Meie Reneega panime blogi üles ja surfasime internetis, üritasime ka Skype sisse saada, aga laev liikus kogu aeg edasi ning ühendust ei õnnestunud saada. Anee ja Alexia mängisid väikeste nukumajadega ning nende juurde kuuluvate vidinatega. Kuuldes meie kummalist keelt, tuli üks ameerilkane uurima, kust me pärit oleme; imestas väga, et nii väikse rahvaarvuga riik on olemas, kus on ka oma keel; asukohta oli jälle keeruline seletada - Soomet küll teatakse, aga et selle all Eesti asub, on täielik üllatus. Anee nägi mängutoas ka pehmeid suuri moodultükke, millest saab kas torni, maja või koobast ehitada ning tassis neid meie juurde. 
Ta võttis oma julguse kokku ja tõusis selle peale püsti (see oli ca poole meetri kõrgusel maast), kohe tormas meie juurde üks mängutoa töötaja ja keelas lapsel ronimise ära, sest ohtlik on. Täiesti haige, kõik on siin ohtlik lastele, mitte midagi ei lubata - laps on mängutoas koos oma kahe vanemaga (seega ka nende vastutuse all), ronib pehme klotsi otsa, maas on pehme vaip ja ikka keelatakse. Tõenäoliselt kaistevad nad jälle Carnivali firma huve - et äkki laps kukub ja ma siis kaeban kohtusse, et minu laps kukkus nende mängutoas maha.
Mängud mängitud, proovisime veidi välitekil istuda ja vahel pilve tagant piiluvalt päikeselt paitust saada. Kaua ei istunud, kuna jahe oli - siis aga tuli mõte minna sauna, mis kõige paremini just külma vastu aitab. Täna oli Anee taas nõus sauna tulema ning tuli minuga naistesauna. Olme seal vaid kahekesi; rääkisime sauna olemusest (et miks on lava puidust, miks on saunas ahi, miks higi tuleb jne), olles piisavalt kuumad, jooksime korrus allapoole välibasseini, kus Anee mõnuga sulistas.
Tegime veel ühe saunaringi ning saime kõik jälle kokku, et minna koos lõunat sööma. Restorani jõudes nägin meeletut koogimerd - seal, kus muidu olid kõik toidud, olid täna vaid koogid - enamasti šokolaadist, mis on ju minu lemmikud. Soolased toidud olid viidud teisele poole retsorani, neid me esmalt ostima läksimegi - aga juba koristati neid ära, sest lõunasöögiaeg oli läbi saamas. Leidsime õnneks veel väljas asuvast grillikohast midagi süüa. Natukese aja pärast läksin oma šokolaadikookidele järgi ja mis mind ees ootas - tühjus - kõik oli ära koristatud. Ma oleks seal juures nutma puhkenud, ma nägin niiiiiii isuäratavaid šokolaadikooke ja nüüd ma ei saagi neid! Nägin veel ühte töötajat seal leti taga kõndimas ja palusin tal mulle kasvõik üks kook kusagilt tuua, ta ütles aga sorry, kõik on juba ära viidud. Niuts, nuits, jäidki koogid söömata... Läksime tuppa, Aneel tuli lõunaune aeg. Teda magama pannes oleks taas ise uinunud, kuna see laev on lihtsalt väikese kõigutamise ja mootorimüraga selline hüpnotiseerija. Kirjutasin Anee uneajal järgmist blogisissekannet, Renee aga käis mööda laeva kolamas. Kui ta tuppa tagasi tuli, tahtsin ma jälle välja jooksma minna. Täna oli jooksurajal nii kõva tuul, et ühte pidi joostes pidi ikka väga pingutama, et üldse edasi liikuda, teisele poole joostes tuli aga vaadata, et tugev tuul sind üle laeva ääre ära ei lennuta. Aga joosta oli mõnus - nii, nagu alati. Tagasi tuppa jõudes magasid nii Anee kui ka Renee - viimane oli heitnud korraks võluvoodikesse ja kohe uinunud. Õhtusöögile plaanisime täna minna hiljem, kuna lõunat olime ka hiljem söönud. Käisin Kadri, Sassi ja Alexiat otsimas, et söömisplaane kokku leppida, kuid ei leinud neid kusagilt - lõpuks sain nad telefoniga kätte - olid saunas käinud. Otsustasime täna minna buffet õhtusööki sööma, kuna seal pakutavad wokid tundusid isuäratavad. Woke valmistav hiinlane uuris meie päritolu kohta ning üritas kuidagi enda silme ees konstrueerida Euroopa kaarti, et sinna Eestit paigutada. Toit kahjuks suurt maitseelamust ei pakkunud, kastmetel, mis kokk sinna peale pani, ei olnud mingit erilist maitset, tunda olid vaid juurviljade algupärane maitse. Šokolaadikook oli nagu kummist, selle ma jätsingi söömata, õnneks oli siin saadaval ka a la carte restoranis pakutav soe šokolaadikook. Aneele leidsin magustoiduks õunakoogi. Läksin hiljem ka puuvilju otsima, kuid peale meloni, ananassi ja arbuusi polnud midagi. Siis aga leidsin juustuvaagna, mis oli kaunistaud värksete marjadega - seal oli maasikaid, vaarikaid, põldmarju ja viinamarju - asusin neid kokku noppima, et Aneed marjadega üllatada. Minu juurde tuli üks teenidaja, mõtlesin, et ütleb mu tegevuse peale midagi - pani hoopis kummikinda kätte ja aitas mul kõik marjad sealt kokku korjata - sain terve taldrikutäie :) Kui muidu oli ananass siin suhteliselt kehva, siis tänaseks olid need vist küpseks saanud ning olid väga magusad ja mahlased. Mõtlesime algul, et küll me saame siin erilisi ja värskeid puuvilju - käime ju sellises piirkonnas, kus neid kasvatatakse, kuid laevale ei võetud sadamatest midagi peal - absoluutselt kõik on kaasas - nii söök, joogi- ja pesuvesi, kütus. Ma ei tea, kuhu see kõik mahub, ainuüksi arbuusid, mida siin pakutakse võivad võtta terve korruse, neid ju kuidagi kokku ei paki.
Pärast söömist käisime veel laeva poodides kolamas ning seejärel läksime tuppa asju pakkima, kuna homme jõuab laev sadamsse ja saabki meie kruiis läbi. Tuppa jõudes vaatasime, et täna polegi rätilooma tehtud, kes muidu meid igal õhtul voodil ootas. Olime juba kaua toas olnud, Anee tegi laua taga oma igaõhtuseid lõikustõid (käärid olid hea valik ühe Anee mänguasjana kaasa võtta) ja järsku hõikas, et näe, kes seal laes ripub - see oli rätikutest tehtud nahkhiir - ta oli end ära peitnud nii, et me kohe teda ei märganudki :) Viimasel õhtul oli voodile jäetud ka info, et laevalt saab osta raamatut Carnivali rätiloomade õpetusega. Hiljem Renee googeldas ja leidis, et Carnivali loomad on tõesti kõva sõna - igal pool on esirinnas just nende suur valik rätiloomi. Kohvrite pakkimine läks kiiresti, kuna Renee kamandas ja tegi loogilisi süsteeme. Oma kotid tuli hiljemalt kella 12-ks öösel ukse taha panna ja ära sildistada. Oma kehvast asukohast tingituna saime ka kõige kehvemad ehk viimased numbrid, st meie kohvrid jõuavad laevalt maale kõige viimasena. Kuna laeval tohib olla homme kella 11-ni siis mõtlesime seetõttu ka kauem magada ja mitte kusagile trügima minna.See 7 päeva tundus esimesel masenduspäeval ikka hiiglama pikk aeg olevat, siis mõtlesime, kuidas me selle ära kannatame, kuid tagantjärgi vaadatuna oli ikka siin tore - me õppisime laeva oma reeglitega selgeks - mis ei meeldinud, kavaldasime üle, mida ei saanud, aktsepteerisime või vältisime kokkupuudet. Üldiselt oligi nii, et kaks päeva sagisid kõik inimesed laeval ning neid tundus siin olevat liiga palju, siis olid aga kõik oma kohad ja tegevused leidnud ning enam ei tundnud seda ülerahvastatust. Nt saunas, jooksurajal, mängutoas (lastele) ja mängudetoas (täiskasvanutele) olid alati vaid üksikud inimesed. Üldiselt olid ka basseiniäärsed lamamistoolid pärast õhtusööki vabad, vaid ühel õhtul lällasid seal mingid noored tüübid. Sel hetkel mõtlesime küll, et jumal tänatud, et me pensionäridelaeval oleme, kui laeval oleks ligi 4000 noort inimest, siis siin vaid üks joomine ja ilge pidu käikski - igal juhul häirivad purjus inimesed oma lameda käitumisega rohkem kui rahulikud pensionärid, kes vara magama lähevad.
Kokkuvõttes oli laeva teenindus super, kogu meeskond tegi endast parima, aga kindlasi on Carnival oma koolitusega sinna suure panuse andnud. Teenindajad olid kõik võõramaalased, st mitte ameeriklased - küll Indoneesiast, Hiinast, Kariibidelt, aga ka Ida-Euroopast. Kui keegi plaanib kruiisile minna, siis kindlasti soovitan minna oma seltskonnaga; noh, kui just väga ei soovi penskaritega ühes lauas istuda (kahekesi kedagi õhtusöögilauda ei jäeta, pannakse suvalised paarilised).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar