reede, 18. mai 2012

14.05.12 Garda järv ja Verona

Hommikusöögilauas ootab meid ka seekord lapseiste - see on muutunud siin Itaalias juba reegliks mitte erandiks, et märgatakse ka last, kes meiega kaasa reisib. Olgugi, et see hotell on juba suurem ja rahvast rohkem. Lastesse suhtumine on hoopis teistsugune kui Eestis - Eestis ei räägi su lapsega võõrad kusagil, ei naera ega lase pilgulgi kohtuda - seda peetakse meil juba privaatruumi tungimiseks. Ja kuigi me ei erine rassiliselt itaallastest, märgatakse Hugot kogu aeg (see, et Aneed kogu aeg Jaapanis märgati, oli rohkem mõistetav). Ja tihti märkavad Hugot ning naeratavad või lehvitavad talle inimesed, kellest seda kõige vähem ootaks (nt noored mehed, kellel veel endal tõenäoliselt lapsi pole). Hugo on ise ka paras pilguga puurija ja suhtleja ning just praegu on aeg, kui ta õpib lehvitamist ja plaksutamist. 
 Ilus vaade Garda järvele meie kolehotelli rõdult

Kolehotell ise

 Hugo hommikusöögil

Pärast hommiksööki läheme Saló vanalinnaga tutvuma. Garda järve äärsed linnad on olnud läbi ajaloo meelispaigad nii poeetidele, kunstnikele, poliitikutele kui paljudele teistele. 1943. aastal tegi Mussolini Salóst oma nukuvalitsuse peakorteri, viies sinna valitsusasutusi. Saló vanalinn pärineb juba 16. sajandist ning sellest ajast on seal päris palju ehitisi säilinud, sh kirik kohe järve kaldal. Mere- või järveäärsed promenaadid panevad kujutlema, et ma jalutaks siin sajandeid tagasi, seljas maani korsetiga kleit, peas kübar ja käes päikesevari. Jäägu see unistuseks…





Salo vanalinn ja promenaad


 Hugo koeri vaatamas



Vaade Saló linnale teiselt poolt järve

Mõned unistused tuleb aga teoks teha. Eile õhtul oma kolehotellis olles vaatasime netist, mida ilusamat siinkandis saada oleks. Kui õhtul autoga hotelli otsisime, nägi Renee tee ääres pildiga viita ühe villa suunas, kuid arvasime oma piiratud statistikaga siinsest hinnatasemest, et see on liiga kallis. Üllatuseks avastasime, et ka see uhke villa maksab 100 € öö. Ei suutnud vastu panna ja otsustasime veel ühe öö Garda järve ääres veeta. Pealegi oli meil niikuinii plaan täna järvele ring peale teha, mistõttu me peaks öömaja ikka siinkandis otsima. Villa Luisa asub meie tänasest kolehotellist umbes 15-minutilise autosõidu kaugusel, muljet avaldab see meile koheselt. Jooksen korraks sisse ja bronnin suusõnaliselt üheks ööks toa.  

Garda järv on põhja-lõuna suunaline pikk ja kitsas järv; pindalalt Itaalia suurim järv. Kui vaadata kitsamast küljest järve ehk ida-lääne suunal, paistab vastaskallas hästi. Järv ise asub sügaval mäekurus. Järve lõunatipust üles põhjatippu on ca 60 km ja enam kui tund sõitu. Asume teele. Asula on asula küljes kinni - arhitektuuri järgi tundub, et need on sajanditevanused linnad, mis nüüd elavad peamiselt turismindusest. Järskudel mäekülgedel on viinamarja- ja oliiviistandused; tundub, et iga võimalik maalapp on Itaalias viinamarja- ja oliivisaludega kaetud. Et mägistel aladel sujuvalt liigelda saaks, kulgeb suur osa teest tunnelites - need pole siin betoniseeritud lagedega, vaid tihti lausa korrapäratu ja ebasümmeetrilise võlviga otse kivisse raiutud käigud. Neist osad ehitatud tõenäoliselt sajandeid tagasi, kuna tunnelites puudub moodne ventilatsioonisüsteem, kuid selle asemel on tunneli ühes küljes järjest kaarjate võlvidega avad - millelt avaneb vaade järvele. Kohalikud ei pea paljuks ega ohtlikuks teha pimedas kahesuunalises ja kurvilises tunnelis ka möödasõite. Vaated igasse ilmakaarde on ahhetamapanevad - Garda järve äärde tasub tulla, siin on tõesti ilus.



 Tundmatu otstarbega sambad





Pilte Garda järve läänekaldalt

Järve teise külje läbime teisel pool mäge, kust enam vaadet järvele ei avane. Minul kipub uni peale ja kuigi ma üritan silmi kõigest väest lahti hoida, on üks osa pildist vahepealt puudu. Viimati mäletan silti Verona 55, kuid uuesti silmi lahti tehes on Verona juba 17 km kaugusel. Sinna me suundumegi. 

Veronas leiame parkimise hõlpsasti - kohe vanalinna kõrval on maa-alune parkimismaja, milles kohti piisavalt. Jalutame Verona ühe vanima ja suurima vaatamisväärsuse - amfiteatri suunas. Amfiteater on suuruselt maailma kolmas ja pärineb 1. sajandist; kunagi mahutas see 30 000 pealtvaatajat (võrdluseks - samal sajandil on ehitatud ka maailma suurim amfiteater Colosseum, mis mahutas 50 000 pealtvaatajat). Paneb imestama, et pea 2000 aastat hiljem selline hiiglaslik roosast marmorist ehitis ikka püsti seisab, olles läbi elanud ka maavärina. Veel rohkem paneb imestama, et selle muinsusväärtuse külge on koormarihmadega kinnitatud hiiglaslikud prožektorid, mis suunatud hoonet seestpoolt valgustama - see kahjustab ju ehitist. Selgub ka prožektorite otstarve - täna on toimumas seal mingi kontsert. Tõenäoliselt midagi noortele, kuna amfiteatri ümbruses koguneb hulgaliselt 
. Ka tugevad helid tekitavad ju vibratsioone ja võivad vanu hooneid lõhkuda, mistõttu on kummaline, et seal kontserte pidada lubatakse. Kontserdi tõttu ei lasta täna amfiteatrist seestpoolt kedagi uudistama. Kahju.

Verona amfiteater 1. sajandist


 Verona toomkirik

 Verona vanalinn



Jalutame veel veidi Verona vanalinnas ja peame plaani sööma minna. Vanalinn on paksult rahvast täis ja kohati on tükk tegu, et  tänaval Jaapani grupireisijatest mööda pääseda. Ükski meeldiv söögikoht ei jää meie teele, seega otsustame sõita Garda äärde tagasi ja süüa õhtust hoopis San Felices oma tänase hotelli restoranis. 

Villa Luisa restoranis nägime õhtusöögil sellel reisil esimesi inimesi, kes reisivad väikelapsega. Meie senine teekond lihtsalt ei kattunud kuidagi perereisi sihtkohtadega. Samas Villa Luisa meenutas oma olemuselt Gospad Saaremaal - seda nii interjööris kui ka tunnet, mis spahotellis puhates tekib. Siingi on spa allkorrusel, kuid piilusime ukse vahelt ja kuna see oli lisatasu eest ning vaid ühe basseini ja aurusaunaga, ei hakanud sinna minema. 
 Krevetid ja artišokid Garda oliiviõliga

 Õhtusöögil Villa Luisa restoranis

Restoranis võtsime mõlemad mitu käiku. Amuse-bouche'na saabub lauda vasikaliha carpaccio. Eelroaks sõin mina krevette artišokkide ja Garda oliiviõliga ning pearoaks pesto ja confit-tomatitega spagette - jäin väga rahule. Renee sõi Põhja-Itaalia traditsioonilist speck-lihaga pastat (soolatud ja suitsutatud läbikasvanud liha) ning pearoaks veel erinevaid lihasid. Lõpetuseks võtsime juustuvaliku. Hugo pidas meiega edukalt kolm käiku vastu. Lõpuks oli ta küll kõik oma söögid juba ära söönud või läbi nätsutanud ning mul tuli endale söömisaja saamiseks leida ajapikendust ühest kõvemast saiakannikast, mille Hugole kätte pistsin. Arvasin, et ta vaid lutsib seda, kuna ma saia veel talle süüa anda ei taha, aga ta suutis selle päris kiiresti endale söömiskõlblikuks lutsutada.


Kratt tahab saia süüa

Kommentaare ei ole: