Magasime end välja ning läksime hommikusöögile - õnneks saab siin hommikusööki väga kaua, on mõeldud ka hilistele ärkajatele, samuti läheb hommikusöök sujuvalt lõunaks üle ning kusagile söökide pärast kiirustama ei pea. Renee mõtles, et midagi tuleb veel omalt poolt teha, et äkki kuidagi parem tuba välja võidelda, ei saa olla, et laev on täiesti täis, paremaid tubasid on kindlasti, kuid nad ei taha lihtsalt neid meile anda. Nii saatis Renee Namile Vacationstogost (selle edasimüüja käest me kruiisi ka ostime) smsi, et meil on siin väga halb tuba - organiseeri midagi, et asja paremaks muuta. Hommikusöögilaud oli suhteliselt rikkalik, Aneele saime putru ja päris võid, magustoiduks puuvilju (neid oli küll vähevõitu, oleks võinud ikka eksootilisemaid vilju ka olla, arvestades, kus me oleme). Sai lasta endale erinevate komponentidega omletti teha, samuti olid saadaval traditsioonilised muna ja peekon. Magusaid küpsetisi oli ka piisav valik.Kõht täis, läksime valges laeva uudistama, tahtsime algul Aneele näidata mängutuba, mille Renee eile õhtul üles leidnud oli.
Sinna jõudes selgus, et nö "vanemate aeg" on kella 12-14-ni, muul ajal saab lapse sinna jätta hoidja hoole alla ning endal on sealolemine keelatud. Nojah, läksime siis basseinide juurde, kuna päike paistis ja ilm oli soe. Sass oli Alexiaga juba mullivanni roninud ning Kadri nautis päikest. Laeva esiotsas tundus liiga tuuline, ka polnud Anee huvitatud veetorust allalaskmisest. Kõik päiksepaistes olevad lamamistoolid olid ära võetud, lõpuks laev veidi pööras end ning mõned toolid tulid veel varjust välja - sättisime end sinna. See koht oli siiski liiga tuuline, hoidsin Aneel isegi õhukest kampsunit peal, nii, et basseini sellest kohast minna ei tahtund, kuna välja tulles oleks liiga külm hakanud. Anee mängis oma liivavormidega lamamistoolil, kust tuul neid pidevalt minema lennutas. Ümberringi istus kamp väga lärmakaid ca 50-aastaseid ameeriklasi, kelle loll ja vali möla tõsiselt närvidele käis. Kuigi püüdsin siin laeval olemist mõnuga võtta, tundsin ikka, et olen väga valede inimeste keskel. Läksime Kadriga laeva etteotsa, kus on bassieni ääres tuulevaiksem, passima mõnda vabanevat lamamistooli. Peagi saimegi kaks tooli ning kolisime kõik sinna. Sass mainis, et neid oli Alexiaga aga enne sellest basseinist minema aetud, kuna lastega siin olla ei tohi. Basseini ääres oli tõesti silt adults only, no mis lastega peredele mõeldud laev see on, kui osadesse basseinidesse lastega ei saa, mängutuppa vabalt ei lubata, vaid lapse võib sealt sisse visata ja ise lällama minna (nägime, kuidas ühed vanemad jätsid oma karjuva lapse hoidja juurde ning ise kõndisid rahulikult minema). Kuna Anee tahtis ujuda, mõtlesin, et lähme oleme seal basseinis seni, kuni välja aetakse, ega mina ei pea kõiki väikeseid silte nägema. 
Anee sügavasse basseini ei tahtnudki ning kõndisime hoopis basseini ääres, kus oli ca 15 cm sügavune vesi ning selle ääres purskkaev. Aneel on esimesest Jaapani reisist meeles, kuidas ta oma lemmikut koera-liivavormi ühte purskkaevu viskas ning iga uue reisiga ta küsib, kas kusagil on purskkaevu, kuhu oma koera sisse loopida. 
Kutsusin Anee oma koeravormiga basseini äärde väikese purskkaevu juurde, sealt oli vormi lihtne kätte saada, kui see minema juhtub ujuma. Natuke sai ta mängida, kuni tuligi üks mees ja ütles, et siin on lastega keelatud olla. Küsisin, et miks - ütles, et on ohtlik (tõsi, bassein oli lastele üle pea), ütlesin, et seisan ju ise kõrval, kuid tema ütles, et ei, see on rule. Vahepeal oli kell 12 saanud ning nüüd sai lastele pakkuda mängutoas mängimist. Renee ja Sass läksidki lastega mägutuppa, meie Kadriga jäime päevitama. Meel oli suhteliselt mõru, häiris, et nii palju asju siin keelatud oli või siis jälle tärniga, nt mängutuba vaid kaheks tunniks avatud. Kadri lohutas ja ütles, et võta sellest siiski parim, siin on soe päike ja puhkus, kodus on - 10 kraadi ja igapäevane rutiin. Mulle niisama päikese käes vedelemne ei istu, igav hakkab, nii tõin oma iPodi ja kuulasin salvestatud Pressiklubi saadet.
Lapsed veetsid mängutoas isadega mõnusalt aega ning olid seal üle tunni. Tagasi tulles uurisin, et kas oli piisavlt ruumi mängimiseks või oli ülerahvastaud - selgus, et vaid kaks vaprat Eesti isa olid oma lapsele "parent time" kinkinud, vahepeal üks naine käis veel oma lapsega, kuid üldiselt käidi seal värava taga uurimas, et millal juba lapse sinna uuesti jätta saaks ning ükski vanem ei jäänud oma lapsega sinna mängima.Lõunat sõime kõik koos väljas istudes, valisime toidu buffet lauast; kõik leidsid midagi meelepärast. Pärast sööki kondasime veel laevas ringi ning nägime, et mõned inimesed, kes tulevad kõrgematelt korrustelt liftidesse, omavad kuldset kajutikaarti - tõenäoliselt on need inimesed selle laevafimaga juba aastaid sõitnud ning on kuldkliendi staatuses, sellest ka neile parema asukohaga toad ülemistel korrustel. Hakkasime aru saama, et kajutite paigutamine pole absoluutselt juhuslik ning see, kus keegi siin laevas asetseb, on juba palju varem välja mõeldud. Kruiisi jaoks tuli mitu kuud varem täita hulganisti pabereid, kust meie kohta igasugust infot välja uuriti. Loomulikult pannakse siis esimest korda kruiisile tulevad idaeurooplased kusagile mootoriruumi peale, kuna vanu kliente tuleb hoida ning iga uue kruiisiga nad saavad aina paremad toad, meie aga ei oska veel midagi paremat nõuda.
Aneel tuli lõunaune aeg ning tulime tuppa magama. Laeva mootorimüra ja kõigutamine mõjuvad endale ka uinutavalt ning äärepealt oleks ise lõunal magama jäänud, õnneks ehmatasin poolunest üles ja tulin parem arvutisse kirjutama. Laeva toas helises telefon - helistas üks naine laevafirmast ning ütles, et sai Namilt teate, et me kaebame kehva toa asukoha pärast; küsis, kas tõesti on nii hull, ütlesin, et on küll (tegelikult olime juba selle müraga harjunud, ei olnud see nii hull midagi, pigem oligi selle saatel hea uinuda, aga kaevata võib ikka:). Naine ütles, et neil hetkel tõesti pole ühtegi kajutit anda, kuid proovivad midagi täna õhuks või homme hommikuks välja mõelda. Renee kondas laeva peal ringi, enne õhtusööki tuli tuppa tagasi. Kuna Anee veel magas ning ma olin mitu tundi siin pimedas koopas istunud, mõtlesin, et teen enne sööki veel mõned kiiremad ringid laeva jooksurajal ülemisel tekil. Läksin esimeselt üheteistkümnendale korrusele trepijooksu tehes, väljas oli mõnusalt soe ja tuuline - just paras temperatuur jooksmiseks. Meie kõrval seilas üks teine suur Carnivali kruiisilaev, vaade merele oli lummav. Tundus, et juba hakkab tuju paremaks minema, päris lahe oli kusagil taevapiiril jooksurajal soojas tuules tervisejooksu teha. Pärast jooksu hüppasin veel basseini ujuma, kus enam kedagi polnud. Kell oli kuus saanud ning õhtusöögiaeg oli käes. Tagasi allakorrusele minekul jäin oma tilkuvate rannariietega viiendal korrusel lõksu, kuna restoraniesine oli juba uhketes peokleitides inimesi täis, kes ootasid kapteni õhtusööki. Ka liftid ei liikunud, kuna inimesi igalt korruselt aina vooris üles ja alla. Mul oli tõsiselt kehv tunne, seal rätiku sees seista, aga mitte kusagile minna ei saanud, kuna ma ei tahtnud inimeste vahelt oma märja kehaga läbi ronida, lõpuks siiski üks lift vabanes ning ma sain allakorrusele. Kiiresti duši alt läbi ning meiegi panime tänase piduliku õhtusöögi puhul selga kõige uhkemad kleidid, mille me Aneega endale Rossist leidsime. Pakuti lobsterit, mille ma ära proovisin, aga mis mulle ei maitsenud (valmistamisviisi kallal ei nori, lihtsalt maitselt ei istu see elukas). Eelroaks sõin caesari salatit anšoovisega, mis maitses väga hästi. Aneele eelroaks tellitud kõrvitsasupp ei maitsenud üldse, põhiroaks tellisin talle aga pardiliha, mis on temal restoranides alati lemmik ning ka sel korral sobis see hästi. Renee tellis kindluse mõttes pasta carbonara, ma muidugi naersin, et kapteniõhtul sööb sellist sööki - maitsesin ise ka korra, ei olnud kõige parem, kuigi seda toitu on raske kehvasti teha.
Täna oli toit juba natuke parem, kuid siiski jättis veel veidi soovida, kaunistamisega poldud eriti vaeva nähtud ning ka maitseid tasuks veel lihvida. Pärast söömist läksime lava ringi kõndima ja uurima, mida tänase kapetniõhtu puhul meelelahutusprogrammis pakutakse. Anee oma uhke peokleidiga tekitas laevas sellist elevust, et keegi ei saanud oma kiidusõnu ütlemata jätta, kõikide näod läksid heldimusest naerule ning aina kiideti, kui ilus laps - nagu printsess või ingel. Naersime, et ühe Rossi kleidi kohta on nalja kui palju - nagu Jaapanis juba - kõik vaatavad last ja ahhetavad.Laevas oli mitu õhtusöögirestorani; Renee hakkas kahtlustama vandenõud idaeurooplaste vastu, et äkki mingist teises restoranis pakutakse hoopis paremat toitu ja meid on pandud nagu Titanicus kusagile pööblikorrusele ja pööblisööklasse. Kõndisin teisest restoranist läbi ja nägin, et inimestel olid käes täpselt samasugused menüüd kui meie restoranis - päris kõik siin siiski lahterdatud polnud. Aga mõelda vaid, et keegi sõidab selle sama laevaga, maksab akna või rõduga kajuti eest mingi kümme korda rohkem ja sööb samas restoranis sama kehva toitu!
Õhtul kajutisse minnes oli meile kiri toodud, et kütus on odavnenud ning varem makstud kütuse lisatasu antakse tagasi - küll pardakrediindina, aga hea seegi, sest niikuinii tuleb jooke võtta enda rahast, samuti ostsime me selle 1,5 h maailma kallimat internetti, muidu ma ju seda blogi teha ei saaks. Seetõttu panemegi praegu vähem pilte üles, kuna iga pildi laadimine võtab aega, kuid me püüame arvestada, et saame 100 minuti internetiga reisi lõpuni hakkama. Voodi peale oli rätikutest tehtud tore elevant, kes Aneele väga meeldis. Tuba käiakse siin koristamas kaks korda päevas ning neile on meie käigud alati teada - kunagi ei satu nad siia, kui meie toas oleme; kõik on ülimalt korralikult koristatud, kraanil pole ainsatki veepritset ning alati on puhtad rätikud toodud ja voodi korda tehtud. Õhtuks oli tuju juba 4 +, tänasest päevast oli küllat positiivseid emotsioone kogunenud ja pealegi ootab meid homme eest Grand Cayman.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar