Hommik Cocoa Beachil Florida idarannikul. Juba
reisiplaani koostades arvasin ma, et Renee jaoks võiks kindlasti Kennedy
kosmosekeskus huvipakkuv olla ning otsisin ööbimise võimalikult lähedale
kosmosekeskusest otse randa. Oletasin, et lastel pole kosmosekeskuses midagi
teha ning mina võin nendega pigem rannas aega veeta.
Veel päev varem polnud Renee kindel, et ta ikka
kosmosekeskusesse läheb, kuna kahtles, kas ma lastega üksi võõras kohas hakkama
saan. Veensin ikka Reneed, et minul pole probleemi siin lastega hakkama
saamisel, kuna rand on jalutuskäigu kaugusel ja neile seal meeldib.
Kella 11 paiku õue minnes ei tundunud eriline
rannailm olevat. Kampsunit küll peale polnud vaja, kuid päike ei paistnud ning
õhk tundus olevat umbes 21-22 kraadi, samuti tilkus taevast üksikuid
vihmapiisku. Vaatasime ilmateate üle – see lubas vihmatut ilma 26
soojakraadiga. Seega asus Renee üksi kosmosekeskuse poole teele (sõit 40 min).
Kennedy kosmosekeskus
Kosmosesüstik Atlantis Kennedy kosmosekeskuses
Kuna oli veel hommikuselt jahe, jalutasin
lastega veidi peatänava ääres riidepoodides ning seejärel käisime toidupoes
ning ostsime randa juua, jogurtit ja viinamarju kaasas. Õues oli vahepeal
jõudnud päris soojaks minna.
Kui hotelli siia Cocoa Beachile broneerisin,
olin selle asukoha kaardilt täpselt järgi vaadanud. Mul on vajadus kohti, kus
käime, kaardina ette kujutada. Uurin alati kus, kui kaugel ja millises suhtes asuvad
objektid linnapildis, et linnas liikudes suudaksin antud kohta niimoodi
süsteemselt paremini tajuda. Cocoa Beach on väike maariba, vaid paar
horisontaalselt tänavat mõlemal pool mere vahel (ja teistpidi täisnuga all
vertikaalsed tänavad). Seetõttu ei vaadanud hommikul liikvele minnes kaarti
uuesti üle, kuna tundus, et mul on pilt selge. Mäletasin, et terve
ookeanipoolne rannariba on puhas liiv ja ujumisrand. Kui aga olin randa otsides
jõudnud välja jahisadamani, hakkasin endas kahtlema. Mul endal polnud telefonis
internetti, seega helistasin Reneele ja palusin kaarti vaadata. Siis sain aru,
mis vea ma olin teinud. Mul oli kaart peas täpselt ümberpööratult! Kui me eile
õhtul Cocoa Beachile sõitsime arvasin ma, et tuleme teist silda pidi ning
seetõttu olin kaardi enda jaoks valetpidi keeranud. Kuigi teadsin, et mul tuli
nüüd randa otsima minna täpselt vastassuunas, oli peas kaarti rakse uuesti
ümber keerata, kuna olin enda jaoks selle koha juba mällu salvestanud. Liiklemine
lapsekäruga on siin suhteliselt keeruline – kõnniteid on, aga need lõppevad
kohati väga ebaloogilistes kohtades otsa nagu nt autoparkad või lihtsalt
tupikuna.
Cocoa Beach
Mere äärde jõudes oli rand juba paksult
rahvast täis. Cocoa Beach sarnaneb nii välimuselt kui ka rahvastikutiheduselt
Miami Beach’ile. Anee läks kohe lainetesse hullama ning möllas vees pea tund
aega. Ookeani vesi tundus pärast soojas Kariibi meres ujumist üsna jahe. Hugo
suuri laineid ei armasta ning eelistab pigem liivavormidega mängida. Mina vette
ei läinudki, kuna ei julge nii rahvarohkes kohas ei lapsi ega asju endast liiga
kaugele jätta.
Kuna päikest täna polnud pilve tagant üldse
piilumas, kreemitasin end pisteliselt, igaks juhuks määrisin küll õlad sisse,
kuid näo jätsin kreemitamata (küll kogemata, kuna kreemitasin meid kõiki kolme
ja järg läks käest). Mulle tundus, et oleme juba ekvaatorist nii palju põhja
poole jõudud, et päike enam nii ohtlik olla ei saa. Hiljem ei saanud aru, miks
mu näonahk õhetab – kui peeglisse vaatasin, nägin, et nahk punetab ning tugevalt
on ette päevitatud päikeseprillid ja rätikuääre all olnud nahk on oluliselt
heledam kui täna päikest näinud näoosa. Jälle ma alahindasin päikest, või siis
päikest, mida me täna ei näinud, aga meid salakavalalt siiski praadis.
Anee (pildi keskel) lainetes möllamas
Mõne tunni pärast tuli Renee meile randa
järgi. Ta oli kosmosekeskusest väga vaimustuses ning arvas, et tegelikult oleks
seal isegi lastel põnev olnud. Oli küll samuti palju rahvast, kuid kusagil
järjekordi ei tekkinud. Laste jaoks oli suur mänguväljak ning Angry Birds’i kosmoseteemaline
tegevuskeskus. Pealegi oli pilet oluliselt odavam kui Legolandis. Renee nägi Kennedy
kosmosekeskuses lähedalt ära imposantse Atlantise kosmosesüstiku, mis transportis
rahvusvahelisse kosmosejaama vajalikke vahendeid üle 20 aasta. Nüüd on
hiiglaslik kosmosesüstik toodud Kennedy kosmosekeskusesse väärikale
vanaduspensionile ning kõigile huvilistele uurimiseks. Lisaks oli kosmosekeskuses
palju interaktiivseid tegevusi, kuid kui tahaks kõigesse süüvida, kuluks seal
tegelikult terve päev.
Alustaime sõitu mööda Florida idarannikut
lõuna poole, et jõuda õhtuks West Palm Beachi, kus asub meie tänane
ööbimiskoht. Täna oli plaanis käia veel kusagil outlet’is. Tee peal surfasin
internetis ja leidsin lõpuks, et tee peale jäävatest outlet’idest parim tundub
olevat seal samas West Palm Beach’is suure kiirtee ääres, kuid oh üllatust –
juhtus olevat pühapäevane päev, mil poed suletakse juba kell 7 (tavaliselt on
USAs poed väga kaua lahti, paljud ööpäevaringselt, outlet’id on lahti kella
10-ni õhtul). Jõudsime tund enne sulgemist kohale ning tegime kiirkäigu
poodides. Tundus, et homme tuleb siia tagasi tulla.
West Palm Beach
Restoran Palm Sugar tänava poolt
Restoran Palm Sugar interjöör
Lisaks olin autosõidu ajal internetist välja
otsinud, kus tasuks West Palm Beachis õhtust sööma minna. Kaalukauss langes
söögikohale nimega Palm Sugar, kus pakutakse Asia fusion stiilis toite. Õnneks
oli restoranis kohti ning saime maha istuda. Tellisime krõbeda pardi ja pak
choi’ga nuudleid ning mee ja pähklitega kana koos nuudlitega, Renee valis
Panang karri loomalihaga (tuntud ka kui Phanaeng curry või Penang curry). Kõik
toidud olid suurepärased ja maitsesid kõigile. Minule oli see esmane kokkupuude
nimetatud karriga ning kuigi ma seni pole karridest vaimustuses olnud, sain ma
nüüd ühe uue lemmiku. Võtan väljakutseks seda ise kodus teha, kuigi
komponentide hankimine saab ilmselt olema keeruline.
Pärast õhtusööki jalutasime tagasi auto poole.
Juba restorani tulekul olin märganud, et West Palm Beachi keskuses raamatukogu
kõrval on pronksist kuju istuva tüdruku ja poisiga, raamat käes, kes meenutavad
kangesti Aneed ja Hugot. Tüdruk veidi vanem, lokkis juustega ning poiss uurivalt
õde vaatav, soni peas. Soni on nii meie Hugo müts, ta on beebist peale olnud
soniga mees. Siin kohe pidi lapsed samamoodi pildi peale sättima. Jooksin auto
juurde ning tõin raamatu, soni ja Aneele patsikummi – ja olidki meie lapsed
uskumatult sarnased kujudele. Tulemus on näha pildil.
Anee ja Hugo West Palm Beach'is
West Palm Beach õhtupimeduses
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar