Matk džunglis ja esimene tõeline toiduelamus (01.03.11)

Kuna eilne päev sai veedetud põhiliselt mere ääres, siis täna ei tahtnud ranna peale enam mõelda. Sirvisin hommikul veidi Lonely Planetit ja otsustasime sõita Phuketi saare põhjaküljele Khao Phra Thaew rahvusparki, kus on matkarajad ja kus võib kohata erinevaid loomi, kellest enamusi me nime järgi ei tundnud (vaatasime veebist üle, millised nad välja näevad).

Sõites tegime tee ääres peatuse hommikusöögiks. Tegu oli üdini kohalike söögikohaga, kus ei mõistetud sõnagi inglise keelt ning toidu väljavalimiseks tuli mul seista veidi avatud köögi kõrval ja jälgida, mis sealt teistesse laudadesse läks ning osutada sõrmega sellele, mis meile ka sobida võiks. Toit kolmele maksis alla 50 krooni. Ka nii odavalt saab siin, tõesti.

Tüüpiline teeäärne odav Tai söögikoht

Meie hommikusöök - ikka riis

Rahvusparki jõudes üllatas ees täiesti tühi parkla. Mõtlesime, kas tegu on vale kellaaja või igava kohaga. Igal juhul kui ma Lonely Planeti kirjeldust rahvuspargist lugenud olin ja juba kohale tulnud olime, otsustasime vaatama minna, kus need matkarajad on. Talvel reisile tulles on meil alati lennusõitudel jalas matkajalanõud (ruumi kokkuhoiu mõttes muidugi), mida seni reisidel just matkates iga kord vaja on olnud. Ja ka Tais läksid need sel päeval esimest korda käiku, kuna lahtiste varbavahedega ei julge džunglisse minna ega saa ka ronida

Khao Phra Thaew rahvuspark

Päike oli sel päeva tapvalt palav, aga kohe suundusime džunglisse, kus puud olid pea kohal ja päike ei paistnud lagipähe. Džunglis oli palav ja niiske, kuid mitte kõrvetavalt kuum nagu otsese päikese käes. Teerada suundus kohe alguses mööda ülijärske treppe üles mäkke. Umbes iga 100 m järel tuli teha väike peatus, et juua (meil oli kaasas 1,5 l vett) või jalga puhata. Rada tundus tõesti raske. Aga Anee kõndis ise. Matkaraja ääres olid iga natukese aja tagant selgitavad infotahvlid selles piirkonnas nähtavate taimede kohta, samuti vaateplatvormid pinkidega, kus oligi mõnus hetkeks maha istuda. Kõlab, nagu oleks me pensionärid, kuid see meeletu kuumus ja niiskus ning järsk tõus võtavad tõesti läbi.

Matkaraja algus

Puhkepaigad matkarajal

Anee kuulab džungli hääli

Koses on kuival perioodil vähe vett

Infotahvlid matkarajal

Peagi jõudsime jõeni ja koseni, millest üle saamiseks tuli minna üle mahakukkunud puu. Ei mingit silda. Jõudes üle jõe, saime teada, et oleme selle ajaga läbinud vaid 300 m. Teel olime olnud kindlasti hinnanguliselt paarkümmend minutit. Ei suutnud uskuda. Järgnes otsustuskoht. Viit paremale näitas, et parklasse tagasi on 300 m ja silt paremale, et pikem matkarada on veel 1,7 km. Kuigi oli ülimalt raske, valisime ikka pikema raja. Edasi kulges matkarada praktiliselt mööda mägijõge, kus tuli kivilt kivile hüpata. Jõe kõrval polnud mingit teerada ning kohati oli mul tunne, et me oleme valel teel ja eksime džunglisse ära. Iga kord, kui järgmist infotahvlit nägime, saime kinnitust, et oleme siiski matkarajal, kuigi me ronisime jätkuvalt mööda kive ja mahakukkunud puid piki jõge ülespoole mäkke.

Sild üle jõe

Läksime vasakule

Matkarajalt mahakukkunud puid ära ei koristata

Värskendame end mägijões

Vahepeal jõudis matkarada taas maa peale, kus Anee korjas maast erinevaid hiiglaslikke puulehti ja muud nodi. Džunglis on kõik ülimalt lopsakas ja suuremõõtmeline - nii puud, puulehed kui taimed. Jõime ikka pidevalt ning proovisime arvestada, et meil sellest vähesest veest lõpuni jätkuks. Selleks ajaks oli Renee pluus suurest palavusest ja higistamisest nii märg, et ta väänas sellest higi välja. Kõrval oli mägijõgi, milles pluusi ära pesta sai ja taas märjana selga panna.

Suured puulehed

Suured "hernekaunad"

Ikka mäest üles

Võimalus märga pluusi veel märjemaks teha

Džunglis vaheldusid iga natukese aja tagant lõhnad - kohtas lillelõhna, kohtas isegi eesti metsade lõhna. Õhk oli puhas ja hapnikurohke. Loomi me ei kohanud, vaid paari sisalikku. Värvilised liblikad lendasid samuti ringi. Häälte poolest on džungel muidugi midagi väga erilist; keegi kusagil teeb erinevaid hääli, keda näha ei õnnestu. Pigem on need putukad kui loomad. Ja kuna me kõndisime enamus ajast jõe või koskede läheduses, oli ka veevulin pidev taustaheli.

Imeline džungel

Suure puu juures

Millalgi tundus, et matkarada hakkas lõpuks mäest allapoole suunduma. Alla oli muidugi kordades kergem minna. Matkaraja lõpus tundus, et umbes pool rajast suundus üles mäkke ja pool tuli alla. Rajale mineku aega ei vaadanud, aga pärast fotoaparaadist piltide pealt järgi vaadates selgus, et matkasime 2 km raja 2 tunniga. Anee kõndis terve aja ise, va kohad, kus Renee teda kusagilt üle tõstma pidi.

Matkarajal kohtasime vaid kahte seltskonda - üht mobiiltelefoniga rääkivat Buddha munka koos kahe kaaslasega ja kahte noort taid. Ei ühtegi valget turisti, kuigi see on nii eriline paik ja vaheldus rannapuhkusele.

Tsivilisatsiooni tagasi jõudes käisime läbi teeäärsest Premim Outletist - väliselt täpselt samasugused nagu USA omad, kuid poodidele tiiru peale tehes selgus, et oma olemuselt polnud need mingid outletid - viimase hooaja kaup ja kallite hindadega. Ühes jalanõupoes hakkasid meile meeldima jalavõlvi toestusega (põhimõtteliselt ortopeedilised) matkasandaalid, mis oli suudetud ka ilusaks teha, kuid meist kumbki ei saanud oma numbrit sellist kinga, nagu oleks tahtnud. Ostime vahvli seest lahtist jäätist, oli hea. Oli nii hea, et pidin ühe Aneele loovutama ja läksin ise veel teise järgi.

Oma jäätis...

Pärast magusat jäätist kippus Aneel magus uni peale. Mõtlesime Anee une pikendamiseks hotellini sõita väikese ringiga ja sõita läbi Patong Beachi piirkonnast, mis on eriti populaarne turistipiirkond. Minu oletused selle piirkonna olemusest läksid täppi - just Kata Beachiga sarnane - hordides turiste, itaalia söögikohad, Tai "linnud" kohvikutes kliente ootamas, väheväärtuslikud ja kallid riide- ja jalanõupoed, suveniirid jne.

Kellaaeg oli just selline, kui kohalikud inimesed lõpetavad tööpäeva ning kõikjal teedel olid ummikud ja sõidukiirused olid madalad. Palju töölisi veeti töölt minema kastiautodes; kümned inimesed ühes kastiautos. Taid on ikka eriliselt nupukad, et ühe auto peale maksimumkoguse inimesi või kaupa mahutada. Bangkokist Phuketi poole liikudes nägime korduvalt, kuidas autole oli peale ja külgedele laetud umbes kolm korda suurem koorem, kui on auto enda mõõtmed.

Töölised sõidavad koju

Hotelli tagasi jõudes leppisime sõpradega kokku, et lähme õhtul taas sööma mere äärde kalarestoranide piirkonda, kus saab häid ja värskeid kalu mõistliku hinnaga. Seal samas kandis käisime üleeile, kuid täna valisime teise restorani. Sel korral istusime kohe mere kaldal madalate laudade taga patjadel ja nautisime kerget meretuult. Anee tahtis süüa rannakarpe. Meie võtsime Reneega aurutatud krevetid sidrunheinaga ja magushapus kastmes punase riffahvena. Seda sweat & sour kastet kala peal poleks ette kujutanud ja osanud ka tahta, aga eile proovisid seda Julia ja Silver ning see kooslus tundus üllatavalt hea. Tegu pole mingi Uncle Bensi kastmega, vaid sees on kohalikud magusad ananassid, tomatid, kurk (soojana ja väga hea!), sibulad. Koos kalaga imeline kooslus ja tervena grillitud kala maitset see ära ei tapa. Näksidena avastasime täna kreveti kevadrullid, kus sees on suur terve krevett. Tänane õhtusöök oli seni Tais veedetud aja jooksul esimene tõeline toiduelamus.

Meie lemmik söögikoht Rawai rannas

Karbid

Kala sweat & sour kastmes

Hiidkrevetid sidrunheina kastmes

Nagu õhtusöögi lauast püsti tõusime ja auto poole kõndima hakkasime, tõusus äkki himus tuul - mereäärsed vaibad, kus peal me istusime ja õhtust sõime, tõusid lendu, puudelt kukkus alla oksi ja okkaid ning kaua ei läinud, kui ilmusid esimesed vihmapiisad. Õhtusöögi ajal oli äike taevas terve aja sähvinud - ei mingit müristamist, lihtsalt taevas oli paari sekundi tagant valge, nagu virmalised oleks. Hotelli jõudes oli linnas juba suur padukas ja tugev mürinaga äike. Hüppasime veel korraks hotelli basseinist läbi, kuid kaua ei julgenud olla, kuna äike tundus kogu aeg lähenevat ja vees on äikesega ohtlik olla. Kui eile kohtasime basseini ääres soomlast, siis täna olid hotelli saabunud mõned eestlased, keda ka loomulikult leidis saunast ja basseini äärest. Üks mees oli ebaeestlaslikult jutukas ja seltsiv ning kippus järgnevatel päevadel meiega midagi koos tegema, aga ma ähvardasin teda meie "pidevalt jonnivate tittedega" ning pärast seda tõmbus ta veidi tagasi.