Mulle aga tundus see ilm nii absurdikas, et just nüüd võiks ära proovida hotelli basseini, mis tõenäoliselt võib olla soojem kui õueõhk. Ise mõtlesin kohe sisse sulpsata, aga Renee ütles, et ma võiks ju läheduses enne mõned kiiremad ringid teha ja naha soojaks ajada. Kaua ei jooksnud, kuna kohalikud hakkasid autodega signaalitama ja liiga hirmus tundus, pealegi ei olnud väga palju ka aega, kuna pidime hotellis taas kõik asjad kokku pakkima. Tagasi jõudes hüppasin kohe basseini, aga vesi oli jääkülm, urrrr! Emme ja issi nüüd kindlasti naeravad, nemad ju käivad praegu Eestis jääpankade vahel meres ujumas. Aga välja tulles oli nii mõnus tunne, ma fännan neid väheseid kordi, kui ma saan pärast jooksmist kohe ujumas käia.Asjade pakkimisega läks kaua aega, mul olid kõik riided ju kappidesse tõstetud ning mina, va tuulepea, ei oska ju järjest asju pakkida, vaid jooksen kümme korda ühest toast teise ja toon ühe asja korraga (siis tuleb jälle meelde, et midagi oli sellest sahtlist veel vaja...) Lõpuks tuli Kadri mulle appi. Kuigi meil oli nüüd kahe kohvri asemel kolm, oli tegu, et kõik asjad ära mahutada. Renee juba sai kurjaks, et kaua võib venida ja ei suutnud ära imestada, kuidas asju nii palju on. Kõige tipuks selgus, et meie kollase kohvri kinnitused on nüüdseks läbi ning kohvrit enam kinni ei saanud. Renee ütles, et mis muud, kui tuleb taas Rossi minna. Aga see on ju linnast väljas ja võtab meeletu aja! Siin tuli jälle meile appi meie tubli abimees TomTom, mis näitas, et lähim Ross asub meist vaid 5 kilomeetri kaugusel ning just õiges sõidusuunas. Juhuu! Läksime kõik sinna, kuid pood oli veel kinni; oli pühapäev ning poed avatakse täna hiljem.
Vaatasime kella, kell oli 10.58, aga õnneks juba 2 minuti pärast pidigi pood lahti tehtama. Seisime nagu Stockmanni hulludel päevadel enne avamist ukse taga, et siis tormijooksu teha, kui uksed lahti tehakse :) Kohvri leidsime kiiresti, hinnad väga head nagu alati selles poes; ka Kadri ja Sass ostsid uue kohvri, kuna ka nende kohver ilmutas väsimuse märke. Pakkisime tühjas parkimismajas oma asjad ringi ning plaanisime sõita Miami downtowni sööma. Tee peal mõtlesime, et sõidame korraks selle lähedal asuvast kruiisilaevade terminalist läbi, et pärast oleks tee sinna teada. Laevale sai sisse kuni kella 14.30-ni. Sadamasse jõudes tuli üks mees laevameeskonnast kohe meie autode juurde ja küsis, kas anname kohvrid laeva peale. 
Esialgne plaan oli, et käime linnas söömas ära ning siis toovad mehed meid kohvritega sadamasse ja lähevad ise rendiautot ära viima, tulles siia taksoga järgi. Tegime aga plaani ümber ja jätsimegi kohvrid kohe sadamasse, nii mahume me kõik koos ühte taksosse ära. Veidi aega kulus veel kohvrite äraandmisega - need tuli sildistada, kuna kohvrid tuuakse laevas meeskonna poolt tubadesse ära. Sadamast ära sõites vaatasime, et aega pikaks hommikusöögiks enam ei jagu ning hüppasime taas läbi oma lemmikkohast - ökopoest. Ilm oli selleks ajaks mõnusalt soojaks läinud ning istusime poe ette kiiret einet võtma. Rendiautod sai tagastatud probleemideta ning sadamasse jõudsime ca pool tundi enne check-ini aja lõppu; selleks ajaks oli kogu see inimestemass end juba laeva mahutanud, ühtegi järjekorda õnneks polnud. Laevale sisenedes olid praktiliselt sama karmid turvanõuded kui lennukisse minnes - tõsi, veepudeleid keegi meilt ära ei võtnud, aga alkoholi laeva kaasa võtta ei tohtinud. Turvaväravatest vankriga läbi ei saanud, see võeti käest ära ja valgustati ka läbi. Kuna lahkume ajutiselt USAst, siis tuli teha piiril ka sellekohased toimingud. Laevale minnes saime kõik endanimelised kaardid, mis toimivad laeval kajuti uksevõtmetena, maksevahenditena, laevast väljumise tõenditena, ühesõnaga, sellega saab laevas kõike.
Laeva kajuti asukohta paneb paika laevafirma, enda valida on vaid kas võtad sisekajuti või aknaga kajuti (loomulikult sellele vastavalt ka hinnaklass), korruseid ise määrata ei saanud. Olime sattunud kõige alumisele - esimesele korrusel (jah, 0-korrus on ka - töötajatele), väike pettumus oli; kõige tipuks olime me veel sattunud laeva kõige tagumisse otsa, eelviimasesse kajutisse selle laeva kõige alumises otsas! Kadri ja Sass olid samal korrusel, kuid veidi laeva keskosa poole. Kui laev sadamast välja manööverdas, hakkasid kajutis maalid seinal vibratsioonist värisema - saime aru, et me asume mootoriruumi kohal! Õnneks küll vibratsioon lakkas, kui laev otse sõitma hakkas, kuid mootorimüra oli meie kajutisse ikka selgelt kosta. Nägin, et Reneel oli närv sees. Ta läks duši alla, kuna varsti pidime sööma minema hakkama. Vannitoas ei seisnud dušš korralikult püsti ning Reneel oli raskusi seal pesemisega - jälle üks miinus. Kajut ise oli muidu korralik, piisavalt suur, et me kolmekesi sinna ära mahuks. Kõik kohvrid ja Anee käru mahtusid voodi alla ning riided ilusti kappidesse. Meil on laia voodiga kajut ning kolmas lisavoodi, kus peaks Anee magama, on laest allalastav teise korruse voodi. 
Serveerisime selle kohe Aneele, kui tema pesana, kuhu tema endale mänguplatsi saab teha ning sinna üles saab lausa redelist ronida - nagu ikka päris mänguväljakul, tema oli väga rahul. Viis kohe kõik kaasasolnud mänguasjad oma pessa. Laeva sõitma asudes tuli kõigil laevas viibijatel läbi teha kriisiõppus juhuks, kui laev juhtub põhja minema; päästevestid kapist kaasa, kästi kõikidel koguneda päästeparvede juurde - nüüd nägime, et me olene sattunud tõelisse penskaritepessa, kuigi laevafirma ise väidab, et see on eelkõige lastega peredele mõeldud laev. Pärast seda läksime laevaga tutvuma; sõitsime kohe liftiga kõige kõrgemale, 9. korrusele, kust kaudu pääseb ka õue ning jalgsi veel kahele väljasasuvale korrusele (neist kõrgemail asub pehme kattega jooskuring). Miamist paistis läbi õhtuste päiksekiirte veel vaid siluett, nii kiiresti olime kohe sõitma asunud.
Me olime valinud varajase õhtusöögi kell 6 ning pidime lauas istuma koos Kadri, Sassi ja Alexiaga. Ekslesime kõigepealt laevas, otsides oma restorani - siin on kõik paika pandud, kes, kus, millises lauas ja mis kell sööb. Meie laud asus otse restorani sissepääsul, kõige uksepoolsem laud - jälle nii kehv koht - ja pealegi olid meie lauda istuma pandud veel üks naine oma ca 6-aastase pojaga. Rääkisime küll eesti keeles, aga ohkimisest oli vist aru saada ning võõras naine oma lapsega läks minema (alati on laevas võimalus süüa ka buffet lauas, kindlatel kohtadel istumine on vaid a la carte restoranis). A la carte restoranis oli lühike iga päev muutuv menüü ning mõned kindlad toidud, mida saab kõik päevad tellida. Kõik söögid laeval on nö hinna sees, kuid jookide eest tuleb lisa maksta - ja mitte vähe, sest kuidagi see raha inimeste käest siin laeval tuleb ju kätte saada. Meile väideti algul, et vesi on tasuta, kuid pärast selgus, et tasuta on vaid kraanivesi! Maksmisel selgus veel, et muidugi polnud need kallid jookide hinnad lõplikud, vaid neile lisandusid veel igasugused maksud. Kui juba mingi negatiivne tunne on sees, siis iga väike asi ajab rohkem keerama.
Toidud, mida tellisime, toodi lauda küll väga kiiresti, kuid neil polnud ei nägu ei tegu - ma oleksin võinud endale buffet lauast ise ka samamoodi sööki taldrikule tõsta, restoranitoidus peab aga olema emotsiooni ja käsitööhõngu - kõigi meie toit oli aga selge konveiermeetodil kiiresti taldrikutele visatud kraam, mis maitses ka veel kehvasti. Veiseliha, mille Renee tellis, oli nii vintske, et ei kõlvanud üldse süüa; kõikide teiste toitude juurde oli lisandiks serveeritud koeramakaronid (need sarvekesekujulised; on keegi neid varem restoranis saanud?), brokoli oli kuidagi suvaliselt taldrikule kallatud, minu pasta kanaliha ja tomatiga maitses nagu pasta kanaliha ja tomatiga, ei mingit erilist maitsenüanssi, Sass tellis õlu, mis polnud üldse õlu maitsega. Anee õnneks sõi tilaapia kala ja köögivilju hästi, kusjuures siin reisil olles maitsevad talle aedviljad palju paremini kui talvises Eestis müüdav maitsetu kraam. Söögi ajal tuli meid fotoaparaadiga tüütama järgmine inimene, kes meie käest siin laeval raha kätte saada üritas - Renee ehmatas ta meie lauast eemale, võttes välja oma fotika ja küsides tema käest 25 dollarit foto eest. Laudade ümber tiirles ka üks mustkunsti tegev tont, kes penskaritele oma tobedate trikkidega ilgelt nalja tegi - ja ikka nutsu pidi viskama. Magustoiduringil vähemalt panime meie Kadriga kümnesse, tellides Warm Melting Chocolate Cakei, mis oli minu kui šokohooliku täielik unistus.Pärast sööki läksime laste jaoks otsima mängutuba, mida olin piltidelt varem internetis näinud. Küsisime sinna teed, kuna laev oli algul võõras. Keegi teadis juhatada meid laeva etteotsa, kui sealt teed edasi küsisime, väitis üks teenindaja, et laste mängutuba laevas pole. Aga ma ju nägin piltidelt, et oli selles laevas! Sõitsime liftidega ja käisime mööda treppe, kuid mängutuba me ei leidnudki; läksime oma kajutitesse ära, meel mõru. Üldse tundus laev väiksem ja mitte nii uhke kui piltidelt nähtud (ma ahhetasin, kui söögisaali varem piltidelt vaatasin, selline uhke restoran!); mõnusa tünga saanud tunne oli. Kusjuures hoiatan, Teid, selle blogi külastajad, kui te näete meie fotosid sellest laevast, siis tunduvadki need uhkemad kui palja silmaga vaadates (mitte vaid laevafirma enda fotod pole nii ilusad). Iga ca 15 -20 kajuti peale on siin läheduses kogu aeg saadaval üks stjuuard, kes meid kõiges aitama peaks. Renee mainis, et meie dušš on katki ning ca 5 minuti pärast oli remondimees mutrivõtme ja uue dušiotsikuga kohal, parandades asja ära paari minutiga. Renee istus ühte punkti passides toas ning ma sain aru, mis tal viga on - ta oli sattunud piiratud maailma, mis teda kõige rohkem häirib. Renee hindab ülekõige vabadust, just eelkõige vabadust ise otsustada oma tegemiste ja käimiste üle, tal peab alati olema võimalus kusagilt lahkuda (millele aitavad kaasa olenevalt tingimustest kas auto või raha olemasolu); ta läheb alati suvepäevadele ka autoga mitte ühise bussiga, kuna kindlatel kellaaegadel liikuv buss piiraks tema tegutsemisvabadust, ka klassikokkutulekule Vormis saarele ei saanud ta autot maha jätta ja lasi selle praamiga üle vedada:). Nüüd aga tundus, et me oleme sattunud väga valesse kohta ning ei pääse siit enne kui nädala pärast. Ma tundsin selgelt endal süüd lasuvat, kuna minu idee oli ju tulla kruiisilaevale. Mu illusioon jumalikust ja luksulikust kruiisist oli täielikult purunenud, reaalsus oli see, et me olime keset seniilset penskaritekarja, igava meelelahutusprogrammi (jee, Bingo!) ja kehva toiduga igaval laeval. Renee katsetas ka interneti olemasolu, siia tagumisse tuppa levi ei ulatunud ning asja uurimas käies selgus, et 1,5 h internetti maksab siin sama palju kui meil kodus kahe kuu internetimakse, ja meie tuppa levi ei ulatu ikka. Kõik on siin USAs tärnidega, kõik! Mitte midagi ei maksa nii palju, kui sulle algul tundub, alati tuleb juurde mitu erinevat lisatasu ning millegi tegelikku hinda pole võimalik aru saada. Igale suvalisele mõttetule ettekandjale või taksojuhile, kes et tee midagi selleks, et olla sulle meelepärane, peab jotsi viskama, muidu sõimavad su lihtsalt läbi (paljud söögikohad on jootraha arve lõpus eraldi välja kirjutanud ja selle kohustuslikuks teinud, kusjuures see on ca 25% summast). Eestis on ikka Tarbijakaitseamet kõva tööd teinud ning praktiliselt kõik tärniga hinnad on kadunud, tarbija jaoks peab lõpphind alati olema välja kirjutatud. Siin aga lisandub ostetavale kaubale ka käibemaks poes alles kassas olles.
Ma tõesti ei tea, kuidas ma sellise valeennustuse tegin, et meile kruiisilaeval meeldida võiks, võib-olla 40 aasta pärast, aga mitte täna. Alles nüüd mõistsin, et meil on reisidel vaja kogeda pidevalt kõrgendatud adrenaliini, osaliselt teadmatust, mis järgimine hetk toob, veidi näljatunnet ja vähemalt 10 km jalgsimatka päevas. Nüüd mõistsime, et ka nädal aega Egiptuse 5 tärni hotellis ei pakuks enam mingit pinget ning sellist reisi enam teha ei tahaks. Kuna tuju oli ikka täiesti nullis, siis tuli hakata asju ümber mõtestama - laev, millega sõidame on väga mugav ja rohkete restoranidega transpordivahend Kariibimere saartele, mida me külastada plaanime, kusjuures öösel saab pehmes voodis magada.
Õhtul käis Renee veel laeva peal kondamas, uuris infost, kas laevas äkki mõnda vaba kajutit pole, et me ümber kolida saaks - väideti, et laev on täiesti täis. Õnneks leidis Renee siiski mängutoa üles ning vähemalt Aneele leiame midagi toredat homsesse päeva (tõsi - ka täna oli tema väga rahul, nii toa, toidu kui ka kõige muuga). Kusjuures homme laev terve päev sõidab, mahaminekut ei toimu, Grand Caymanile jõuame alles ülehomme, sure või igavuse kätte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar