05.02.2009 Belize

Tänane peatus - Belize City, samanimelises riigis Kesk-Ameerikas. Ootasin sellest peatusest kõige enam, kuna see on tegelikkuses eksisteeriv linn, kus elavad pärisinimesed oma igapäevast elu ning just selle jälgimine on ju kõige huvitavam. Hommikusöögilauas istudes nägime, et laev on juba ankrus, kuid linn paistab kauguses - taas viiakse meid maale paatidega ning sel korra pidavat sõit olema eriti pikk - lausa 45 minutit (lugesin seda kusagilt sellel reisil käinud inimese reisikokkuvõttest). Laeva valjuhääldist hoiatati, et täna toimub mahaminek aeglasemalt ning paluti inimestel käia võtta elavas järjekorras paadile nö pilet ehk siis number, millisesse paati keegi koha saab. Läksime Kadriga numbrit tooma ning nägime, et terve korrus oli paksult inimesi täis ja ootas sabas - kui tüütu, ma vihkan järjekordi, eriti selliseid, mille liikumiskiirus pole teada. Kuna esimesel päeval toimus mahaminek sama süsteemiga, samas keegi aga ei jälginud neid paadinumbreid (paati sattusid erineva suurusega numbrid, nägime 4-sid, meil oli aga 19 ja keegi ei öelnud midagi) ning me trügisime laevajärjekorrast ette sellisel viisil, et sõitsime lastekärudega 0-korrusele, kust ka mahaminek toimus (tegime seda pahaaimamatult ning ei arvanud, et me trügima lähme, lihtsalt kärudega ei saa mööda treppe alla). Paadinumbrid olid mõlemal päeval kleepsuribad, mis tuli pluusi külge kleepida. Ka täna otsustasime lastega reisimise eelisõigust kasutada ja kärudega 0-korrusele sõita, et kohe maha saada (läbi mitme korruse lookles treppidel inimestesaba), täna olid aga liftid nii seadistatud, et ei saanudki kõige alumisele korrusele ning oleks tulnud kusagil kõrgemal korrusel sappa võtta. Pealegi jälgis täna üks laevatöötaja väga hoolikalt, mis number kellelgi rinnal on ning selle järgi lasi inimesi laevast välja. Meil aga polnud üldse numbreid, kuna sabas seista ei viitsinud. Siis tuli mul aga meelde, et ma pistsin meie esimese päeva number 19-d käru küljes olevasse taskusse - need olid seal jätkuvalt alles. Laeva lasti parajasti numbreid 4, 5 ja 6, meil oli aga number 19! Reneel tuli mõte, et "häkiks" numbri ära, ta rebis väikese valge paberitüki kleepriba äärest ja kattis number 9 kinni - välja jäi vaid number 1. Mõtlesime, et veidi imelik siiski, kui me number ühega nüüd välja ilmume, kui need paadid ammu läinud on. Siis tuli aga Sassil veel geniaalsem mõte, keerasime oma numbri tagurpidi, katsime kinni hoopis 1 ja mis järgi jääb - tagurpidi 9 ehk 6, kes just praegu paati pääsesid... Sealt samast esimeselt korruselt, kuhu me liftiga sõitsime, haakisime end järjekorda (kusjuures numbrid olid vaid Sassil ja Reneel; mul, Kadril ja lastel polnud). Mina aga võtsin käru koos Aneega sülle, ja hakkasin trepist alla minema - kõik võtsid koomale, nähes sellist ürgse jõuga rambonaist - kui vaja, tulen ma kasvõi 9- lt korruset käru ja Aneega trepist alla, lifti tuleb vaid kasutada siis, kui sellega ette trügida saab:) Keegi meid takistada ei julenud, kuigi numbrid olid küljes vaid meestel. Ja lastigi meid oma võltsitud kuutega laeva sisse, seal oli küll vähe ruumi ja inimesed pidid koomale nihkuma, olime me ju siin "illegaalid", kuna laevale oli arvestatud peale täpne arv inimesi. Naerda sai igatahes veel kaua ning tundsime heameelt, kuidas me sel korral laevale (või siis teistele inimestele) tünni tegime, aga kusagil sabades aega raisata on ikka eriti mage tegevus, arvestadas, et maalolemise aeg on nii lühike. Laev sõitis sadamasse õnneks vaid ca 20 minutit.

Maha minnes tülitasid meid taas kohalikud müügimehed, kes suure raha eest igasuguseid ekskursioone pakkusid. Siinne suhtlemisstiil häiris kuidagi tõeliselt, nad lausa ründasid iga turisti, üritasid väga agressiivselt müüa. Kui Egiptuse ärikad müüvad sulle kaupa väga oskuslikult mõjustamispsühholoogia nippe kasutades - et sa ise tunned lõpuks vajadust osta, siis siin oli see rünnak, mis peletas neist eemale. Neil puudub täiesti suhtlemisoskus ning veenmiskunstidest ei tea nad midagi. Nad hüppavad sulle vastu kohe, kui sa oled jala maale tõstnud, teevad pilti ja nõuavad raha. Põrutasime neist eemale - aga terve sadamaala oli täis inimesi, kes midagi müüsid - küll suveniire, viagrat, punupatside tegemist, kulda jne. Mõtlesime, mida täna teha võiks. Kadri tahtis hirmsasti randa minna, ilm oli aga pilves ning päikest võtta ei saaks. Mina tahtsin Belize'i linnas ringi konnata ning kaalusime ka rendiauto varianti. Üritasime sadamaalalt välja saada, kuid väljapääsu leida oli ääretult raske - kogu sadamaterritoorium oli piiratud poodidega, millesse sadama poolt sisse sai, kuid tänava poole välja ei saanud, et hoida võimalikult kaua turiste siin lõksus ja mitte neid linna peale lasta, kus kõik on kordi odavam. Leidsime siiski tee välja - ja otsisime autorenti. Teisel pool poemüüri piirasid meid järgmised müüjad (tõenäoliselt on siin igal ühel oma koht, kus keegi olla võib), pakkusid taksoteenust kõikvõimalikkudesse kohtadesse. Keeldusime ja otsisime edasi autorenti; peagi leidsime Avise, mis asus kummalisel kombel nagu kellegi kodus. Renee koputas uksele ja küsis autot, öeldi, et kõik on väljas juba tänaseks. Jalutasime edasi, kuni hakkas vihma tibutama, tänava peal sõitsid vastu taksod, kes jäid seisma ja pakkusid sõite erinevate "vaatamisväärsuste" juurde. Hinnad olid juba märgatavalt odavamad kui sadamas müües. Kuna märjaks ei tahtnud vihma käes saada, siis pidime midagi ära otsustama - taksojuht pakkus meile varianti, et viib meid troopilisse loomaaeda, ootab meid 1 tund koha peal ja siis toob sadamasse tagasi. Eelkõige lastele mõeldes olime nõus. Oli variant minna ka maiade varemeid vaatama, aga taksojuht ütles, et need on jamad, pealgi oleme me ju homme Mehhikos, kus ka maiade varemete juurde saab.

Sõit loomaaeda pidi kestma 45 minutit. Sõitsime läbi Belize linna, millest olin näinud enne väga ilusaid pilte. Linn reaalsuses tundus aga väga masendava ilmega selles sombuses vihmases ilmas. Majad olid madalad räämas hurtsikud, siin elati küll suhteliselt vaeselt (aga kindlasti paremini kui Roatani saarel), kuid inimesed olid lihtsalt lohakad ja ei osanud oma eluaset ning selle ümbrust korras hoida. Sõitsime mööda ka Old Belizest (kuhu korraldati ka ekskursioone), see oli aga suuri laohooneid ja garaaže täis maa-ala - õudne - keegi ostab suure summa eest ekskursiooni sinna ja siis selline tüng, ei mingit vanalinna. Linnast välja sõites muutus maastik väga üllataval kombel sarnaseks eesti loodusele - tee ääres oli tavaline lehtpuumets või pigem võsa (ei mingit troopiliste puude hõngu), jooksid elektriliinid ning ka ilm oli Eesti keskmisele suveilmale sarnane. Tee äärde jäid ka vett täis kraavid (osaliselt looduse poolt tekitatud, osaliselt juurde kaevatud), millel korraldati paatidega matkasid. Sadamas olid müüjatel väga ilusad pildid jõekestest, kus mõlemalt poolt langevad veepiirini troopilised puud ja taimed ning neil siis sõidavad inimesed paatides. Reaalsus oli aga see, et maanteega paralleelselt kulges mingi mõttetu kraav, kus neid matkasid tehti. Kõik tundus siin vaid eriline tüngatamine, ei teadnud, mida loomaaiast oodata...

Loomaaeda jõudes oli õnneks kuiv - siia polnud veel vihm jõudnud. Taksojuht jäi meid parklasse ootama. Loomaaia väravas kedagi polnud - läksime sisse ning üritasime ruttu kaugemale saada, enne, kui avastatakse, et me siia piletita sisse tulime. Aga järsku jooksis meile järgi taksojuht, kes tõi autosse ununenud veepudeli - ühtlasi oli välja tulnud ka piletimüüja kes meie käest ikka raha saada tahtis. Piletid on siis igal pool ameerika turistide tasku järgi kohandatud ja päris kallid, see loomaaed kolme peale ca 300 krooni. Loomaaed asus tõenäoliselt siia selleks otstarbeks rajatud troopilises metsas, puurid ja teeviidad olid valmistatud parajasti kättesaadavatest materjalidest, loomad olid meie jaoks enamus võõrad ja eksootilised. Ma ei tea, mis viisil osasid loomi siin puurides kinni hoiti, kuna ülevalt ei piiranud puure miski ja ahvi ilma katuseta kinni ei hoia. Aga ometi olid just seal, kus oli ahvipuur, kõrgetes puudelatvades ahvid, kes algul istusid rahulikult, kuid siis pistsid möirgama sõna otseses mõttes - need olid maailma valjema häälega ahvid, möiraahvid. Kui kujutaks end ette kusagile vihmametsa, kus need ahvid elavad ja järsku hakkaks selline hirmus möirgamine peale, siis arvaks küll, et kusagil läheduses on mõni ürgne hiidmõõtudes dinosaurus mitte keskmise suurusega ahvipoiss. Mõnes kohas jooksid üle tee ka mingid väikesed, veidi siili moodi (siiski siilist suuremad) olevused. Ühes puuris oli keegi sea ja elevandi ristsugutis (eks tal ole päriselt mõni nimi ka olemas). Nägime ka jaaguari ning tema armsaid mõnekuuseid poegi. Lindudest olid siin väga kirevad ja hiidsuured papagoid. Täpselt tund aega oligi siinses loomaaias piisav aeg, pealegi hakkasid läbi puudevõra alla sadama esimesed vihmapiisad. Läksime taksot otsima ning leidsime parkimisplatsi kõrvalt ka ühe mänguväljaku, kas Anee ja Alexia veel kiiremad kiikumised ja trepiltronimised ära tegid. Sõitsime tagasi sadama poole ning lapsed jäid autos magama, tee oli sama igav nagu siia tulleski; taksojuht üritas meile veel lisatasu eest pähe määrida linnatuuri, kuid keeldusime, kuna see linn tundus tõeliselt igav.

Sadamasse jõudes tõstsime magavad lapsed kärusse - Aneed ei saa juba ammu nii tõsta, et ta üles ei ärkaks - proovisin ikka, kuid kohe olid tal silmad lahti. Kuna vihma sadas, läksime ühte kullapoodi sisse, kus oli vihmavarjus suur hulk inimesi. Kummalisel kombel pani Anee just selles suures saginas silma uuesti kinni ja magas edasi. Reneel ja Sassil oli aga kuri plaani üks odav rumm laeva smuugeldada. Vaid 9 dollari eest sai kallis sadamaalas 1 liitri rummi osta - mehed mõtlesid selle veepudeliga sisse tuua (vett tohib laeva kaasa võtta). Maksmisel küsiti aga laeva pardakaarti ning see fikseeris ostja nime ära, millekohased andmed omakorda edastatakse laevale. Mis süsteeme nad küll kõik välja mõelnud on, et keegi sinna oma jooke ei viiks! Kindluse mõttes andis Renee ümberkallatud pudeli Sassi kätte ning see õnnestuski sisse viia. Tundsime, et me oleme juba õppinud siin laevas hakkama saama ning kavaldame neid kõikvõimalikel viisidel üle. Siin piiratud maailmas tuleb lihtsalt enda elu kuidagi põnevaks teha. Imekombel maaltlahkumisel järjekorda polnud ning kohe paati astudes sõitis see välja, lapsed sai magavana koos kärudega paati tõstetud. Ka paadist laevatassimine õnnestus ning Anee magas edasi. Kõhud olid tühjad ning läksime kohe, kui olime kotid tuppa visanud, 9. korrusele hilist lõunat sööma (õhtuni poleks näljastena vastu pidanud). Anee magas kärus edasi, istusime seal oma tund aega, sõime, ootasime, et ka Anee ärkaks, et ka talle kohe süüa pakkuda saaks. Aga unekott põõnas edasi. Renee ja Sass kavatsesid nüüd laeva esiotsas asuvat sauna proovima minna, mina sõitsin vankriga tuppa ning ootasin Anee ärkamist. Kokku magas Anee 3,5 tundi - nii palju pole ta kunagi reisil veel maganud.

Õhtusöögini oli veel tund aega, kui Renee saunast tagasi jõudis; kuuldes saunast vaid kiidusõnu, otsustasin ka seda proovima minna. Laeva 11. korrusel oli kaks akendega sauna, üks leilisaun, teine aurusaun - vaatega loomulikult merele. Renee satub saunas alati võõraste meestega jutu peale, täna rääkis ta juttu prantslastega ning ühe sakslasega, kes olla Eestis käinud. Saunakultuurist siin üldiselt midagi ei teata, üks mees oli saunas lühikeste pükste, T-särgi ja tossudega, iPod ka veel peas; targemad olid ujumispükstega tulnud ja kui Renee paljalt saunas astus, vaatasid kõik teda imelikult... Kui Renee veel leili viskama asus, jooksid kõik sealt välja :) Mina saunas lobisema ei kuku, küll aga kuulan, mida naised saunas räägivad. Sellisesse seltskonda, nagu ma täna leilisaunas sattusin, pole ma veel juhtunud - omavahel olid jutule saanud neli suurte kunst-tissidega ameeriklast, vanuses ca 45 aastat, kes rääkisid üksteisele oma elust, purunenud suhetest, raskustest (et mees ei maksa arveid ning lahku minnes küsib ehted ka tagasi). Vahepeal sulpsasin keha jahutamiseks basseini, edasi läksin aurusauna, kus istusid kolm rootslast. Tegin nägu, et vahin lihtsalt aknast välja, neil polnud aga aimugi, et ma nende keelt mõistan... Olin aru saanud, et laeva erinevates osades on koos väga erinevad seltskonnad, siin saunades ega jõusaalis polnud nt ühtegi pensionäri, kellest algul tundus, et laev lausa kubiseb. Kiirustasin tagasi tuppa, et panna selga õhtukleit ning minna restorani.

Täna tundus toit restoranis kõigile jälle veidi kehvem - tõenäoliselt mängis rolli see, et me olime just paar tundi tagasi lõunat söönud, mitte ei tulnud päevast väsinuna ja näljastena õhtusöögile. Lastele aga toit maitses, nad polnud ammu suppi saanud ning mõlemad sõid kausitäie kanasuppi, põhirooga hiljem vaid nokkisid ning magustoidutaldrikult, kus olid erinevad puuviljad, otsisid vaid lemmikud välja. Renee rääkis, et kui nad õhtul kolamas käivad, on basseini äärde toodud suured lauad, täis paksult puuvilju, ka selliseid, mida muidu restoranis ei pakuta. Läksime neid otsima aga midagi poldud veel välja toodud, alles kell 23.30 ilmuvad need. Lasime siis jäätisemasinast veidi jäätist topsi ja sõime lamamistoolidel seda. Kui kodus Anee poejäätist kunagi ei saa, siis siin mõtlesin talle seda veidi proovida anda - küll ta lakkus ja nurrus mõnust, hoidis tugevalt käest kinni, et aina uut ampsu saada. Anee oli täna taas Alexia vastu lahke ning lausa keerutas keset põrandat koos temaga. Ükskõik, mida Anee tegema hakkas, tegi Alexia järgi, ta oli nii õnnelik, et saab koos Aneega mängida. Jalutasime läbi buffet restorani, ja nägime, et seal tehakse enda kokkuvalitud toorainetest idamaadehõngulisi woke; mõtlesime, et võiks mõni õhtu siia ka sööki proovima tulla, kuigi tundus, et siinne seltskond oli selline, kes ei jõuaks restoranis endale parajat kogust pidevalt ette tellida.

Astusime sisse ka mängudetuppa (täiskasvanutele mõeldud koht), kus mulle hakkas meeldima üks mäng, mille nime ma ei tea - igal juhul tuli seda mängida paaris ning piljardilauale sarnasel laual, kus ühte lamedat ketast tuli ajada vastase väravasse. Renee ja Sass üritasid lastele sellest konksuga kastist (sellised on Eestis ka igas kaubanduskeskuses) väikeseid loomakesi kätte saada, kuid tulutult. Tuppa jõudes ootas meid voodi peal ees taas rätikutest valmistatud loomake -kass; Anee igal õhtu ootab põnevusega, mis loom täna tehtud on. Kella kümne ajal läksime kõik koos magama, kuna homme tuleb taas vara ärgata - jõuame Mehhikosse.

1 kommentaar:

Mari-Liis ütles ...

See huvitav mäng peaks olema eesti keeles õhuhoki...sada prossa kindel pole