pühapäev, 8. veebruar 2009

06.02.2009 Cozumel (Mehhiko)

Täna hommikul oli esimest päeva siin olles raske ärgata, oleme vist täielikult juba teise ajavööndiga ära harjunud. Ajasime end siiski üles ning läksime hommikust sööma - kell 8 randub laev Mehhikos, Cozumeli saarel.

Laevalt mahaminek toimus sujuvalt - kuna laev oli kai küljes, ei tekkinud kusagil ummikut. Sadamakail tervitasid turiste järjekordselt selle maa klounid. Igasse kruiisisadamasse on ikka selline palagan püsti pandud - on küll igal pool nagu midagi selle maa hõngulist, kuid see kõik on nii kunstlikult tekitatud ja ei mõju ehedalt. Nii ka Mehhikos - pillimehed korjanduskastidega, ekskursioonide müüjad, kulla- ja suveniiripoed. Sadama läheduses asuvad majad olid kõik hästi kirjud ja armsad, kogu kauplemistänav oli väga puhas ja korralik, ka ei toimunud siin nii agressiivset müüki.

Iga päev meil siin kruiisil on kujunenud sadamas ekspromtmõttena. Täna oli Kadri kindel, et tahab terve päeva rannas olla, sest tema arust oli päikest liiga vähe olnud, meie Reneega plaanisime kindlasti maiade muistseid ehitisi vaatama minna. Mõtlesime siis, et võtame siiki ühe rendiauto ning me saame ju nad randa ära viia ja pärst ise maiade juurde minna. Kui aga saare kaarti vaatasime, siis selgus, et randa saabki seda teed mööda, mille äärde maiade templid jäävad. Jällegi on saarel vaid üks kõvakattega ring, kus autoga liikuda saab, lisaks mõned kruusateed. Sass arvas, et tema tahaks ka ikka need maiad ära vaadata, kui juba nii lähedal oleme ning lõpuks oli Kadrigi nõus need tee ääres korraks üle vaatama. Pealegi oli ilm vahelduvalt pilves ning erilist sooja polnud.

Mehhiko esmapilgul meenutas oma rannaäärsete hotellide ja promenaadiga hoopis Fort Lauderdale linna mereäärset osa. Sadamast kaugenedes aga muutus linn tõesti oma olustiku ja majadega sarnaseks filmis nähtud Mehhikole. Veidi kõhe tunne oli ka, et äkki siin liiguvad siiski ringi mõned püssimehed. Kusagil andis Renee kellelegi signaali, ma ütlesin kohe, et võtku vaiksemalt, need mehed nalja ei mõista, Miguel võtab kohe püssi välja, kui midagi õiendada on tarvis.

Templite juurde jõudsime kohale enne kõiki turistibusse, vaid paar inimest liikus autoparklas. Piletiputkas küsiti vaid 3 dollarit inimese kohta, mõtlesime, et ometigi normaase hinnaga pilet kusagil. Õllesõber Sass tahtis kohe ära proovida Mehhiko Corona õlu, mida siin ka müüdi. Sissepääsu juures olid veel mõned suveniiripoekesed ning purskkaev, mida Anee jälle uurima läks. Kõndisime edasi maiade ehitiste poole, kuni tee peale jäid mingid väravad, kust meie edasiminekut takistati ja mingist piletist räägiti. Renee ütles, et meil on pileid ostetud ja näitas neid. See mees aga ütles, et ei-ei, nende piletitega sai siiani, edasi, et varemeid näha, tuleb veel üks pilet osta, mis maksab ligi 4 dollarit. Kõigil sai hing ikka väga täis, sellist tüngavariani polnud keegi varem näinud. Renee mölises veidi, et mis süsteemid teil need on, see mees laiutas käsi ja ütles, et küsige sealt eest, kus te esimese pileti ostsite. Me vihastasime kõik ikka nii, et põhimõtteliselt ei läinud edasi (pealegi paistsid need ehitised selle värava juurest ning need olid vaid paari meetri kõrgused varemed mitte aga piltidelt nähtud hiidsuured püramiidid). Kellegil poleks olnud kahju see 7 dollarit piletiks maksta, aga nüüd pöörasime trotsist sellise haiglase süsteemi vastu osta ringi. Renee läks esimesse müügikohta tagasi õiendama ja küsis, mis raha see on, mida me maksime, müüja seletas, et see tagab meile võimaluse siin esimesel alal ringi liikuda, tasuta WCs käia ja poode külastada. No kuulge, kas keegi tuleb siia mööda auklikku kruusateed, et osta kalleid suveniire, 3 dollariga üliväikese õllepudeli ja kasutada tasuta WCd??? Väravas hirmutas Renee veel suure hulga turiste ära, rääkides selle koha lõksudest. Ju on mehhiklased ka ära õppinud, et ameeriklased on harjunud alati millegi eest juurde maksma, et ükski hind pole algul lõplik, mingitest taxidest see müüja meile seletas ka veel. Olime enne näinud, et Cozumeli kaardile oli mitmesse kohta märgitud maiade templite olemasolu. Mõtlesime, et viime Kadri, Sassi ja Alexia randa ära ning lähme neid teisi siis otsima.

Jõudsime teisele poole saart, meile enne öeldi sadamas, et see saare külg on täna vähem tuulisem ning soovitati siinseid randu. Väikeseid rannakesi paari kohvikuga oli siin igal kilomeetril. Ühes sellises tegimegi peatuse. Jäime ise ka ca pooleteist tunniks randa, kuna Anee tahtis mängida. Renee asus taas liivalossi ehitama, sel korral oli plaan teha maiade tempel, mis meil nägemata jäi. Algul ajas Renee liiva kätega kokku, kuid nägi siis läheduses ühte meest labidaga, kellelt ta tööriista laenama läks. Mees algul mõtles, et Renee paneb tema sinna hunnikut kaevama ja oleks ka olnud nõus seda tegema, kuid Renee siiski seletas, et ta ise tahab kaevata. Maiade tempel kerkis päris kõrge ja nägi väga ehtne välja; samasse randa tulnud turistid tulid kõik end templi taustale pildistama. Renee mõtles, et võiks raha korjama hakata selle eest... Üldiselt oli rannas vähe inimesi, ilm oli ka üsna tuuline. Merevesi oli soe, ma käisin mitu korda ujumas.
Aneel tuli lõunaune aeg ning me mõtlesime Reneega nüüd templeid otsima minna. Sinna suunda, kuhu templid jäid, ei viinud lõpuni asfalttee, polnud ka see kruusatee, vaid lihtsalt rada liiva peal, kuhu autoga liikuma mahuks. Mõtlesime siiski proovima minna, kuid juba paarisaja meetri pärast istusime liivas kinni. Vastu tulid ATV-dega turistid, kes olid valinud nende teede jaoks just sobiva sõiduriista. Renee asus rendika käigukasti uurima ning tahtis leida üles 4-veo kangi, kuid seda polnud, see oli 2-veoline mõttetu maastur ning sellisega polnud nendel liivateedel midagi teha. Kuidagi nõksutas Renee siiski masina liivaaugust välja ning sõitsime tagasi maanteele. Ka siinsed maiade ehitised jäid nägemata, aga kahes kohas kaardil oli neid veel märgitud. Läksime tagasi teiste juurde randa, olime seal veel tunnikese, kuna ilm oli väga soojaks läinud ja lapsed jaksasid veel mängida; sõime ka Mehhiko rahvustoitu maisist nachosid. Meie liivast maiade tempel oli turistide poolt juba purustatud. Tegime veel mere ääres ilusaid pilte - nii nagu alati.

Hakkasime tagasi sõitma - mitte tuldud teed, vaid mööda ringi osa, mis veel sõitmata oli. Lapsed jäid kohe magama. Mulle juba sadamas hakkasid meeldima kivist maiade kalendrid, mida seinakaunistuseks kasutada saaks, kuid seal olid need väga kallid. Nägime saare teises otsas tee peal ühte suveniirimüüjat, kes müüs ka sarnaseid kalendreid. Kuna lapsed magasid meil süles, siis ei saanud me autost välja minna; ütlesin, Reneele, et ta sõidaks autoga võimalikult lähedale, et ma näeksin müüdavat kaupa. Naersime, et oleme drive-in suveniiripoes. Võtsime mõlemad Kadriga need seinakaunistused ning saime kahe pealt hinna poole odavamaks kaubeldud. Vaatasime, et suveniiripoe juures oli silt free parking, jälle sai kõva kõhutäie naeda, mingis suvalises kohas maantee ääres, kus ümberringi polnud midagi, oli võimalus tasuta parkida, milline suuremeelsus! Ühele poole teed jäi meri, teisel pool teed oli mingi kummaline loodusvorm, midagi kõrbe ja soo (absurd, eks!) vahepealset - selles kasvasid kidurad ja nagu päikese poolt kuivatatud palmijändrikud, samas mõne aja tagant paistsid nagu soolaukad. Kaarti vaadates selgus, et terve saare keskosa oligi elamiseks kõlbmatu maa, tee jooksis vaid saare äärtes.

Järgmises kohas, kust tee maiadeni viima pidi, küsiti meilt autoga sissepääsu eest 10 dollarit inimene, pöörasime otsa ringi, oli veel üksainus võimalus leida kauaotsitud maiade varemed. Midagi suurt enam leida ei lootnud. Järgmine koht üles leitud, tegid Renee ja Sass kohale tiiru peale (sisse sai tasuta!), aga seal oli vaid kivihunnik, mis oli siis kunagi olnud maiade pühapaik, igatahes väga väike. Mina ise välja ei läinudki, kuna Anee magas süles; polnud ka erilist põhjust.

Tagasi sadamalinna jõudes tiirutasime veel autoga linnas ringi ja vaatasime kohalikku elu, sadamast kaugemal polnud enam mingit turistidele mõeldud kauplemist ning seal käis päris elu, lõpus leidsime ka ühe poe, kus kohalikud toidukraami ostavad nig saime üliodavalt vett kaasa ostetud, ja meestele loomulikult Corona õlu... Auto tagastasime kiiresti ning nautisime veel päiksepaistet mööda ostutänavat jalutades. Natuke kripeldas nagu sees, et käisime Mehhikos ära, aga õigeid maiade ehitisi ei näinudki. Küsisime kindluse mõttes veel mitmelt suveniirimüüjalt, kas siinsel saarel üldse on terveid maiade ehitisi või on vaid varemed. Kõik kinnitasid, et suured ja terved ehitised on vaid Mehhiko mandriosas, kusjuures nad kõik müüvad Cozumeli kirjaga kõikvõimalikku nänni, kus on peal terve maiade tempel, mida aga tegelikult siin saarel ei eksisteeri. Laevaminejaile laulsid mehhiko vanamehed tuntud Gunatanamerat. Tänase ilusa ilma tõttu olid praktiliselt kogu laevatäis turiste plaaninud laeva naasta viimasel kellaajal, mis lubatud; mööda kaid lookles laeva poole meeletu järjekord. Oi, ma ei salli neid sabasid. Meie taga seisid ka ühed lapsega inimesed ning siis vist sai ka neil kopp ette ning nad kõndisid lihtsalt kõigist ette. Renee arvas, et ka meie võiks sama teha. Pealegi seisis kai ääres kaks Carnivali laeva, milles ühel (mitte meie omal) polnud mingit saba; see laev väjub ka tõenäoliselt hiljem, kuna hommikul seda veel sadamas polnud. Põrutasimegi tähtsa näoga sellest mitemsajameetrisest järjekorrast ette ning kõndisime laeva sisse. Nii suures rahvamassis puudub täielikult selline sotsiaalne kontroll, et keegi hakkaks õiendama, kui keegi kusagil järjekordades trügib, pealegi oleme me ju lapsega ning keegi ei tea, mis eelisõigused on lastega reisijatel (kuigi siin laevas neid vist polnud - aga kes teab, me ju ei küsinud kusagilt, ega siin midagi reklaamita).

Laeva jõudes oli õhtusöögini veel aega. Mõtlesime, et just täna võiks enne sööki veel saunas ja bassenis mõnuleda. Meie Kadriga tahtsime enne sauna veel trenni teha, seega proovisin Aneed, kes pole iial nõustunud sauna minema, kuidagi ära rääkida, et ta Reneega sauna läheks, seletasin, et siin ei ole nii kuumad saunad ning need pole mitte pimedad ruumid vaid aknaga toad, kust saab merd vaadata. Renee omakorda meelitas, et võtame jää kaasa ja vaatame, kuidas see sulab (jää on alati toas olemas, et pudeled külmas hoida saaks). Imekombel Anee nõustuski; arvasin, et ta seal paar minutit püsib ning siis tahab välja. Mina jooksin end laeva ülemise teki jookusrajal soojaks, enne, kui jõudu tegema läksin. Renee polnud aga Aneed ikka jõusaali mulle järgi veel toonud, läksin alla basseinidesse otsima, et äkki nad on seal - olidki kõik, Renee ja Anee, Sass ja Alexia. Anee möllas vees ja oli ülimalt rahul, saunas oli päris kaua ning mingit hirmu enam polnud, istus lõpuks ülemisel lavalgi ning tegi paljudele meestele ära. Pärast ujumist käisid nad veel ühe korra saunas. Meil oli siis vaja tulla kusagile Kariibimerre, kus Anee lõpuks põhjamaadele omase saunaga tutvust teeks... Kui Renee lõpuks Anee mulle jõusaali järgi tõi, siis kohe ilmus välja sealne töötaja ja käskis lapse ära viia, kuna siin on ohtlik - igal pool siin laevas on keelatud lastega olla, kuna on ohtlik. OK, jõusaal veel, mõni püsimatu tuulepea võib-olla jookseb kellelegi kangi vahele, aga Anee käib minuga Eestis kogu aeg jõusaalis kaasas ja mingit probleemi pole. Aga ümber neid siin ei räägi, reegel on reegel. Renee pesi end puhtaks ning nad läksid Aneega tuppa, meie Kadriga käisime veel saunas ja basseinis.

Taas oli õhtusöögiaeg, läksime Washington Dining Roomi, kus me igal õhtul söömas käisime. Toredad ettekandjad tervitasid meid kui tuttavaid inimesi juba. Meie lauda olid teenindama sattunud kolm väga lahedat inimest, olime ka teisi teenindajaid jälginud, nad ei tundunud nii toredad. Nad olid täpselt parasjagu viisakad ja teadsid oma positsiooni tööl olles, samas tajusid nad ära olukorra, kus meiega vabamalt suhelda võib ning tulid veidi lobisema. Muidugi öeldi, et Anee on nii armas, see naine oli ka aru saanud, et Anee ja Alexia on väga erineva iseloomuga lapsed, Anee vaid istub rahulikult, kunagi ei vähkre, Alexia aga ronib pidevalt ning ei püsi üldse paigal. See naine tuli sosisas mulle pärast söömist, et ma olla ühe näitleja nägu täpselt :) Alustuseks võtsin taas Caesari salati anšoovisekastmega; sõin seda vist juba viiendat korda siin laevas, see salat on siin maailma parim! Täna sõime põhiroaks lammast, aga Kadri hirmutas mind ära, et see on veidi toores- ma igasuguseid tooreid lihasid kardan. Magustoiduks tiramisu, mis oli võrratu koos musta teega.

Käisime jälle pärast söömist üleval korrusel bassenide ääres jäätist söömas, kus Anee kohe keel pikal kohal oli. Täna sai ka Alexia jäätisemaitse suhu, küll see oli neile uus ja põnev kogemus. Läksime veel samast mängudetoast läbi, kus eilegi käisime, toksisime seda sama tundmatut, aga toredat mängu. Renee saatis meid tuppa ära ning läks ise taas Sassiga laeva peale pummeldama. Öösel tuli tagasi (ma olin üleval ja kirjutasin blogi), nägu naeru täis - oli võitnud kasiinost 160 dollarit. Me ikka oleme siin laeva peal päris plussis juba rahadega.

Kommentaare ei ole: