Hommikut sõime meie hotelli lähedal ühes kohvikus, kus sai ka Anee jaoks kaeraputru tellida. Istusime õues soojas päiksepaistes, olime vist esimesed sööjad ning ettekandja oli algul väga tõre, selline nõukaaegne "mina-olen-siin-boss" stiili, hiljem ta siiski leebus, kui me temaga kenasti suhtlesime ning lõpuks tuli küsima mitte viisakusest, vaid selgest huvist, et kust me pärit oleme.
Kõhud täis, põrutasime edasi, tahtsime jõuda esimese rannani, et lastele lubatud liivavormidega mängu võimaldada. Miamist väljudes ning kogu mandriosal kulges liiklus ikka 4-5 reas ühte pidi ning kiirused on siin suured, sõidetakse lubatust ca 20 km/h kiiremini, aga kedagi see siin ei häiri, ka politseid mitte, kes meist veel pidavalt mööda sõitis; politseist omakorda kihutasid mööda mootorratturid, aga politsei ei sekku... Samas liiklusstiil on ikka täiesti vastuvõetav põhjamaalasele, ei ole mingit lõunamaalastele omast ettearvamatust ja stiihilist liiklust, edasi liigutakse kiiresti, kuid sujuvalt. Ameeriklased sõidavad ikka suurte autodega, põletavad kütust nii, mis mühiseb, tõsi see maksab siin ka erakordselt vähe, alla 4 krooni liiter meie rahas.
Ja jõudsimegi keyde algusesse, kus tee muutus kohe kitsaks - mõlemat pidi vaid üks rida, samuti muutus liikumiskiirus palju aeglasemaks. Ka looduse ilme oli teistsugune, mõlemal pool teed oli madal taimestik, mis kasvas kunagises merepõhjas, osalt meenutas see koht Noarootsis Aulepa ja Hosby vahelist ammust merepõhjaala. Kui juba mõlemal pool teed vesi hakkas paistma, ääristasid teed troopilised mangroovipuud - need on erilised, kuna kasvavad soolases ja mudases vees.Esmalt jõudsime Key Largole - ma kujutasin keysid veidi teistsugusena ette, et on uhked majad ja palju randu. Oli aga üks peatänav, millest läbi kulges tee järgmisele saarekesele.
Peatänav oli väga väsinud ilmega, madalad ebamäärase arhitektuuriga majad, väikesed poekesed (pigem putkad), palju erinevaid suuri reklaamtahvleid (mitte neoonreklaamid, vaid sellisd vanad plangud), mis kutsusid küll snorgeldama, klaaspõhjaga paati rentima, delfiine vaatama jne. 
Kuna otsisime randa, siis keerasime ka mõnest tänavast sisse; peatänavaga ristuvatel tänavatel oli juba teine elu, seal toretsesid uhked suurte aedadega villad, paljud lausa erarandadega, igaühel ankrus oma kaater. Sinna vahele olid jäänud ka mõned põlisasukate tagasihoidlikumad elupaigad. Avalikku randa me Key Largolt ei leidnud, nii sõitsime edasi lõuna poole. Pärast Key Largot hakkas sildu ületades juba ümberkaudne mulje väga kariibihõnguline tunduma - türkiissinine vesi, hele liiv ja palmid. Ranna leidsime lõpuks kohalike käest nõu küsides Islamoradast, mille sissepääs maksis 8 dollarit inimene, kuid putkast, kust keegi maksu koguma peaks, polnud kedagi ja nii me sinna tasuta läksimegi. Rand oli väike lahesopike, vaevalt 100 m pikk, kus oli peale meie veel vaid kümmekond inimest, aga see-eest väga armas, ikka selline Kariibimere saarte moodi, heleda liivaga, madala sooja sinise veega, üksikud palmipuud rannal kerges tuules lehvimas, väljas oli sooja 28 kraadi. Lapsed kreemiga kokku, lasime nad mõnulema. Anee ja Alexia olid esimesed pool tundi täiesti vait ning kaevasid oma mõtetes liiva ja käisid end vette kastmas. Hiljem vallutas Anee rannas asuvat kõrget liivahunnikut sinna üles ronides ja mängis Reneega kõrvaloleval mänguväljakul, mis oli siin väga põnev võrreldes New Yorgi omadega. Üle 1,5 h ei julenud rannas olla, kuna juba oli näha, et rannariided on selga päevitatud, olenemata kehal olevast tugevast päiksekaitsekreemist. Aneel tuli nüüd uneaeg ning otsustasime sõita järjest keyde lõpuni välja.
Kõik saarekesed siin (va viimane, Key West), olid väga sarnased, ikka see pikk ja väsinud ilmega peatänav ning kõrval rannaga piirduvates alades uhked villad - ühel oli lausa eralennuk õuel, rääkimata kaatrist. Ligi 2 h sõitu ja olimegi Key Westis. Renee tahtis hirmsasti minna saare nö tippu, et kus siis on selle kõige lõpp, aga saare kõige lõunapoolsemas osas oli ameeriklaste kaitserajatis, et illegaalidest kuubakad riiki sisse ei saaks. Tõsi, turistide jaoks oli siiski püsti pandud üks monument, mis ei asunud küll täiesti saare tipus, kuid oli siiski nimetatud kui Ameerika Ühendriikide kõige lõunapoolsem punkt, asudes kõigest 90 miili kaugusel Kuubast. Saime Sassi, Kadri ja Alexiaga kokku Key Westis kiriku juures (sõitsime viimase osa teest eraldi, kuna Alexia ei maganud ja vajas vahepeal peatumispausi), millesse ka sisse piilusime, oli armas puidust maakoha kirik, ka Eestis on palju sarnaseid.
Nüüdseks olid kõigi kõhud tühjad ning asusime otsima söögikohta. Vaatasime kaasasolnud Miami & the Keys Lonely Planetist (üks tõsiselt ebaõnnestunud Lonely Planet, kirjutatud vaid ühe autori poolt) söögikohti Key Westis ning otsustasime valida just Kuuba restorani, olles sellele maale siin nii lähedal. Keegi meist polnud varem kuuba kööki proovinud. Plaanisime söögikoha juurde jalutada ning uudistada kohalikku elu. 
Key Westi linnake meenutab oma olustikuga sellist rahulikku kuurortlinna nagu Jurmala Lätis, veidi on ka sarnaseid jooni arhitektuuril, kuid siinsed majad on ikka tohutult palju väiksemad ning kui ameeriklastele tavaline suur kastiauto õuel seisab, siis silma järgi on raske otsustada, kas suurem on maja või auto. Mitmes kohas paterdasid mööda tänavaid vabalt ringi kuked ja kanad; huvitav, kas mune leiab ka igalt poolt tänavatelt, meie igatahes ei märganud...Restoranis tellisid mehed jällegi sealiha ning naised ja lapsed sõid kala riisiga. Kummalisel kombel osutus sealiha Renee ja Sassi sõnul maitselt väga ligilähedaseks Eestis jõuludel söödavale seapraele:) Kuubas süüakse ka väga palju ube, mida me siin ära proovisime, Aneele maitses eriti oasupp (mis oli väga meie hernesupi maitsele sarnane). Valge paneeritud kala maitses ka hästi; toiduportsud olid hiidsuured ning keegi ei saanud oma söögist jagu.
Key West nähtud, tuli hakata tagasi sõitma, kuna 270 km ja 3,5 h ootas veel ees. Tahtsime läbi hüpata veel poest, et osta tee peale kaasa vett ja puuvilju, kuid sattusime suurde kaubanduskeskusesse, kus on ka Ameerikas laialt levinu Rossi kett, kes müüb odavalt eelmiste hooaegade brändirõivaid. Mul oli kiusatus ikka sinna sisse ka vaadata ning ühe tunnikese veetsimegi selles poes - Anee mängis mänguasjaosakonnas Reneega poodi, ühtlasi leidsid nad "eelmise hooaja" Kitty-taldrikute komplekti, mille me talle ka ostime. Mina lappasin ja proovisin uhkeid peokleite. Poest väljudes oli juba pimedaks läinud, ning asusime Miami poole teele. Meil on iPod ja selle autoraadio külge ühendatav adapter kaasas, nii saab Anee kõiki oma lastelaule sõidu ajal kuulata ning ärkvel olles sõita pole mingi probleem. Anee võttis oma uued Kitty-nõud sülle ja hoidis neid terve tee uhkelt oma käes. Pimedas nägid sillad ja tee täiesti teistsugused välja, õigemini ei tajunudki, et enamus teest kulges mööda sildu; teemärgistus on siin väga helkuriterohke ning selgestiloetav. Viimased 1,5 h magas Anee ning hotelli jõudes tassisin ta voodisse, vahetasime kiiresti riided ning und jätkus kuni hommikuni.
2 kommentaari:
Ohh, teil on soe... ja meri... ja palmid.... meil on vastu panna selle talve külmarekord :)))
Anee on Teil tõeline reisi-sell:)
Postita kommentaar