Sõitsime randa läbi South Beachi kõige mereäärsemat tänavat, Ocan Drive, mööda, mida ühelt poolt ääristasid art deco stiilis madalad majad (enamasti hotellid ja poed), teisel pool aga oli meri ja rannapromenaad. Inimesi väga palju ei liikunud, kuna siin on ju talv ning rannahooaeg pole täies jõus. Suundusime siiski kaugemale rannanurka, kuna Lonely Planet väitis, et 53. tänavalt randa sisenedes on lastele mõeldud ala mänguväljakutega. Autole parkimiskohta leida oli päris raske; kohale jõudes läksime meie Aneega koos Sassi, Kadri ja Alexiaga randa, Renee aga läks selleks ajaks lähedalasuvaid elektroonikapoode uudistama. Mänguväljakut ei paistnud aga kusagil. Rannas oli tuuline, vahel varjutasid pilved hetkeks päikese, 
kuid temperatuur oli väga mõnusalt soe; ei tundnud, et päike eriti võtab, kuid selline salakaval lõunamaa päike ongi kõige ohtlikum. Ikka müts peas ja päiksekreemiga korralikult kokku, kuigi me Aneega kumbki pole eriti päiksetundliku nahaga. Rand oli ligilähedane minu ettekujutusele - suhteliselt hele ja pehme rannaliiv, helesinine vesi, iga natukese aja tagant rannavalve putkad. Anee mängis liivas, käis veidi ka kalda ääres vees, kuid siin läks väga kiiresti sügavaks, nii, et vees ringi kõndida ja liivavormidega vett tassida ei saanud. Aga ka kaldal liivas kaevates oli lastel väga huvitav. Mina korjasin lainete poolt randa uhutud teokarpe. Läheduses toimus mingi fotosessioon, kus üks rannariietes tõmmu tüdruk poseeris ning ca 10-liikmeline meeskond kaamerate ja muude aparaatidega toimetas. Meie kõrval olevad mees ja naine pumpasid vähemalt pool tundi ühes taktis kõhulihaseharjutusi.
Olime rannas 1,5 tundi ning kokkulepitud ajaks pidi Renee meile järgi tulema. Nagu autoparklasse jõudsime, puhkes järsku suur tuul ning hakkaski sadama, see kõik käis paari minutiga - oli ilus ilm ning järsku - pauhh, ilm on täiesti teine. Aga meie plaane see õnneks ei seganud, kuna pidimegi just sõitma Miami külje alla suurde kaubanduskeskusesse siinse kaubavalikuga tutvuma. Mulle, va šopahoolikule, meeldib nii väga mööda poode kolada. Ka selles kaubanduskeskuses oli mulle eile meeldima hakanud Rossi pood, mis on nagu hiigelsuur Stockmanni leiunurk, kus võib peale sattuda hea hinnaga väga huvitavatele asjadele. Šoppamise detailidesse siin blogis ei lasku, aga minu jaoks oli see kordaläinud poeskäik :) Käisime vahepeal ka samas kaubanduskeskuses söömas, kuna tagasi sõita oli liiga pikk maa, et Miamis korralik restoran leida. Suhtleme poes olles omavahel raadiosaatjatega, kuna telefonikõned on väga kallid. Renee kondas vahepeal omaette ringi, kuna minule sobiva kiirusega ei suuda tema poodides liikuda. Järsku nägi ta poes vastu tulemas Noarootsis samas Saare külas elavat meest; see on ikka uskumatu, kui väike on maailm! Juhtuda kusagile Miami lähedale kaubanduskeskusesse samaaegselt naabrimehega Noarootsit (oleks veel keegi tuttav pangast, keda Renee ka pidevalt kusagil kohtab, aga kaks meest Saare metsast, milline kokkusattumus!). Nojah, ca 5000 eestlast ostsid odavalt Estravelist USA piletid, mille üks kindel peatuspunkt on Miami...
Poest tagasi linna jõudes sõitsime veel autoga veidi ringi. Ja jälle üks päev otsas. Ma reis planeerides hakkasin juba veidi kahtlema, kas see liiga pikaks ei veni, kuid tegevust on palju ning päevad mööduvad kui linnulennul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar