07.05.12. Austria Alpides

Lennuk Tallinnast Viini läks varahommikul ning ärgata tuli kella 5 ajal öösel. Olime maganud umbes 4 tundi - Renee ehitas kasvuhoone kastmissüsteemi, mina istutasin tomateid - ikka viimasel minutil, nagu me alati. Sain vist elu esimese lennureisi toiduelamuse - Estonian Airi lennul pakuti Egoisti koka kokkupandud menüüst pestoga kahepoolset leiba, mis oli tõesti väga maitsev.

Saime kohe lennujaamast rendiauto - linnamaastur Nissan Qashqai ning asusime Itaalia suunas teele. Esimese peatuse tegime umbes 85 km Viinist - väike linnake Neunkirchen. Väljas oli umbes 15 kraadi sooja - mitte ülemäära palju soojem kui Eestis. Kõhud olid juba tühjad - esmalt suundusime sööma. Hugo istus esimest korda söögitoolis ja oli uue olukorraga rahul. Restorani menüüs oli mitmeid spargliga toite; sõin ühe salati, mis suurem asi polnud. Aga pizza maitses väga hästi. 

Hugo esimest korda söögitoolis

Jalutasime veel veidi linnas ringi - linn oli nagu muinasjutust - kitsad tänavad, toredad värvilised majad, mille akendest näeb tänaval jalutades sisse. Meile mõlemale meenutas linn oma olemuselt Soome sadamalinna Porvood.

Neunkirchen Austrias

Kitsad tänavad Neunkirchenis

Austrias on kevad täies hoos - kõikjal ümberringi rohetab ning neid rohelisi toone on siin nii palju erinevaid! Mida lõuna poole jõudsime, seda mägisemaks ümbrus muutus. Kiirtee läbimise kiirust maastik aga ei mõjuta (sõita võid 130-ga), kuna mägesid läbivad tunnelid ja orge aitavad ületada sillad. Minul kippus silm pideval kinni vajuma ning paarikümneks minutiks lasingi end magama jääda, kuna lihtsalt ei suutnud enam silmi lahti hoida.

Hugo ärkas; tegime peatuse teeäärsel puhkeplatsil, mida on siin pea iga paarikümne kilomeetri tagant. Meil oli Reneega meeletu uni, kuid kella kolme ajal päeval tundus ikka liiga vara endale öömaja võtta ja kiirteeäärne motell ei tundunud ka selleks just hea koht olevat. Mõtlesime sõita veidi edasi ja pöörata sisse esimesse ettetulevasse linna. 

Kevadiselt roheline

Peagi jõudsime linna nimega Wolfsberg. Sõitsime ringteelt vales suunas maha ja sattusime linna keskusest hoopis kaugemale. Jõudsime sama kõrge kiirtee silla alla, millest me just olime üle sõitnud. 

Kiirtee sild altpoolt

Kiirtee sild ülevalt vaates

Teel mäkke

Kui linna poole tagasi suunduma hakkasime, nägin esimest silti ühe öömaja suunas. Mõtlesime, et viime asjad sinna ja sõidame ühe tiiru veel mägikülades, mida siin ümberringi igal pool silmasime. Tee hotellini viis aga aina enam ja enam mäkke. Tiirutasime mööda järske ja kitsaid serpentiine kuni mäetipuni, mis oli ligi 1 km kõrgusel merepinnast. Mäelt avanesid maalilised vaated alpiaasadele ning all lasuvale Wolfsbergi linnale. 

Wolfsbergi linn

Öömajani jõudes harjutasin esimest korda roostes saksa keelt - maja ees rohis lillepeenart maja perenaine. Tegu oli ühe perekonna väikehotelliga, kus ametis mitu generatsiooni - Gasthof Klein Henner. Meile anti terve esimese korruse korter magamistoa, elutoa, köögi ja kahe rõduga. Olime lummatud ilust ja ülimalt rahul oma tänase leiuga - alpimaja! Hommikusöök ja ööbimine kõigest 58 €. 

Gasthof Klein-Henner

Alpilehmad

Läksime ümbruskonda jalutades avastama. Maja lähedal olid tõelised alpilehmad, kes olid sunnitud elama väga suure kaldenurgaga karjamaadel; aga ronisid nad seal üllatavalt osavalt. Lõhnu ja helisid ei saa kahjuks edasi anda, siin on kõigest mõned pildid sellest lummavast ilust. Kummalisel kombel oleks ma seda tunnet nagu kunagi kogenud, kuigi ma pole kunagi alpiaasadel käinud. Ma teadsin kohe, mis selle tunde mulle tekitas - mul oli kunagi väiksena Saksamaalt saadud taaskasutuspuzzle, millel oli kujutatud kevadist alpiaasa. Panin seda korduvalt kokku ja see oli mulle väga armas, vaatamata sellele, et sellest oli üks tükk puudu. Mulle tundus nüüd, et olin jõudnud sinna kohale ja see koht on päriselt olemas.

Alpiaas

Hugo maitseb lilli

Mina oleks sinna mäe otsa jäänudki, aga Renee tahtis alla linna vaatama minna (ja tegelikult oli meil tarvis ka sularaha tuua). Mäe otsast paistis, et tegu on puidutööstuslinnaga ning alla jõudes takerdusimegi kohe rongi taha, mis vedas suures koguses töödeldud puitu linnast välja. 

Tõime poest veidi näksimist ning suundusime tagasi oma alpimajja. Õhtuhämaruses sinetas kogu ümbrus kuni muutus tasapisi öömustaks. All orus olev linn paistis tuledesäras ning meenutas vaadet väga kõrgest hotellist alla linnale (nagu Bangkokis kogesime). Läksime veidi pärast kella üheksat magama, et end välja puhata. Esimese päeva kilometraaž - 315 km. 

Hilisõhtune vaade linnale mäe otsast hotellist