Everglades rahvuspark (19.03.14)

Kui me hotellis hommikusöögile jõuame, on see natuke, mis selles hotellis pakuti, juba otsa lõppenud. USAs leiab aga hommikusöögi lihtsalt ka linnast ja tee pealt. Kuna sõidame Maci poodi minu uuele arvutile järgi, otsustame hommikusöögi selles samas kaubanduskeskuses süüa. Starbucksist leiavad kõik endale midagi meelepärast; lastele hakkab maitsema müsliga Kreeka jogurt.

Sel korral kauemaks Miamisse ei jää. Täna võtame suuna Florida lõunaossa, kus asub Everglades rahvuspark. See ainuke USA subtroopilises kliimavöötmes asuv rahvuspark on ligikaudu kümme korda suurem kui Lahemaa rahvuspark. Pargi territooriumile pääseb autoga (sisseõit 10 dollarit, pilet kehtib nädal aega). Olen eelnevalt vaadanud välja paar võimalikku matkarada, mis meile koos lastega võiks jõukohased olla. Jõuame Homestead’i külastuskeskusesse, saame asjalikku infot ja juhised, kuidas Anhinga matkarada üles leida (see saab alguse Royal Palm külastuskeskusest).

Miami. Kiirteed läbi linna.

Miami. Teed mitmel korrusel.

Miami. Downtown.

Teel Florida 

Ilm on päikseline ja kuum, aga palavus mõjub teistmoodi kui Kariibidel; siinne palavus sarnaneb rohkem Eesti väga kuuma suvepäevaga. Võtame veepudelid kaasa ja asume teele. Everglades rahvuspark hõlmab põhiliselt märgalasid, matkarajad kulgevad vaiadele ehitatud laudteedel. Kohe raja algul kuuleme põõsas kedagi krabistamas. Kui poleks enne uurinud, poleks suutnud oma silmi uskuda – suur krokodill! Täpsemalt elavad Floridas alligaatorid, kes on üks krokodilli liike; nad on tömbi ninaga ning pole väga agressiivsed.

Matkale minek Everglades rahvusparki.

Hugo kukkus põlve veriseks

Puumaja mäng

Hugo ja Anee krokodilli vaatamas

Krokodille kohtame matkal olles veel kümneid ja kümneid. Nad on kõik vees, meie aga kõrge laudtee peal, kus nad inimesi ei ohusta. Näeme ka mitmeid eriskummalisi linnuliike ja kalu. Kuna tegemist on rahvuspargi territooriumiga, siis kõik loomad ja linnud, keda näeme, elavad siin vabalt, neid ei meelitada toiduga matkaraja lähedusse. Looduse üldpilt meenutab Lääne-Eesti roositikualasid.

Hugo kukkus jälle põlve katki

Hugo matkab terve tee ise, mul on küll patapum kaasas, kuid ta ei vaja seda. Aneed tuli veel 4-aastasena selles tassida, kuna tema kõndida ei jaksanud ega viitsinud. Kusjuures Hugo on alati meist mõni samm ees, tema matkab pooljoostes. Lõpuks maksab kiirustamine kätte, Hugo kukub põlve veriseks. See on juba teine kord tänasel päeval. Puhastame auto juures põlve ära ja plaasterdame hella koha kinni.

Sõidame meie tänase peatuspaiga, Florida City suunas, mis asub umbes poole tunni kaugusel matkarajast. Florida City on kõike muud kui nimi city vihjab (mitte, et me seda oodanud oleks) – tegu on väikese Key West’i poole suunduva magistraali äärse asulaga. Küll aga on selles marginaales asulas hiiglaslik Premium Outlet, mis asub põhimõtteliselt meie hotellist üle tee. Esmalt lähemegi poodidesse kolama. Kui on plaanis USAs Premium Outlet’e külastada, tasub end eelnevalt leheküljel http://www.premiumoutlets.com kliendiks registreerida ning kas ise kodus printida või ostukeskuse infost küsida sooduskuponge, millega saab enamikest poodidest lisaks olemasolevatele allahindlustele märkimisväärset soodustust. Samsonite poest saame kolmanda kohvri, mis mahub ideaalselt meie suurde autosse ära. Täpselt samasuguse sinise kohvri tõi Renee mõned kuud tagasi USAst, nüüd on meil neid kaks – hästi märgatavad lennujaama pagasilindil. Kvaliteetsed brändid on USAs oluliselt odavamad kui Eestis.

Nüüd juba kolm kohrvit autos

Mõned päevad USAs liigeldes olen aru saanud, et siin on suured autod pigem erand kui reegel. Vähemalt Floridas ei sõida inimesed väikeste keskklassi autodega; valdav enamus sõidab maasturite või kastiautodega, isegi linnamaasturid tunduvad siinses tänavapildis väikeste autodena. Moes tunduvad olevat ka võimalikult suured kummid (velg ise ei pruugigi suur olla). Kusjuures need suured autod on siin oluliselt odavamad kui Euroopas. Ja kui Euroopas pannakse suurtele autodele ikka võimalikult säästlikud mootorid, siis siin on kõrv juba harjunud mitmesajahobujõuliste autode pläriseva häälega. Kütus maksab siin pea poole vähem kui Eestis.

Tundub, et autoga sõitmist soositakse USAs – nt siin Florida Citys ei ole võimalik jalgsi liigelda, kuna kõnniteid ja ülekäigukohti pole. Nii tuleb meil hotelli ja kaubanduskeskuse vahel sõita autoga kui minna ka üle tee kalarestorani autoga. Jalgsi üle mitmerealise tee tormamine oleks lihtsalt oluliselt ohtlikum.

Krokodilli söömas

Kalarestoran on pigem selline kohalik pubi, aga ega siit väikelinnast midagi väga head ilmselgelt leida ei õnnestu. Söögikoha menüü üllatab – siin pakutakse eelroaks alligaatori liha ning pearoogade alt leiab mitmeid värske kala ja krevettidega toite. Olles alligaatoreid just täna looduskaitsealal näinud, tundub nende liha söömine midagi illegaalset, aga ju siis siinkandis on põliselanikel nii kombeks olnud ja on praegugi. Huvi pärast tellin krokodilliliha – need on puusatükist imeõhukesed viilud, mis on kastetud munasse ning praetud ürtidega võis. Maitseb üllatavalt hästi ning kui võrrelda tuttavate lihadega, siis enim meenutab sealiha. Tundub, et Hugo on krokodillist kõige rohkem vaimustuses, aina küsib ampse ja sööb isuga. Lapsed söövad lisaks krevettidega pastat, mina krevette, Renee tuunikala ja Ameerikapärast grill-ribi.