Legoland – ainult tugevanärvilistele ja lapsemeelsetele (22.03.14)

Florida on teadagi teemaparkide maa – peamiselt Orlando ümbruskonnast leiab kümneid teemaparke – siin on veeparke, lõbustusparke, maailmakuulus Disneyland, filmiteemaline Universal Studios ja Legoland. Olen alati laste teemaparkide suhtes väga kriitiline ja mittetaluv olnud ning reisi planeerides ei arvestanud meie reiskavva esmalt ühtegi teemaparki, nende asemel käime me pigem loomaaedades. Mainisin küll Aneele, et Floridas on Disneyland, kuid kuna Aneel praktiliselt puudub kokkupuude (rääkimata fänlusest) Disney loodud tegelastega, ei arvanud ka tema, et ta sinna minna tahaks. 

Päev enne reisile minekut avastasin aga, et Floridas on ka Legoland. See teadmine hullutas mind, kuna nähes, kui vaimustuses hetkel mõlemad lapsed Legodest on (Aneel Lego Friends ja Hugol Lego Duplo), mõtlesin, et sinna me peame oma lapsed viima. Unustasin sel hetkel oma eelarvamuse lastele mõeldud teemaparkide suhtes ning kavandasin Legolandi meie reisikavva. Pealegi mahutus see ajaliselt ja loogiliselt täpselt sellesse päeva, kus me selleks päevaks teoreetiliselt olla saime.

Legolandi väravas

Legolandi vaateratas

Vaade Legolandi parklale (vaid osa sellest)

Legoland asub Florida sisemaal, gpsi järgi tunniajase autosõidu kaugusel Tampast, kust me tulime. Reaalsuses aga võttis kohalejõudmine Winter Heavenisse pea poole kauem aega, kuna kuuerealine kiirtee oli kilomeetreid järjest umbes ning sõita tuli umbes 50 km/h. Ummik kadus järsku kui lõigatult – ei tekkinud lisaridasid juurde, mis liiklust kiirendaks, polnud mahasõitu, mis liiklust vähendaks, ei olnud ka autoõnnetust teetropiks, ummik lihtsalt kadus müstiliselt. Võrreldes 5-aastase taguse ajaga, mil me viimati Floridas käisime, on liiklus teedel muutund selle võrra kiiremaks, et teedelt on kadunud teemaksu kogumise putkad (neid kohtas sel korral vaid üksikutes kohtades). Floridas on kiirteed küll siiani tasulised, kuid kaamera fikseerib iga läbisõidu ning arve saab tagantjärgi. Läbisõidud on odavad (ca 1-1,5 dollarit kord) ning ei sõltu läbitud vahemaast.

Kella ühe paiku Legolandi kohale jõudes ootas ees juba tuhandeid autosid sisaldav hiiglaslik parkimisplats (parkimistasu 14 dollarit). Kohti jätkus veel paljudele. Legolandi kassas ei uskunud Renee oma silmi, kui piletihinda nägi. Talle oli kõrvust mööda läinud, kui ma hindadest kodus rääkisin. Legolandi külastus meile kolmele (alla 3-aastased on tasuta, seega Hugo piletit ei vajanud) maksis 260 dollarit (ca 200 €). Algselt plaanisime ka Legolandi territooriumil olevat veeparki külastada, kuid siis oleks pilet veel kallim olnud ning sellest me loobusime (ka ajaliselt poleks suutnud seda enne Hugo uneaega jõuda).

Hugo ja Legost dinosaurus

Esimese atraktsioonina tahtsime sõita horisontaalse vaaterattaga, mis tõuseb kõrgustesse Legolandi kohale. Peale mahub korraga kümneid inimesi, kuid saba oli nii pikk, et sõitu tuli oodata vähemalt pool tundi. Lauspäikese ja palavuse käes. Kõrgel vaaterattal olles paistab, et Legoland asub järve kaldal; kogu see piirkond Floridas on järvederohke. 

Järgmine atraktsioon - sarnane loomakujudega karussell, mis eile loomaaias. Seos legoteemaga puudus. Järjekord nii pikk, et ajast hakkas kahju. Läksime edasi midagi rohkem legoteemalisemat otsima. Teele jäi remondis olev Lego Duplo ala, sinna ei pääsenud. Jõudsime suure kindluse juurde, mida valvasid legoklotsidest ehitatud rüütlid, odad käes. Hugo arvas, et need on hirmsa näoga. Kindluse juures lookles taas järjekord – siit pääses Ameerika mägedele, mis esmalt läbivad õudustetoa. Hugo oli selle atraktsiooni jaoks liiga väike, seega jäid järjekorda Anee ja Renee. Meie Hugoga otsisime midagi temaealistele. 

Keset Legolandi leidsime legoklotsidest ehitatud miniversioonid maailmakuulsatest USA linnadest – New York, Washington, Las Vegas, San Francisco, lisaks Floridast Tampa, Everglades kanalid, Key West ning Kennedy kosmosekeskus. Legomajade ümber sõitsid autod, laevad ja muud sõidukid – neid oli Hugol põnev uurida. Kõik sümbolväärtusega hooned nägid väga tõetruud välja, aga ega seda mingiks eriliseks kunstiks või imeks pidada saa – eks need prototüübid on loodud arvuti abil.

Legoklotsidest laevad ja majad

Hugo jälgib sõitvaid autosid

Legoklotsidest airboat ja krokodill

Siin paistab legohoonete kõrgus inimese suhtes.

Lego Key West

Lego Kennedy kosmosekeskus

Autode kiirendusrada

Lego Las Vegas

Lego New York, kuhu pandi laste valmistatud legoehitisi.

Lego Washington

Renee legoklotsidest San Franciscos

Golden Gate Bridge Legomaal

Legolandist leidis veel Lego liikluskooli, kuid ka selle järjekord oli absurdselt pikk, pealegi oli juhendamine inglise keeles ning Anee poleks seal hakkama saanud. Mõneminutilist paadisõitu tuli oodata vähemalt pool tundi, sama pikk järjekord oli ka väikelaste autosõiduraja ääres – ei suutnud selle palavaga lihtsalt järjekorras seista. Hugo pidi seega leppima jalutustänaval seisvate legoautodega, mille peale sai istuda ja lihtsalt rooli keerata.

Looklev järjekord oli ka iga söögikoha (ja neid oli seal kümneid) ukse taga. Aga selles suhtes olin ma ettenägelik ja võtsin süüa kaasa, sest ega sellistes teemaparkides muud kui rämpstoitu ja suhkruvatti pakuta.

Pea kippus juba sellest lärmist ja otsese päikese käes viibimisest valutama. Oli ilmne, et midagi positiivset sellest Legolandis enam ei leia. Pole midagi sellist, millest imestuda või vaimustuda, mitte midagi nii erilist, mis lego teemat tutvustaks. Ise imestasin ka, kuidas ma kaotasin kriitilise mõtlemise ja olin nõus siia tulema. Just selline nagu oli Legolandi reaalsus, on mu ettekujutus laste teemaparkidest alati olnud. Meile Reneega tundus, et meie limiit on igal juhul laste teemaparkidest eluks ajaks täis.

Legoklotsidest elusuurune elevant

Hugo pidi pikkade järjekordade tõttu leppima seisva legoautoga

Teemapargid on väsitavad nii lastele kui täiskasvanutele. Ma ei väljendanud küll kordagi laste kuuldes, et minu jaoks oli see Legolandi kogemus kohutav, aga isegi Anee arvas, et need järjekorrad olid liiast ning tüütu on enne mõneminutilist sõidu kusagil pool tundi järjekorras oodata. Olen jätkuvalt arvamusel, et lastega reisides ei pea aega ja raha kulutama lõbustusparkidele – meie kogemus on tõestanud, et lastele sobib, kui käia nendega lihtsalt mänguväljakutel ja rannas (muidugi mitte terve päeva), kus neile ka väga meeldib. Reisid, mis on nö pühendatud vaid lastele – kus käiakse lärmakates teemaparkides, kurnavad tegelikult kõiki – keegi ei tunne sellisest reisist mõnu. Lastele saab aga meeldivaks muuta tegevused, mida sa ise teha tahad – selle reisi näitel kasvõi sõit airboat’iga või matkamine ja looduse avastamine.

Olime Legolandis veidi üle kolme tunni, see oli meie taluvuse piir. Istusin konditsioneeritud autosse ja hakkasin peavalu leevendamiseks vett kaanima – peavalu tekib sageli veepuudusest, mis on palavuse käes eriti kerge tulema. Aitas. Sõitsime Florida idaranniku suunas, meie tänane peatuspaik saab olema Cocoa Beachil.

Poolel teel tegime peatuse Orlandos ning kolasime sealsetes Premium Outlet’sides. Renee otsib endale tavaliselt lähedalt mõne tehnikapoe, kus tal on huvitavam. Selle keti outlet’is on suur hulk häid kauplusi ning hinnad on odavamad kui samadel kaubamärkidel Euroopas. Korralikke kaubamärke võib saada ka nt Ross’ist, kuid üldiselt on see odava rämpsu pood, kus kaubad paigutatud ebameeldivalt tihedalt ning poes käimine on sõna otsese mõttes riiete lappamine. USAs poes käies tuleb teada, et hinnad, mis on väljas, on hinnad ilma kohaliku käibemaksuta, mis on osariigiti erinev. Algul tundub see nii võõras ning isegi inimeste lollitamine, kuid sellega harjub kiiresti.

Õhtuks jõudsime Cocoa Beach’i – sel korral võtsime hotelli kitsale maaribale ookeanis – just selliseid maaribasid (ka Miami Beach) on Florida idarannik täis ning sellised kohad on elu keskpunkt.