põhja, kusjuures alla jõudis paari minutiga. Lubatud 130 km/h kiirusega tundus see sööstlaskumisena ning mulle tekitas see päris kõheda tunde.

Kiirteel Bolzano poole

Bolzano linn asub sügaval mäekurus - nagu paljud Dolomiitide linnad ja asulad. Tee peal sirvisin Lonely Planetit ja uurisin, mis Bolzanos näha-teha tasuks. Põnevana tundus maailma pikim köisraudtee, mis on 4,5 km pikkune. Esmalt aga parkisime auto ning läksime vanalinna jalutama ja sööma. Imestasin, et veel siin mägede vahel on lausa 26 kraadi sooja. Põhja-Itaalia saksa keeleruumiga kokkupuutuvad alad on nii kultuurilises kui keelelises plaanis tugevate saksa mõjutustega ning sealne rahvastik räägib suures osas just saksa keelt. Ka kohanimed on siin kakskeelsed, Bolzano saksakeelne vaste on Bozen. Käisime mitmes vanalinna poekeses ja pagariäris, Bolzano tänavaturul ja restoranis - igal pool räägiti vaid saksa keeles. Ja kui muidu Itaalias juuakse ikka veini, siis Bolzanos voolab klaasides õlu ning süüakse vorsti ja hapukapsast. 


Bolzano/Bozen



Bolzano tänavakaubandus

See pood meeldis mulle

Ötzi Bolzanos

Linnas on ka muuseum, kus on eksponeeritud umbes 5000 aasta vanune muumia siinsetes mägedes elanud mehest nimega Ötzi, kuid sinna me ei jõudnud. Suundusime hoopis köisraudteed otsima. Tegelikult pidi neid Bolzanos olema lausa kolm, aga mäekülgi uurides paistis silma vaid üks. Linnulennul tundus see päris lähedal olevat ning mina arvasin, et me võiksime sinna jalutada. Renee aga oli kindel, et ma ei hooma silmaga seda kaugust, kus köisraudtee tegelikult asub ja seega sõitsime selle suunas autoga. Mina kahtlesin, kas me ikka selle kõige pikema köisraudtee juurde jõudsime, kuna minu silmamõõt nüüd vist jälle pettis ja ma ei suutnud uskuda, et see tõus mäkke on 4,5 km pikk. Kohe ei suutnud leida, kust köisraudtee alguse saab, aga siis sai Renee aru, et vagunid jõuavad ühe maja katusele. Kui majja sisse jõudsime, oli kell 17.50. Mees infolauas tõstis just enda ette sildi "suletud" ja mul oleks nutt peale tulnud. Küsisin, kas tõesti enam ei sõida. Tema aga juhatas meid piletiautomaadi juurde ja ütles, et vagunid sõidavad hiliste õhtutundideni. Olin nii õnnelik, et me ikka sõitma minna saame. 

Sõit köisraudteel

Märkasin, et teised inimesed käitusid köisraudteele minnes kuidagi väga tuimalt ja loogiliselt ja ei otsinud pea laiali otsas, kuidas ja kuhu minna, kellegi silmadest ei paistnud ka mingit ootusärevust. Vagunisse sisenedes pani imestama mind meie vastas isuv mees, kes võttis lahti ajalehe. Müksasin Reneed ja ütlesin, et see pole võimalik, et keegi tuleb siia ajalehte lugema, ümber sellised vaated, et ainult ahhetad. Renee aga kahtlustas, et see köisraudtee pole sugugi mitte lõbusõiduatraktsioon turistidele, vaid kohalike liiklusvahend. Samas paistis, et mäe otsas pole midagi, ei ühtegi maja. Tõehetk saabus siis, kui me mäe otsa jõudsime - seal polnud tõesti ühtegi maja, küll aga olid majad, lausa terve linn, kauguses asuva mäetipu otsas ning sinna see köisraudtee ka edasi viis. Ja sealt see pikkus ka tuli, ega esimese mäe otsa poleks tõesti 4,5 km, küll aga teekond kokku. Sõit lõpp-punkti kestis umbes 15 minutit (Renee mõõtis telefoniga, et köisraudtee liikumiskiirus oli umbes 25 km/h, vahepea aeglustus hoog, kui uude vagunisse inimesed sisse tulid). 


Köisraudteed mööda üles


 Siit läheb tee teise mäe otsas asuvasse linna

Köisraudtee all haritakse peenraid

Mäe otsas asus Renoni linnake, kus vaguniust väljudes tundsime kohe jahedamat õhku. Olin ettenägelikult Hugole soojemad riided kaasa võtnud ning pakkisin teda riidesse. Mööda sõitis tramm - siin kõrgel mäe otsas - see on siin kohalikuks liikumisvahendiks. Kohe köisraudtee peatuses müüs kohalik "Taarapõllu-mees" naturaalseid mahlasid ja moose. Saime erinevaid mahlu maitsta ja ostsime kaks liitrist klaaspudelit ka kaasa. Õunamahla asusime kohe jooma, see oli väga sarnane Eesti puhtale õunamahlale. Ühe punase mahla ostsime ka, mille saksakeelset nime ma ei teadnud. Kõndisime veel ringi ja vaatasime ümbrust - mäe otsas oli ka hotelle (oleks vaid seda teadnud). Kell oli juba pool seitse ning öömajale tuligi mõtlema hakata - sõitsime tagasi alla Bolzanosse. Hugo jäi mul süles magama ning õnneks suutsin ta magavana ka turvahälli tõsta. 


Köisraudtee jaam Renon'is


 Mäe otsas Renoni linnas; Hugo joob õunamahla




Liikusime taas põhja poole; nüüd enam mitte kiirteed mööda. Tee lookles mägedes, võtsime aina kõrgust. Temperatuur näitas juba 8 kraadi, vihma sadas ja kauguses paistsid lumised mäetipud. Arhitektuuriliselt meenutas nüüd ümbruskond pigem Saksamaad ja Austriat kui Itaaliat - valged kivimajad, mille ülemine korrus on tumedast puidust, paljud neist loomakasvatustalud, aga ka päris mitmeid hotelle. Kartsin enne, et mägisel alal jääb asustust oluliselt vähemaks ja meil võib hotelli leidmisel probleeme tulla. Ühes hotellis küsisin hinda, oli liiga kallis, teises kohas oli väljas tugev sõnnikuhais. Ühe maja juures seisid lapse suusad ja suusasaapad; Renee naeris, et keegi on talvest veel suusad niimoodi lohakile jätnud. Umbes veerand tunni pärast olime aga lumele nii lähedal, et praegusel aastaajal suusatamine ei tundunud enam üldsegi võimatu. Lähenesime aina Itaalia-Austria piirile. Kiirtee alternatiivtee on siin ikka väga mägine, mulle tundus, et me eksleme inimtühjades mägedes. Renee vaatas telefonilt meie kõrgust, hakkasime lähenema 2000 meetrile. Täpselt 2000 meetri peal oli ka sellekohane märk maas. Õues oli sooja vaid paar kraadi, meie ikka veel suveriietega. Kaugusest hakkas paistma üks maja, lähenedes saime aru, et tegu on hotelliga, mille nimi 2211 tuleneb just kõrgusest, kus see asub. Vihmasadu oli asendunud lumesajuga, kohe täitsa päris lumi - see tundus nii sürreaalne. Jooksin varbavahedega läbi lumesaju hotelli juurde ja küsisin, kas vabu tube on. Ruumi küll oli, kuid perenaine hoiatas, et neil pole öösel elektrit ja pealegi lubatakse tänaseks ööseks päris palju lund, mistõttu me homme ei pruugi sealt liikvele saada. Oleks väga eriline jääda ööbima sellisesse alpimajja, kuid ohtu hinnates ei saanud me seda teha, lennukini oli jäänud vaid kaks päeva.
Lumi maas, u 1700 m merepinnast




2000 meetri kõrgusel

Kohe sealt samast mäetipust hotelli kõrvalt hakkas tee mäest alla langema. Jõudsime 1500 meetri kõrgusele, kus lumesadu oli jälle muutunud vihmaks. Seal asus jällegi üks hotell. Renee arvas, sellisel kõrgusel lund ei tule ning siia võime me ööseks jääda. Külmetades ja kiiruga autost seljakotti välja tõmmates kukkus see mul maha, kotist hakkas nirisema midagi märga. Katki oli läinud see punase mahla pudel, mis me Renonist ostsime. Renee kallas koti ruttu tühjaks, ise kirus; õues oli külm ja poolpime ja ta peab mingeid klaasikilde, mahla ja riideid eraldama. Õnneks määrdus lisaks seljakotile vaid riidest poekott ja Hugo põll, telefoni olin visanud teise sahtlisse, kus see märjaks saada ei jõudnud. 

Toas oli algul päris jahe, kuid veidi aja pärast tuli radikatesse kuum vesi ja hakkas soojemaks minema. Panin kohe vannivee jooksma ning pugesime Hugoga külma eest vanni sooja. Magasin pikkade käistega pluus seljas ja sokid jalas. 

Kommentaare ei ole: