teisipäev, 15. mai 2012

12.05.12 Toskaana linnad - Livorno, Pisa, Lucca

Hugo on hommikul varajane. Lähme temaga randa jalutama ja liivaga mängima. Täna Hugo enam liiva suhu ei topi, sai vist eile piisavalt palju ära proovitud. Rannas kohtab Hugo kahte väikest koera, kelle peremehed lasevad neil Hugo ümber joosta. Hugole meeldivad koerad ja koertele Hugo - nad vaimustuvad üksteisest samasuguse õhinaga. 

Hommikul vara Hugoga rannas

Täna algab teekond põhja poole. Esmalt jääb tee peale Toskaana suuruselt teine linn Livorno, mis asub mere ääres ja on arvestatav sadamalinn. Lonely Planet kirjeldab Livornot kui teist Veneetsiat - autoga linnast läbi sõites näeme, et kanaleid on linnas tõesti. Jalutades me aga linnaga tutvuma ei lähe, kuna ei taha Hugo und segada.


Livorno

Peagi jõuame Pisasse - põhjus, miks siia tulime on ilmselge - ikka seda viltust torni vaatama. Ennetame parkimisprobleemi  ja pargime auto peamisest turismiatraktsioonist kaugemale, teisele pool jõge. Jalutame Pisa torni poole läbi Pisa vanalinna. Satume turuplatsile, kust ostame nosimiseks värskeid porgandeid, tomateid, metsmaasikaid ja nektariine. Kui ise süüa teha saaks, oleks siit palju osta - värsked artišokid, sparglid, suvikõrvitsad (koos õitega), erinevat värvi baklažaanid ja veel palju muudki.



Pisa vanalinn ja turg

Istume ühe maja trepi peale sööma. Hugo nähes on juba raske süüa midagi, mida talle anda ei saa. Kui ma jäätist söön, vaatab ta mulle haledate silmadega otsa ja üritab ka seda enda kätte saada. Täna annan talle kätte tomati, mis meenutab maitselt suvist Eesti kasvuhoonetomatit. Hugo on saagist lummatud ning lutsib oma hambutu suuga tomatit seni, kuni vaid nahad järel. Anna talle hea päeva puhul ka tüki nektariini - sööb samuti kõik peale nahkade ära. Metsmaasikad lutsib aga suus mahlast tühjaks ja ajab siis suust välja. Nii palju uusi maitseid ja emotsioone…
Hugo ja tema esimene tomat

Astume edasi ja peagi hakkabki nurga tagant paistma Pisa torn. Ja see ongi ikka tõsiselt viltu! Täiesti uskumatu, kui viltu! Pisa torn on kirikust eraldi seisev kellatorn ehk kampaniil. Torni ehitamist alustati 1173. aastal ning vajuma hakkas see kohe algul; seetõttu ka ehitus peatati sajandiks, kuid siis otsustati kellatorni püstitamist jätkata. Torn on sajanditega vajunud üha enam viltu. Lonely Planeti andmetel on Pisa torn praeguseks 4,47 m tsentrist väljas. 



Nii Pisa torn kui Romaani stiilis katedraal selle kõrval avaldavad sügavat muljet - valgest marmorist ehitised mõjuvad väga suursuguselt ja vaatamata sajanditepikkusele elueale, näevad need väga värsked ja räsimata välja. Marmor on ikka väga vastupidav kivim. Ümber kiriku ja kellatorni on suured rohealad, mis on ilukettidega piiratud, et inimesed seal ei kõnniks. Vaatamata sellele on hulk inimesi heitnud palava päikse eest varju just Pisa tornist langeva varju alla. Eirame meiegi reegleid ja astume murule, et saaks Hugo roomama panna. Hugo jaoks on see esimene kokkupuude muruga. Uurib ja sikutab ning avastab seda põnevat maailma, omamata veel aimugi, millistes maailmakuulsates kohtades ta viibib.


Pisa katedraal ja torn

Pea uusi emotsioone täis, uinub Hugo minu süles Patapumis. Hugot pole reeglina võimalik magavana ühest asendist või kohast teise tõsta, alati ärkab ta üles. Sellele vaatamata üritan ta autoni jõudes turvahälli libistada ja imekombel see õnnestub. Sõidame edasi Lucca suunas. Tee Pisa ja Lucca vahel on mägine ja imeliste vaadetega - jälle see müstiline Toskaana loodus. 

Lucca linn

Lucca linnaga tutvume läbi autoakna - armas väike linn, kus turiste kohtab vähe. Sõidame taas sisemaalt ranniku suunas, kuna homme plaanime jõuda Cinque Terre rahvusparki. Vaatame juba teeäärseid viitasid silmad lahtiselt - hakkama otsima öömaja. Paar katset ebaõnnestuvad. Eriti kahju on, et kõik ööbimiskohad on täis kohalikus ühes turismitalus, mis tundus väga õdus koht olevat. On ju laupäev ja reisijaid seetõttu rohkem. 

Jõuame mere äärde Viareggio linna. Algul tundub linn üsna mõttetu, lausa koleda arhitektuuriga - kuid mida enam kesklinna poole jõuame, seda ilusamaks majad muutuvad. Kõhud on meil tühjad ning seega otsime lisaks öömajale nüüd ka söögikohta. Kell on saanud just seitse ja söögikohad tehakse pärast siestat taas lahti. Oleme esimesed külastajad. Teeme ühed pizzad; Renee on rahul, mina mitte.
Hugo tüütab kõrvallauas sööjaid

Sõidame edasi mööda mereäärsed teed - kogu olustik meenutab meile Miamit - kilomeetreid pikk hotelliderivi, väikesed poekesed, palmid, suvitajad. Umbes iga viie kilomeetri tagant vahetub asula nimi, kuid olustik on ikka sama. Peatume ja küsime mõnes kohas hotellide hindu - ei saa midagi mõistlikku, kuigi hotelle on sadu. Lõpuks leiame ilusa aia ja välibasseiniga hotelli Rochi's (nagu hiljem kaardilt vaadates selgub). 
Rouchi
Renee läheb õhtul veel jalutades mere äärde ümbrust uurima ja elu parimat rumm-koolat jooma, mina jään Hugoga hotelli ja uinun ise ka teda magama pannes.

Kommentaare ei ole: