Sõites tahtsime tee ääres lühikese peatuse teha, et võtta väike hommikueine, samuti peaks tee peale jääma üks Kitty pood. Renee vaatas sõites igaks juhuks oma TomTomist, et äkki jääb mõni ökopood kusagile lähedusse ja näitaski meie kaart, et 5 km otse edasi ja seal see asub; pöörasime sinna sisse. Tänane päev oli tunduvalt jahedam kui eile, ikka kampsun peal ning isegi jalad kippusid külmetama seeliku all. Jõime kuuma teed ja sõime maitsvat kaera-rosinakooki. Aneel läks puder taas väga hästi. Proovisime üles leida ka Kitty poodi ning sattusime väga luksuslikku kaubanduskeskusesse; loomulikult osutus ka see Kitty pood luksuskaupade müüjaks, kus väike Kitty lastepluusike maksab vähemalt 200 dollarit. Aneele aga piisab ka asjade uurimisest ning midagi ta endale ise ei nori. Vaatasime Kitty asjad üle ning sõitsime edasi.
Mööda kiirteed jõudsimegi peagi kohale (kokku ca 30-40 minutit sõitu meie hotelli juurest). Kuna lastel tuli uneaeg, plaanisime mööda linna kärudega kolama minna. Tahtsime algul mööda mereäärset linnaosa jalutada, kuid seal autost väljudes oleks suure tuulega juuksed peast ära lennanud ning liiv pöörles kõikjal.
Rand nägi välja praktiliselt samasugune kui Miamis; mööda promenaadi rulluisutasid ainult tšikkide asemel ca 60-aastased mehed. 
Sõitsime merest kaugemale just sinna kanaleid täis linnaossa. Ilm oli tuulevaiksemates kohtades täiesti soe, kui kusagile tuule kätte sattusime, siis tuli jälle kampsun peale haarata. Vaatasime suuri ja kalleid villasid, mis asetsesid veeteede ääres. Kaarti uurides tundus, et need kanalid on praktiliselt kõik siia kunstlikult tekitatud, sest need on täiesti sirgelt reas ja ühepikkused. Aga jahte ja kaatreid oli tõesti meeletult palju, ikka igaühel oma õues. Isegi ühe korterelamu majaesise parkimisplatsi asemel oli vesi, kus siis seisid autode asemel kaatrid. Aga ka autod, millega siin linnas sõidetakse, on väga edevad ja loomulikult ilma katuseta.
Lõunat läksime sööma ühe tänavaäärse söögikoha õueterrassile. Vot siin ilmutas end jälle ameerikalik suurusehullustus - ma pole nii suuri söögiportse veel näinud - see ribihunnik, mis meeste taldrikutes oli, oleks tavalises restoranis ära toitnud kuus inimest. Mina tellisin restorani ökomenüüst ühe salati, Kadri võttis Caesari salati, ning kuna kõht oli tühi, siis ütles veel, et toogu large, pärast sai ikka naerda nende suuruste üle, minu tavamõõdus salatist oleks ka jätkunud mitmele inimesele. Kõhud olid ilgelt täis, aga otsa ei saanud oma sööki keegi. Kuna Anee magas terve aja, siis lasin oma järgijäänud salati kaasa pakkida, et ärgates Anee ka süüa saaks. Ka mehed arvasid, et nemad jätkavad õhtul ribidega ja lasid need kaasa pakkida (etteruttavalt olgu öeldud, et prügikasti need lõpuks lendasid).
Olin varem välja uurinud, et Fort Lauderdale külje all asub üks suur outlet pood. Mina varem sellistes kauplemislinnakutes käinud pole ning otsustasime seda vaatama sõita. Kogu selle keskuse ümber laius hiigelsuur parkla, puupüsti autosid täis, vaba koha leidmine võttis aega; siin oli koos ikka tuhandeid autosid, oli ka laupäev ja tundus, et inimesed veetsid oma vaba aega šopates. Mina tahtsin täna üksi ringi liikuda ning Anee jäi Reneega keskuses asuvale lastemänguväljakule ronima. Ma veedaks sellises keskuses terve päeva, kui ainult saaks, aeg lendab siin nii ruttu. Tagasi kohtusmispaika tulin jooksuga, kuna vahemaa oli juba ca pool kilomeetrit ja ma olin selgelt hilinemas. Taas kokku saades otsustasid Kadri ja Sass, et nemad enam ei jaksa poes konnata ja sõitsid tagasi hotelli poole (muidugi suutsid nad ka siinses teederägastikus teelt eksida). Meil aga oli selge, et üks kohver tuleks lisaks osta, kuna asjad enam kahte kaasasolnud kohvrisse ei mahuks, pealegi ei luba American Airlines üle 25 kiloseid kohvreid (tõsi - kohver võib siiski kaaluda kuni 32 kilo, aga iga lisakilo eest tuleb maksta, mis 25 ja 32 vahele jääb). Seega oli mõistlikum siiski uus kohver muretseda ja pigem selle alla raha panna, kui lihtsalt lennufirmale raskete kohvrite eest maksta (pealegi meie kollane kohver on juba nii vana, et varsti on ka selle päevad loetud). Neid Rossi-tüüpi poode oli selles keskuses mitmeid - ühest säärastest leidsime ka uue kvaliteetse "eelmise hooaja" kohvri väga odavalt, Eestis ei õnnestu sellise rahaga ka mingit odavat nässi saada. Õnneks leidsime ka kauaotsitud Kitty poe just sellest kaubanduskeskusest - siin oli ikka kõikvõimalikku Kitty nänni lastele, mida Anee sai endale kohe mõnuga valida. Ostud tehtud, sõitsime tagasi Miamisse, oli ka juba õhtu. Homme aga ootab meid ees nädalane kruiis Kariibidel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar