13.05.12 Cinque Terre rahvuspark

Varahommikul teeme Hugoga taas jalutuskäigu - läheme üle tee merd vaatama; on suured lained. Ilm on aga üsna soe ja päikseline. Mõtlesin, et tahaks minna hotelli välibasseini ujuma. 

Hotelli ümbrus hommikul

Enne aga käime kõik koos hommikusöögil. Hommikusöök üllatab - parimad croissandid sellel reisil, apelsinid, millest saab kohapeal ise mahla teha ja veel palju muudki. Ise saab ka muna keeta - seda Renee teebki. Keedetud muna annab ta korraks Hugole katsuda. Hugo pole kunagi veel midagi liiga kuuma puutunud. Vaatab meile ehmunud silmadega otsa ja suu kisub viltu. Katsub veel korra - ikka see võõras ja vastik tunne. Seletame, et see on kuum ja ai-ai. Kui Renee kolmandat korda pakub muna puudutada, on väike ahvipoeg juba õppust võtnud - ei haara kogu pihuga, üritab sõrmega pihta saada ja saab aru, et ikka on kuum. Enam Hugo muna puutuda ei taha. Ja meile üllatuseks on ka teiste ümarate asjadega ettevaatlik - ohtlik tundub talle ka kiivi ja kumer saiakannikas, mille temperatuuri ta enne pihku võtmist tasakesi sõrmega üritab selgeks teha.

Hommikul ujumas

Teen pärast hommikusööki basseinis veel mõned kiiremad otsad ja asume mööda rannikut teele põhja poole. Täna plaanime jõuda Cinque Terre rahvusparki, mis pakub oma erilise looduse ja mäekülgedel asuvate maaliliste küladega pinget matkajatele. 

Põikame läbi ka väikeselt poolsaarelt La Spezia linna lähedalt, kuhu meil soovitab minna minu issi (ka mu vanemad on seal mõned aastad tagasi käinud). Tee poolsaare tippu Porto Veneresse kulgeb mööda kurvilisi mägiteid, all mere ääres paistab aga linn. Teeme mitmeid peatusi pildistamiseks. Jõuame järele suurele turismibussile - kui siia bussitäite kaupa inimesi kohale veetakse, järelikult peab lisaks vaatamisväärsustele läheduses olema palju mittemidagiütlevaid söögikohti ja tilu-lilu poekesi. Me Reneega sel reisil pidevalt fantaseerime ja viskame nalja bussireisijate elu-olu üle ning maname ette erinevaid stsenaariume, mis bussireisil juhtuda võivad. Me oleme ikka liiga individualistid ja ei suudaks küll nädal või rohkem pidada vastu bussitäie võõraste inimeste seltskonnas.

Vaated teel Portoveneresse

Poolsaare tipus viib tee alla mere äärde, kus on armas sadamalinn ja just need eelpool kirjeldatud söögikohad. Turiste promeneerib tänavatel massiliselt. Õues hakkab vihma sadama, meie võtame suuna Cinque Terre rahvuspargi poole. Rahvuspark asub viies mereäärses külakeses. Nende külakeste vahel, mööda viinamarja- ja oliiviistandustega kaetud mäekülgi, kulgeb 12 km pikkune matkarada. See pole meile hetkel koos Hugoga jõukohane, seega läheme avastama ühte küla viiest - Manarolat. Suuremat sorti parkla on peaaegu autosid täis, samuti tänav, mis kulgeb alla küla poole ja ka parkimismaja on mäenõlval, kuigi loodus ümberringi päris ürgne. Aga miks nii palju autosid; kus need inimese kõik on, mõtleme. Mäest alla kõndides saame küsimusele vastuse - need autod on Manarola küla elanike autod, kuna allapoole enam autodega sõita ei saa ning ka kohalikud jätavad oma autod asulast kaugemale parklasse. Õues on jahedamaks läinud ja ilm on pilves - panen selga õhukese kampsuni ja ümber veel salli; soe just ei ole, aga kõndimiseks piisab riideid. Külakeses käib vilgas elu ning mida allapoole jõuame, seda enam turiste kohtame. Enamik küll tunduvad olevat seljakotirändurid ja matkahuvilised. All külas asub kummaline tunneliava, kust nagu selgub, pääseb rongijaama - kõiki neid külasid läbib ka raudtee.

 Terrasspõllud Manarolas - kasvatatakse viinamarju ja oliive

Manarola küla, Cinque Terre rahvuspark

Kõhud on meil tühjad ning loodame külast ühe söögikoha leida, erilisi ootusi ei sea, kuna hetkel on pigem küsimus kas saab või mitte. Leiame alt väga korraliku väliterrassiga söögikoha, mis on sel hetkel üsna rahvast täis. Aga saame ühe laua ja asume tellima. Kuna asume Liguurias, siis tasub süüa pestot - mina võtan pesto gnoccidega. Renee soovib grillitud kala ja salatit. Jääme tellituga igati rahule, kõik on üle ootuste maitsev. 

 Renee pursib itaalia keelt

Restorani väliterrassilt avaneb vaade ilusale lillepõõsale, selle ülal asub aga rõdu, kus kuivavad riided, sh mõned paarid aluspükse. Itaalias, nagu ka paljudes teistes maades ei peeta imelikuks või ebaviisakaks oma pesu teiste nähes kuivatada - olgu selleks kas turistimeka Veneetsia kanaliäärsed rõdud või mõne väikese asula aknatagused, ikka kuivab pesu akna taga justkui kõigile vaatamiseks. Tee peal teeme veel ühed jäätised - ja siit tuli selle reisi parim jäätiseelamus - kõige kreemjama tekstuuriga ja parema maitsega jäätised.

 Vaade restorani terrassilt - ilus lill ja paar paari aluspükse

Need kõige maitsvamad jäätised...

Tagasi autosse jõudes sätime end teele. Umbes 3 minutit pärast meie autosse istumist hakkab sadama paduvihma. Vedas ikka meeletult; oleks mõned minutid hiljem tulema hakanud, oleks läbimärjaks saanud. Kuna Hugo jääb jälle magama, otsustame kasutada kiirteed ja läbida rohkem kilomeetreid. Kuhu me täpselt jõudma peaks, selle üle käib veel autos vaidlus. Mina ei suuda otsustada, kas käia läbi Parma linnast või mitte. Renee arvab, et me jõuame juba täna Garda järve äärde, kuhu me minu arvestuse järgi peaks homme jõudma. Kui aga minna ka Parmasse, siis jääb teekond täna plaanitust oluliselt lühemaks ja mõnel teisel päeval tuleks liiga palju sõita. Renee annab mulle kuni Parma linna mahapööramiskohani mõtlemisaega. Võtan siiski tema plaani vastu ja liigume Garda järve suunas. 

Jõuame kiirteele

Minu kõhklusi toidavad mõtted, et kuna inimestele ikka meeldib vee ääres puhata, siis pelgan, kas me mõnda turistilõksu ei satu. Kindel, et öömaja leidmisel hätta ei jää, aga kas see koht vastab ootustele. Jõuame järveni mõne vahepeatusega; Hugo on jälle üleval ja puikleb turvahällist välja. Järve ääres sõites seisab ta juba mul süles, hoiab Renee peatoest kinni ja sõidab uhke näoga ringi. Lõpuks tüdineb ka sellest ja tahab juba autost välja. Järgneme öömaja otsingul ühe agriturismo (põllumajandusega tegelev majutust pakkuv talu) suunas, mis aga on kahjuks täis. Hüppan Salo linnas mõnda hotelli veel hinda küsima; hinnad algavad 150-st €-st öö. Selge on see, et selles piirkonnas tuleb tänane hotell kallim, kuid hind võiks jääda umbes 100 € kanti. Järgmises kohas joppab - algselt küsitud 140€-se toa sain 100€-ga, kuna ütlesin, et see on meie tänane piir. Hotell on küll selline 80-te kolearhitektuuriga ehitis (samas on see neljatärnihotell), kuid Hugo nõudis juba tuppa roomama ja aega valida enam polnud. Tuppa jõudes leiame eest nigelate madratsitega voodid ja 80-tel populaarsed villased rasked tekid. Tundub, nagu aeg oleks siin seisma jäänud. Tuba kostab nii läbi, et kõrvaltoas tegutsevate inimeste iga samm ja hääl on kuulda. Aga see-eest on meil internet ja rõdult avaneb vaade otse järvele, mis on hotellist vähem kui 100 m kaugusel. 

Garda järve ääres

Mina jään Hugot magama panema, Renee läheb veel ümbruskonda kondama ja süüa otsima. Mõne aja pärast jõuab ta hingeldades tagasi, taldrikul pizza käes, mille ta oli mulle kusagilt söögikohast jooksuga toonud, et see ära ei jahtuks. Sai laenuks kaasa lausa päris keraamilise pizzataldriku, mille lubas hiljem tagasi viia. Tundsin, et selle hilisõhtuse pizzasöömisega sai mul selle reisi pizzalimiit täis. 

Arvasin õhtuhämaruses, et ümberringi on vaid hotelle täis "kunstasula", kuid Renee rääkis nähtu põhjal, et kohe kõrval on väga ilus vanalinn, mis on öösel valgustatud, aga kindlasti tasuks sinna ka hommikul jalutama minna. Renee läks veel linna teist korda tagasi - taldrikut viima - ja jäi veel koos kohalikega baari jalgpalli vaatama.