Tänase päeva põhiplaan on lastega Tampa
loomaaeda minek – see asub meie hotellist vaid 10-minutilise autosõidu
kaugusel.
Hommik hotelli juures. Loomaaeda minek.
On reedene päev, aga loomaaias on rahvast väga
palju. Suure osa külastajatest moodustavad koolilaste grupid. Üldse on loomaaias
seni külastatud loomaaedadega võrreldes rohkem lastega peresid, olustik on
lärmakas laste naerust, kilgetest ja kisast. Seisame kohe algul järjekorda,
kust pääseb kogu loomaaeda läbivale lahtisele rongi välimusega bussile, kuid
loobume peagi järjekorras seismisest, kui saabuva rongi peale ei mahu. Avastame
loomaaeda jalgsi, kuigi tänasel palaval päikeselisel päeval on ringi liikumine
väsitav.
Ahvide tegevus pakub alati kõigile nalja
Kaelkirjakut vaatamas
Loomaaed on jagatud erinevatesse
sektsioonidesse loomade asukohamaa järgi. Suure osa moodustavad Aafrika loomad
nagu elevant, jõehobu, nisasarvik, kaelkirjak ja sebra. Anee sai hiljuti teada,
et need loomad polegi tegelikult loomaaialoomad, vaid elavad kusagil päriselt
looduses. Lasteraamatutes kohtab sageli just klassifikatsiooni “loomaaialoomad”,
eks sellest selline arusaam ka kujunenud oli. Ka ei anna raamatud kunagi
samaväärset pilti vahetu kogemusega – nt on sebra ja kaelkirjak lasteraamatutes
joonistatud ühesuurusena, kuid loomaaias kaelkirjakuga samas aedikus elavat
sebra nähes selgub, et ta on vaid umbes kaelkirjaku jalgade pikkune. Olen alati
arvanud, et lapsi arendab ja nende silmaringi laiendab reisimine samamoodi nagu
täiskasvanuid, lihtsalt nemad õpivad endale eakohaseid asju. Anee sai Curacaol
viibides teada, mida tähendab, kui päike on seniidis - näha oma silmaga, kuidas
päike on peakohal ning tekitab vaid väga lühikesi varje. Hugo kui sõidukitehuviline
on aga lennujaamades saanud pikalt jälgida, kuidas lennukid tõusevad ja
maanduvad, kuidas nendesse kohvreid ja toitu laaditakse ja kust inimesed lennukisse
lähevad. Uue sõidukina sai Hugo proovida lennujaamas monorail’iga sõitmist ning
kuna neis rongides juhte pole, sai Hugo ise monorail’i esiosas seista ja end
rongijuhina tunda.
Karussellil
Karu vaatamas
Tampa loomaaed on üsna viisaka väljanägemisega
ning loomade hoiutingimused tunduvad loomadele head. Lastele on loomaaias
lisaks loomade uudistamisele palju tegevusi alates karussellidest kuni maast
välja ulatuvate pritsivate veejugadeni, milles saab end palava ilmaga jahutada.
Lapsed saavad loomakujudega karusselliga sõita. Koos Aneega käime aga sõitmas “paadiga”,
mille tee kulgeb kõrgustesse tõusvas rennis ning laskub lõpuks järsult mäest
alla suure hooga vette nii, et kogu keha ja riided saavad märjaks. Palava
ilmaga pole aga märg kleit probleem, jahutab veidi aega mõnusalt ning poole
tunni pärast on juba kuiv. Isejuhitavate paatidega saab ka tasase vee peal sõita,
kuid mõõdupuu järgi on Anee liiga pikk ja Hugo liiga lühike.
Sõit mäkke ja siis vette...
...tagasi tuleme läbimärgadena.
Sõit lendava banaaniga
Rongisõit, mis tundus Hugole liiga lühike
Taga vasakul seisab jonniv Hugo, kes keeldub edasi liikumast
Väikestele lastele mõeldud rongisõidu ja
“lendavate banaanide” taga järjekorda pole ning lapsed saavad mõne sõidu teha. Hugo
tõrgub rongi pealt ära tulemast ning pistab karjuma. Talle tundus sõit liiga
lühike, meie aga ei osanud ette näha, et enne peaks seletama, kuidas siinse
korra järgi saab teha vaid ühe sõidu ja siis peab maha tulema. Röökivat ja
väsinud Hugot on raske rahustada, muidu mõistlik ja arusaaja poiss muutub
tõeliseks “kõvaks kiviks” (Hugo keeles “põva pivi”). Pakkusime muid lahedusi
või siis veel kord sõitu samal rongil, aga kui ta jäigaks muutub, siis tema põhimõtteid
ei murra ja lihtsalt jonnib. Lõpuks seisis ta loomaaias keset teed ja keeldus
edasi liikumast. Kui me nurga taha läksime ja teda piilusime, ei liikunud tal
näos ükski närv ega tekkinud hirm mahajäämise ees. Seisis paigal nagu post ega
liikunud kusagile. Kõva kivi tuli jõuga paigast liigutada ja autosse pista, et
ta saaks magama jääda.
On pärastlõuna ning sõidame ranna suunas. Ka
Tampa ümbruse rannik on saarterikas, nagu suur osa Florida rannikust. Saari ja
poolsaari ühendavad kõrged ja pikad
mitmerealiste (4-5 rida ühes suunas) autoteedega sillad, millelt mahasõitu
tehes tuleb kohati teha mitu ringikujulist tiiru, et alumisele tasandile jõuda.
Autodehulk laiadel teedel on meeletu ning uskumatul kombel tekib siin ikka ummikuid.
Seekord on ummik vastassuunas St Peterburgist Tampa poole sõites, meie kulgeme
aga sujuvalt ning suurtel kiirustel (kuni 115 km/h).
Sõit Tampast St Petersburgi, vastassuunal tihe ummik
St Petersburg, Florida
St Peterburgi jõudes köidab tähelepanu hiiglaslik ümmargune hoone. Nimi Tropicana Field ei ütle mulle midagi, kuid googeldamistulemused annavad vastuse - tegu on Tampa Bay Ray pesapalliareeniga.
Kui otsisin netist randa kas Tampas või selle lähedal, juhatasid mitmed vihjed Fort de Soto ranna suunas, mis asub St Petersburgiga sama poolsaare tipus peenikesel maaribal, just nagu miniversioon Florida key’dest.
Pärast loomaaeda ei jõudnud söömas käia ning lõuna plaanisime rannas süüa. Tee peal vaatasime ka mitut söögikohta, mis polnud õhtusöögiks veel avatud. Seevastu rannas hakati ainsat söögikohta juba sulgema. Süüa enam ei pakutud, kuid nurusin vähemalt veidi friikartuleid, et saaks esmase nälja kustutatud.
Fort de Soto rand
Eine rannas
Eluvaim sisse puhutud, läksin lastega randa.
Renee sõitis aga autoga ümbrust avastama. Rand on hallika varjundiga heleda
liivaga ning liivariba paistab nii kaugele kui silm ulatub nägema. Merevesi
Mehhiko lahes enam nii türkiissinine nagu Kariibi meres pole, kuigi varem
netist vaadatud pildid näitasid vastupidist. Kella viie paiku on rannas vähe
inimesi. On tuuline ning vette ujuma just ei kisu. Esimest korda tunnen siin
pärast nii pikka soojas olekut külmatunnet.
Kui Renee tagasi jõuab, teatab ta, et leidis
samas rannas edasi sõites mitu mänguväljakut. Lapsed tahavad neid muidugi
avastada. Mänguväljakute juures on suurte puude all umbes sajameetriste
vahedega suured varjualused grillnurgad puust laudade ja toolidega, kus saab
rannas pikniku pidada või nagu sildid väidavad, isegi kogu grillnurga broneerida
ja oma pidu või koosviibimist korraldada. Loomulikult on rannas ka korralikud
WCd, kuid puuduvad eraldi riietuskabiinid. Kummalisel kombel ole näinud üheski
rannas ei Curacaol ega ka siin Floridas riietuskabiine, mistõttu tuleb
rannariideid kuidagi kleidi all nihverdades vahetada või siis selleks WC-s käia.
Fort de Soto rand on valitud USAs lastesõbralikemaks rannaks ning seda tiitlit
see rand tõepoolest ka väärib.
Taamal grillnurk Fort de Soto rannapargis
Oleme rannas kuni kella 7-ni, mil siin läheb
pimedaks ja rand suletakse; selleks ajaks tuleb tõkkepuuga valveputkast tagasi
mandrile pääseda. Õhtusööki läheme otsima St Petersburgi ühte Jaapani
toidukohta, mis meil enne teele jäi, aga veel suletud oli. Nüüd on Jaapani pererestoran
Tokyo Bay avatud ning saame rahvast täis restoranis õnneks endale laua. Kõhud
on kõigil tühjad ning tellime mitu käiku - salateid, suppi, sushit, tuunikala
ja Teriyaki kastmes kala, krevette ja kammkarpe. Kõik maitseb suurepäraselt. Hugo
üritab taas pulkadega süüa, nagu ta ka kodus sushit süües alati proovib, aga
siin kohtan sushit tellides juba mitmendat korda, et lastele tuuakse ühest
otsast kummiga kiiniseotud pulgad mille ülaosas on ühtlasi väike paberitükike,
et pulki lahti hoida. Sellised pulgad ei pudene ükshaaval käest, neid on lihtsam
kokku suruda ning Hugo suutis täna esimest korda õigesti pulkadega sushit süüa.
Samuti sai ta hakkama pulkadega riisi söömisega.
Hugo õpib pulkadega sööma
Hotelli tagasi jõuame hilisõhtul. Renee läheb
veel autoga Tampa linna avastama ning jõuab välja Tampa ülikoolini, mis on
lossi meenutava peahoonega ning hektarite suuruse ülikoolilinnakuga, kus keeb
vilgas üliõpilaselu – just selline nagu USA filmides nähtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar