pühapäev, 30. märts 2014

Florida idarannik. Cocoa Beach, Kennedy kosmosekeskus (23.03.14)

Hommik Cocoa Beachil Florida idarannikul. Juba reisiplaani koostades arvasin ma, et Renee jaoks võiks kindlasti Kennedy kosmosekeskus huvipakkuv olla ning otsisin ööbimise võimalikult lähedale kosmosekeskusest otse randa. Oletasin, et lastel pole kosmosekeskuses midagi teha ning mina võin nendega pigem rannas aega veeta.

Veel päev varem polnud Renee kindel, et ta ikka kosmosekeskusesse läheb, kuna kahtles, kas ma lastega üksi võõras kohas hakkama saan. Veensin ikka Reneed, et minul pole probleemi siin lastega hakkama saamisel, kuna rand on jalutuskäigu kaugusel ja neile seal meeldib.  

Kella 11 paiku õue minnes ei tundunud eriline rannailm olevat. Kampsunit küll peale polnud vaja, kuid päike ei paistnud ning õhk tundus olevat umbes 21-22 kraadi, samuti tilkus taevast üksikuid vihmapiisku. Vaatasime ilmateate üle – see lubas vihmatut ilma 26 soojakraadiga. Seega asus Renee üksi kosmosekeskuse poole teele (sõit 40 min).
Kennedy kosmosekeskus

Kosmosesüstik Atlantis Kennedy kosmosekeskuses

Kuna oli veel hommikuselt jahe, jalutasin lastega veidi peatänava ääres riidepoodides ning seejärel käisime toidupoes ning ostsime randa juua, jogurtit ja viinamarju kaasas. Õues oli vahepeal jõudnud päris soojaks minna.

Kui hotelli siia Cocoa Beachile broneerisin, olin selle asukoha kaardilt täpselt järgi vaadanud. Mul on vajadus kohti, kus käime, kaardina ette kujutada. Uurin alati kus, kui kaugel ja millises suhtes asuvad objektid linnapildis, et linnas liikudes suudaksin antud kohta niimoodi süsteemselt paremini tajuda. Cocoa Beach on väike maariba, vaid paar horisontaalselt tänavat mõlemal pool mere vahel (ja teistpidi täisnuga all vertikaalsed tänavad). Seetõttu ei vaadanud hommikul liikvele minnes kaarti uuesti üle, kuna tundus, et mul on pilt selge. Mäletasin, et terve ookeanipoolne rannariba on puhas liiv ja ujumisrand. Kui aga olin randa otsides jõudnud välja jahisadamani, hakkasin endas kahtlema. Mul endal polnud telefonis internetti, seega helistasin Reneele ja palusin kaarti vaadata. Siis sain aru, mis vea ma olin teinud. Mul oli kaart peas täpselt ümberpööratult! Kui me eile õhtul Cocoa Beachile sõitsime arvasin ma, et tuleme teist silda pidi ning seetõttu olin kaardi enda jaoks valetpidi keeranud. Kuigi teadsin, et mul tuli nüüd randa otsima minna täpselt vastassuunas, oli peas kaarti rakse uuesti ümber keerata, kuna olin enda jaoks selle koha juba mällu salvestanud. Liiklemine lapsekäruga on siin suhteliselt keeruline – kõnniteid on, aga need lõppevad kohati väga ebaloogilistes kohtades otsa nagu nt autoparkad või lihtsalt tupikuna.




Cocoa Beach

Mere äärde jõudes oli rand juba paksult rahvast täis. Cocoa Beach sarnaneb nii välimuselt kui ka rahvastikutiheduselt Miami Beach’ile. Anee läks kohe lainetesse hullama ning möllas vees pea tund aega. Ookeani vesi tundus pärast soojas Kariibi meres ujumist üsna jahe. Hugo suuri laineid ei armasta ning eelistab pigem liivavormidega mängida. Mina vette ei läinudki, kuna ei julge nii rahvarohkes kohas ei lapsi ega asju endast liiga kaugele jätta.

Kuna päikest täna polnud pilve tagant üldse piilumas, kreemitasin end pisteliselt, igaks juhuks määrisin küll õlad sisse, kuid näo jätsin kreemitamata (küll kogemata, kuna kreemitasin meid kõiki kolme ja järg läks käest). Mulle tundus, et oleme juba ekvaatorist nii palju põhja poole jõudud, et päike enam nii ohtlik olla ei saa. Hiljem ei saanud aru, miks mu näonahk õhetab – kui peeglisse vaatasin, nägin, et nahk punetab ning tugevalt on ette päevitatud päikeseprillid ja rätikuääre all olnud nahk on oluliselt heledam kui täna päikest näinud näoosa. Jälle ma alahindasin päikest, või siis päikest, mida me täna ei näinud, aga meid salakavalalt siiski praadis.






Anee (pildi keskel) lainetes möllamas






Mõne tunni pärast tuli Renee meile randa järgi. Ta oli kosmosekeskusest väga vaimustuses ning arvas, et tegelikult oleks seal isegi lastel põnev olnud. Oli küll samuti palju rahvast, kuid kusagil järjekordi ei tekkinud. Laste jaoks oli suur mänguväljak ning Angry Birds’i kosmoseteemaline tegevuskeskus. Pealegi oli pilet oluliselt odavam kui Legolandis. Renee nägi Kennedy kosmosekeskuses lähedalt ära imposantse Atlantise kosmosesüstiku, mis transportis rahvusvahelisse kosmosejaama vajalikke vahendeid üle 20 aasta. Nüüd on hiiglaslik kosmosesüstik toodud Kennedy kosmosekeskusesse väärikale vanaduspensionile ning kõigile huvilistele uurimiseks. Lisaks oli kosmosekeskuses palju interaktiivseid tegevusi, kuid kui tahaks kõigesse süüvida, kuluks seal tegelikult terve päev.

Alustaime sõitu mööda Florida idarannikut lõuna poole, et jõuda õhtuks West Palm Beachi, kus asub meie tänane ööbimiskoht. Täna oli plaanis käia veel kusagil outlet’is. Tee peal surfasin internetis ja leidsin lõpuks, et tee peale jäävatest outlet’idest parim tundub olevat seal samas West Palm Beach’is suure kiirtee ääres, kuid oh üllatust – juhtus olevat pühapäevane päev, mil poed suletakse juba kell 7 (tavaliselt on USAs poed väga kaua lahti, paljud ööpäevaringselt, outlet’id on lahti kella 10-ni õhtul). Jõudsime tund enne sulgemist kohale ning tegime kiirkäigu poodides. Tundus, et homme tuleb siia tagasi tulla.
West Palm Beach

Restoran Palm Sugar tänava poolt

Restoran Palm Sugar interjöör

Lisaks olin autosõidu ajal internetist välja otsinud, kus tasuks West Palm Beachis õhtust sööma minna. Kaalukauss langes söögikohale nimega Palm Sugar, kus pakutakse Asia fusion stiilis toite. Õnneks oli restoranis kohti ning saime maha istuda. Tellisime krõbeda pardi ja pak choi’ga nuudleid ning mee ja pähklitega kana koos nuudlitega, Renee valis Panang karri loomalihaga (tuntud ka kui Phanaeng curry või Penang curry). Kõik toidud olid suurepärased ja maitsesid kõigile. Minule oli see esmane kokkupuude nimetatud karriga ning kuigi ma seni pole karridest vaimustuses olnud, sain ma nüüd ühe uue lemmiku. Võtan väljakutseks seda ise kodus teha, kuigi komponentide hankimine saab ilmselt olema keeruline.

Pärast õhtusööki jalutasime tagasi auto poole. Juba restorani tulekul olin märganud, et West Palm Beachi keskuses raamatukogu kõrval on pronksist kuju istuva tüdruku ja poisiga, raamat käes, kes meenutavad kangesti Aneed ja Hugot. Tüdruk veidi vanem, lokkis juustega ning poiss uurivalt õde vaatav, soni peas. Soni on nii meie Hugo müts, ta on beebist peale olnud soniga mees. Siin kohe pidi lapsed samamoodi pildi peale sättima. Jooksin auto juurde ning tõin raamatu, soni ja Aneele patsikummi – ja olidki meie lapsed uskumatult sarnased kujudele. Tulemus on näha pildil.

Anee ja Hugo West Palm Beach'is

West Palm Beach õhtupimeduses

Kommentaare ei ole: