kolmapäev, 26. märts 2014

Tampa loomaaed, St Petersburg, Fort de Soto rand (21.03.14)

Tänase päeva põhiplaan on lastega Tampa loomaaeda minek – see asub meie hotellist vaid 10-minutilise autosõidu kaugusel.
Hommik hotelli juures. Loomaaeda minek.

On reedene päev, aga loomaaias on rahvast väga palju. Suure osa külastajatest moodustavad koolilaste grupid. Üldse on loomaaias seni külastatud loomaaedadega võrreldes rohkem lastega peresid, olustik on lärmakas laste naerust, kilgetest ja kisast. Seisame kohe algul järjekorda, kust pääseb kogu loomaaeda läbivale lahtisele rongi välimusega bussile, kuid loobume peagi järjekorras seismisest, kui saabuva rongi peale ei mahu. Avastame loomaaeda jalgsi, kuigi tänasel palaval päikeselisel päeval on ringi liikumine väsitav.
Ahvide tegevus pakub alati kõigile nalja


Kaelkirjakut vaatamas

Loomaaed on jagatud erinevatesse sektsioonidesse loomade asukohamaa järgi. Suure osa moodustavad Aafrika loomad nagu elevant, jõehobu, nisasarvik, kaelkirjak ja sebra. Anee sai hiljuti teada, et need loomad polegi tegelikult loomaaialoomad, vaid elavad kusagil päriselt looduses. Lasteraamatutes kohtab sageli just klassifikatsiooni “loomaaialoomad”, eks sellest selline arusaam ka kujunenud oli. Ka ei anna raamatud kunagi samaväärset pilti vahetu kogemusega – nt on sebra ja kaelkirjak lasteraamatutes joonistatud ühesuurusena, kuid loomaaias kaelkirjakuga samas aedikus elavat sebra nähes selgub, et ta on vaid umbes kaelkirjaku jalgade pikkune. Olen alati arvanud, et lapsi arendab ja nende silmaringi laiendab reisimine samamoodi nagu täiskasvanuid, lihtsalt nemad õpivad endale eakohaseid asju. Anee sai Curacaol viibides teada, mida tähendab, kui päike on seniidis - näha oma silmaga, kuidas päike on peakohal ning tekitab vaid väga lühikesi varje. Hugo kui sõidukitehuviline on aga lennujaamades saanud pikalt jälgida, kuidas lennukid tõusevad ja maanduvad, kuidas nendesse kohvreid ja toitu laaditakse ja kust inimesed lennukisse lähevad. Uue sõidukina sai Hugo proovida lennujaamas monorail’iga sõitmist ning kuna neis rongides juhte pole, sai Hugo ise monorail’i esiosas seista ja end rongijuhina tunda.
Karussellil

Karu vaatamas

Tampa loomaaed on üsna viisaka väljanägemisega ning loomade hoiutingimused tunduvad loomadele head. Lastele on loomaaias lisaks loomade uudistamisele palju tegevusi alates karussellidest kuni maast välja ulatuvate pritsivate veejugadeni, milles saab end palava ilmaga jahutada. Lapsed saavad loomakujudega karusselliga sõita. Koos Aneega käime aga sõitmas “paadiga”, mille tee kulgeb kõrgustesse tõusvas rennis ning laskub lõpuks järsult mäest alla suure hooga vette nii, et kogu keha ja riided saavad märjaks. Palava ilmaga pole aga märg kleit probleem, jahutab veidi aega mõnusalt ning poole tunni pärast on juba kuiv. Isejuhitavate paatidega saab ka tasase vee peal sõita, kuid mõõdupuu järgi on Anee liiga pikk ja Hugo liiga lühike.
 Sõit mäkke ja siis vette...

...tagasi tuleme läbimärgadena.

Sõit lendava banaaniga

Rongisõit, mis tundus Hugole liiga lühike

Taga vasakul seisab jonniv Hugo, kes keeldub edasi liikumast

Väikestele lastele mõeldud rongisõidu ja “lendavate banaanide” taga järjekorda pole ning lapsed saavad mõne sõidu teha. Hugo tõrgub rongi pealt ära tulemast ning pistab karjuma. Talle tundus sõit liiga lühike, meie aga ei osanud ette näha, et enne peaks seletama, kuidas siinse korra järgi saab teha vaid ühe sõidu ja siis peab maha tulema. Röökivat ja väsinud Hugot on raske rahustada, muidu mõistlik ja arusaaja poiss muutub tõeliseks “kõvaks kiviks” (Hugo keeles “põva pivi”). Pakkusime muid lahedusi või siis veel kord sõitu samal rongil, aga kui ta jäigaks muutub, siis tema põhimõtteid ei murra ja lihtsalt jonnib. Lõpuks seisis ta loomaaias keset teed ja keeldus edasi liikumast. Kui me nurga taha läksime ja teda piilusime, ei liikunud tal näos ükski närv ega tekkinud hirm mahajäämise ees. Seisis paigal nagu post ega liikunud kusagile. Kõva kivi tuli jõuga paigast liigutada ja autosse pista, et ta saaks magama jääda.

On pärastlõuna ning sõidame ranna suunas. Ka Tampa ümbruse rannik on saarterikas, nagu suur osa Florida rannikust. Saari ja poolsaari ühendavad  kõrged ja pikad mitmerealiste (4-5 rida ühes suunas) autoteedega sillad, millelt mahasõitu tehes tuleb kohati teha mitu ringikujulist tiiru, et alumisele tasandile jõuda. Autodehulk laiadel teedel on meeletu ning uskumatul kombel tekib siin ikka ummikuid. Seekord on ummik vastassuunas St Peterburgist Tampa poole sõites, meie kulgeme aga sujuvalt ning suurtel kiirustel (kuni 115 km/h).
Sõit Tampast St Petersburgi, vastassuunal tihe ummik

St Petersburg, Florida

St Peterburgi jõudes köidab tähelepanu hiiglaslik ümmargune hoone. Nimi Tropicana Field ei ütle mulle midagi, kuid googeldamistulemused annavad vastuse - tegu on Tampa Bay Ray pesapalliareeniga.

Kui otsisin netist randa kas Tampas või selle lähedal, juhatasid mitmed vihjed Fort de Soto ranna suunas, mis asub St Petersburgiga sama poolsaare tipus peenikesel maaribal, just nagu miniversioon Florida key’dest.

Pärast loomaaeda ei jõudnud söömas käia ning lõuna plaanisime rannas süüa. Tee peal vaatasime ka mitut söögikohta, mis polnud õhtusöögiks veel avatud. Seevastu rannas hakati ainsat söögikohta juba sulgema. Süüa enam ei pakutud, kuid nurusin vähemalt veidi friikartuleid, et saaks esmase nälja kustutatud.
Fort de Soto rand



Eine rannas




Eluvaim sisse puhutud, läksin lastega randa. Renee sõitis aga autoga ümbrust avastama. Rand on hallika varjundiga heleda liivaga ning liivariba paistab nii kaugele kui silm ulatub nägema. Merevesi Mehhiko lahes enam nii türkiissinine nagu Kariibi meres pole, kuigi varem netist vaadatud pildid näitasid vastupidist. Kella viie paiku on rannas vähe inimesi. On tuuline ning vette ujuma just ei kisu. Esimest korda tunnen siin pärast nii pikka soojas olekut külmatunnet.

Kui Renee tagasi jõuab, teatab ta, et leidis samas rannas edasi sõites mitu mänguväljakut. Lapsed tahavad neid muidugi avastada. Mänguväljakute juures on suurte puude all umbes sajameetriste vahedega suured varjualused grillnurgad puust laudade ja toolidega, kus saab rannas pikniku pidada või nagu sildid väidavad, isegi kogu grillnurga broneerida ja oma pidu või koosviibimist korraldada. Loomulikult on rannas ka korralikud WCd, kuid puuduvad eraldi riietuskabiinid. Kummalisel kombel ole näinud üheski rannas ei Curacaol ega ka siin Floridas riietuskabiine, mistõttu tuleb rannariideid kuidagi kleidi all nihverdades vahetada või siis selleks WC-s käia. Fort de Soto rand on valitud USAs lastesõbralikemaks rannaks ning seda tiitlit see rand tõepoolest ka väärib.



Taamal grillnurk Fort de Soto rannapargis

Oleme rannas kuni kella 7-ni, mil siin läheb pimedaks ja rand suletakse; selleks ajaks tuleb tõkkepuuga valveputkast tagasi mandrile pääseda. Õhtusööki läheme otsima St Petersburgi ühte Jaapani toidukohta, mis meil enne teele jäi, aga veel suletud oli. Nüüd on Jaapani pererestoran Tokyo Bay avatud ning saame rahvast täis restoranis õnneks endale laua. Kõhud on kõigil tühjad ning tellime mitu käiku - salateid, suppi, sushit, tuunikala ja Teriyaki kastmes kala, krevette ja kammkarpe. Kõik maitseb suurepäraselt. Hugo üritab taas pulkadega süüa, nagu ta ka kodus sushit süües alati proovib, aga siin kohtan sushit tellides juba mitmendat korda, et lastele tuuakse ühest otsast kummiga kiiniseotud pulgad mille ülaosas on ühtlasi väike paberitükike, et pulki lahti hoida. Sellised pulgad ei pudene ükshaaval käest, neid on lihtsam kokku suruda ning Hugo suutis täna esimest korda õigesti pulkadega sushit süüa. Samuti sai ta hakkama pulkadega riisi söömisega.

Hugo õpib pulkadega sööma

Hotelli tagasi jõuame hilisõhtul. Renee läheb veel autoga Tampa linna avastama ning jõuab välja Tampa ülikoolini, mis on lossi meenutava peahoonega ning hektarite suuruse ülikoolilinnakuga, kus keeb vilgas üliõpilaselu – just selline nagu USA filmides nähtud.

Kommentaare ei ole: