Grand Caymanil laev sadamas kai ääres peatuda ei saanud, nii viidi inimesed maha väikeste laevakestega (mahutas korraga ca 100 inimest). Kuna laeval on ca 3700 reisijat ja kõik tahavad maha saada, siis tuli veidi järjekorras seista, kuid suure laeva ja maa vahel vooris mitu väikest laeva ja maha sai suhteliselt kärmesti. Temperatuur oli haiglaselt palav - ainuke mõte oli mere äärde saada. Ja kus siis mujal kui just Grand Caymanil, kus asub 7 miili pikkune liivarand. Sadamas püüdsid kohalikud turistidele kõikvõimalikke ekskursioone müüa, sai võtta ka lihtsalt takso rannani. Saar esmapilgul eksootiline ei tundunud. Ma arvasin, et tegu on mõne tüüpilise piltidelt nähtud heleda liivaranna, palmipuu ja üksiku võrkkiigega saarekega - see oli aga ehtne turistikas - peatänava ääres müüdi kulda, alkoholi ja suveniire. Olustik oli siin igati läänemaailmale omane - Suurbritannial on selle saarega mingi eriline suhe, tõenäoliselt samasugune nagu USAl Puerto Ricoga, et neil on mingi autonoomia, aga samas toimub mingi järelvalve. Siin kehtib USA dollar ning nagu Lonely Planetist varem lugesin, asuvad siin paljud suured rahvusvahelised firmad soodsa maksukliima tõttu. Tax free silt oli küll iga kaupluse ukse peal.
Rannani oli ca 15 minutit sõitu, taksos hakkas megapalav ning rannas lausa jooksime vette - veetemperatuur oli selline, et sealt välja ei kippunud, ca 30 kraadi ringi, arvan. Rannas oli suhteliselt palju rahvast, mitu kruiisilaeva oli ju sadamas ning siin saarel nägime randa sõites mere äärt palistamas vaid uhkete hotellide rivi (paljud ka rahvusvahelised suured hotelliketid), nii, et turiste siin saarel jätkub. Tundsime, kuidas päike võtab ning määrisime end päiksekreemiga tugevalt kokku. Anee ja Alexia nautisid taas rannaliiva ning mängisid liivavormidega. Mina tegin pilte ja käisin kogu aeg vees ujumas.
Renee läks Aneele appi liivalossi ehitama, nad olid nii hoos, et Aneel ei tulnud tühi kõht meeldegi; kui ta juba neli tundi söömata oli, küsisin, et kas soovid midagi süüa, Anee keeldus ja tahtis edasi mängida. Sellist asja pole ma varem näinud, et ülinäljasena keeldub söögist, kuna nii põnev on. Kõik käisime veel vees mitmeid kordi, lõpuks tuli Anee oma liivakoopast siiski välja meelitada, kuna uneaeg hakkas tulema ning tahtsime selleks ajaks tagasi sadamalinna jõuda, et enne laevaleminekut veel vankritega ringi jalutada ja lastel magada lasta. Enne minekut istusime veel rannas varjualuses ja sõime puuvilju, varjus oli väga mõnus temperatuur. Linna saime taksoga odavamalt kui siia tulime, Renee kauples veidi alla. Tagasisõit tehti suurema ringiga, aga see oli tore, sai linna rohkem näha, mitte vaid uhkeid mereääre hotelle. Linn meenutas madalate valgete majadega veidi Kreeta saart, kuid siiski on elatustase siin madalam. Nägime osaliselt ka linna finantspiirkonda ja olimegi taas sadamas tagasi. Vahepeal oli tuul tõusnud ning taevas veidi uduseks tõmmanud ja päikse varjutanud, nii oli linnas jalutamiseks just paras temperatuur - mõtlesime, et kuidas ilm ikka meie käimisi soosib. Jalutasime tunnikese - ei olnud huvitav linn, vaid turistidele mõeldud jama, ei mingit päriselu. Otsisime poest joogivett, et seda mitte laeva peal 5 dollariga osta - leidsime ühe poe, kus olid müügiks erinevad rummikoogid ning kõiki neid sai ka maitsta. Mulle väikese alkoholiga koogid maitsevad väga; kuna ma muidu alkoholi üldse ei tarbi, siis tunnen kohe, et kehas hakkab kihisema, kui veidi rummikooki söön:). 
Tegime turistide jaoks püsti pandud tobedate kujudega veidi sama tobedaid pilte, vähemalt naerda sai. Linna peal tulid vastu mõned laevameeskonna inimesed, kes ütlesid, et me aegsasti sadamasse läheks, kuna tuul on tõusnud ning väikeste paatidega laevaminek on raskendatud. Kõndisime sadamasse tagasi, laevajärjekord lookles oma 300 meetrit. 
Ilm läks aina tuulisemaks ning veidi enne laevaleminekut hakkasid ka esimesed vihmapiisad tulema. Väikesel laevakesel oligi raskusi suure laeva külge köitega saamisega, lained muudkui kõigutasid ja mitu põkkumist ebaõnnestus. Kadri juba hakkas veidi pabistama, Reneel aga silmad särasid, veidi põnevam olukord ikkagi :)
Lõpuks suudeti meid siiski suurde laeva toimetada. Laevast sisse ja väljaminek toimub personaalsete pardakaartidega, mille nad lugejast läbi lasevad, samuti on seal olemas inimese foto, kellele kaart kuulub (see tehti laeva sisenedes), nii, et keegi võõra kaardiga laeva ei saa ning kõik sisenemised ja väljumised on fikseeritud. Sisenedes tuleb kõik kotid turvakontrollist läbi lasta, et keegi midagi keelatut (ka oma alkoholi) laeva ei tooks. Rumm on siinkandis ülimalt odav, aga see korjataks kohe käest ära. Laeva jõudes oli kell alles 3 ning õhtusöögini veel mitu tundi aega, lõunat oli ka juba hilja süüa, pealegi näksisime me ju rummikooki. Mõtlesime Kadriga jõusaali minna, mis asus 11. korrusel laeva esiotsas. Anee mängis Reneega toas, mässas oma teise korruse mängumajas. Laev hakkas liikuma ning päike oli taas välja tulnud ning selle kiired ulatusid suurte akendega jõusaali. Kadri polnud ammu kedagi piitsutada saanud (ta on treener) ning elas seda minu peal välja; mulle loomulikult meeldivad Kadri kokkupandud ülimalt rasked treeningprogrammid. Eriti nalja tegid harjutused palliga, kus muidu on tasakaalu suhteliselt raske hoida, aga kui laev veel kõigutas, siis kukkusin ma pidevalt pallilt maha; ka harjutusi ühel jalal on väga keeruline laevaga seilates teha. Pärast trenni olin just duši all, kui helises taas telefon; Renee võttis vastu - helistati laevast, öeldi, et keegi läks maha ja vabanes kahene tuba parema asukohaga (tõenäoliselt akna või rõduga), aga meid oli kolm (Anee küll kasutas oma voodit vaid mängunurgana, aga seda me talt võtta ei saanud ja kõikide asjadega kusagile kolida ka eriti ei viitsiks), teise variandina pakuti meile 325 dollarit tagasi - olime nõus selle teise variandiga - tasus ikka ära see kaebamine, laeval hakkas üha rohkem meeldima ja tuju aina paranes. Hommikul oli Renee tuppa kirja jätnud, et meie kraanikausist läheb vesi kehvasti alla - ka see oli korda tehtud ning juures silt "Meie olime siin. Teie probleem on lahendatud". Väga operatiivne tegutsemine siin iga probleemi osas, laevameeskonna töö suhtes jagame vaid kiidusõnu.
Täna restoran üllatas meid tõsiselt, laevale oli vist uus kokk tulnud ning meie söögisaal oli muutunud restoraniks selle kõige paremas tähenduses. Kõht oli küll megatühi, kuid toit oli täna selgelt parem, samuti oli kõik kaunistatud ikka heale restoranile omaselt. Renee võttis julguse kokku ja tellis taas loomaliha (küll teistsuguse kui esimesel õhtul) - see lausa sulas suus, minule maitsesid sealihalõigud vürtsises kastmes ka väga.
Anee ütles juba varem, et tal on täna pasta isu ja oligi menüüs penne mereandidega, mis talle väga maitses. Magustoiduks lubasin Aneele cheescakei, mis talle koos värskete maasikatega hästi maitses. Mina tellisin magustoiduks kaneelikoogi rummi-rosinajäätisega, mis oli väga hästi kaunistatud ja seetõttu maitses ka paremini (naersin, et buffet lauast võttes oleks ma mõne ampsu söönud, aga siin oli see nii ilusti paigutatud ja kaunistatud), jäätis on ka siin laevas tõsiselt hea, nad teevad seda tõenäoliselt ise, kuna see sulab poejäätisest kiiremini. Pärast söömist käisime veel samal korrusel kuulamas, kuidas üks tumedanahaline, hiina päritoluga (väga kummaline kombinatsioon rasside segunemisest) laulis ülimalt kenasti. Alexia ja Anee keerutasid käest kinni tantsupõrandal - see oli esimest korda, kui Anee aktsepteeris Alexiat mängukaaslasena (rääkisin talle enne, et Alexia on ainus eesti keelt kõnelev laps siin laevas, et võiks ikka veidi sõbralikum olla temaga). Alexia oli täielikus õnnejoovastuses, ta oli vähemalt aasta aega püüdnud igati Aneega sõber olla, kuid Anee käitus alati tõrjuvalt, kuid lõpuks ometi leebus ta siiski. Pärast istusid nad kõrvuti ja Alexia uuris ja paitas terve Anee pealaest jalatallani läbi, endal õnnis nägu peas.
Täna õhtul tundus, et kõik oli selgelt paremaks läinud, oskasime mitte tähele panna ülejäänud laevalviibivat seltskonda, mingid klounid enam ei tüüdanud ning maal käimine pakkus ka veidi pinget (vähemalt lastel oli ülimalt tore päev). Enam ei kurda üldse, et me siin kruiisil oleme, täitsa meeldib kohe, lihtsalt tuleb kõike lõdvalt võtta.
1 kommentaar:
Selgituseks olgu öeldud, et rummikoogis ei ole alkoholi, seal on rummiessents :)
Postita kommentaar