Florida läänerannik ja sõit airboat’iga (20.03.14)

Täna on meil ainuke aja peale minek Floridas olles - broneerisime mõned päevad varem sõidu airboat’iga (ma ei tea, kas sellel veesõidukil on ka eestikeelne nimetus, tõenäoliselt hõljuk vms).

Hotelli hommikusöögilauast ei leia me taas midagi meelepärast. Floridas on hotellides hinnavahemikus 80-100 € öö väga nigelad hommikusöögid (kui sedagi). Samas me siin ringreisil olles hotellidele väga ei panusta – jõuame ju hotellidesse hilisõhtul magama ning hommikul kohe lahkume. Aga headesse vooditesse osatakse USA hotellides panustada.

Pakime asjad minekuks kokku - õigemini olen mina see, kes kokku ja lahti pakkimist teostab, Renee osa on vaid juhtmed ja arvutid kokku pakkida. Üldiselt olen mina ka see, kes enne reisi loeb ja uurib, mida teha ning teeb esialgse reisiplaani, Renee aga see, kes hiljem hindab, kas mu plaanid ka realistlikud on. Mul kipub sageli tahtmist mahutada ühte päeva rohkem asju, kui me teha suudaks, kuigi ma arvutan kõik läbitavad vahemaad maps-google.com abil reisi sisse.

Everglades loodus tee ääres

Lääne poole jõudes on loodus rohelisem

Tamiami Trail - ainult sirge tee

Google on mind aga täna alt vedanud – olin järgi vaadanud, et Florida Cityst Everglades Citysse sõit on ca poolteist tundi, kuid auto gps pakkus autosõiduajaks 2 h 15 min. See lisaaeg röövis meilt hommikusöögi. Lapsed olid õnneks hotellis juba jogurti ära söönud ning esialgu sobis ka banaan meile hommikusöögiks. Tee peal tegime aja veidi tagasi ning saime võtta kiire hommikusöögi ühest kohalikust teeäärsest söögikohast. Kui muidu on USAs tee äärtes vaid suurte kettide söögikohad ning midagi erilist neis ei kohta, siis siia keset Everglades soid pole ketid veel laienenud. Sõin maisijahust indiaani leiba aedviljadega – see oli midagi uut.

Info kohalikus söögikohas, kust leiab keset Everglades soid kiirtoitu

Tee Everglades City suunas kulges mööda Tamiami Trail’i – see on tee, mis kulgeb ida-lääne suunal läbi Everglades rahvuspargi. Teed on siia kunagi väga pika ja sirge joonlauaga tõmmatud – üle 100 km tuleb sõita sõna otseses mõttes sirgelt ilma ühegi kurvi ja kõrvalepõiketa. Mõlemal pool teed on märgalad – tee kulgeb enamus ajast teetammil, kõrval jookseb kuivenduskanal.

Tee ääres on asustust vähe – enamasti on vaid suured sildid “Airboat tours”, kus saab minna Everglades loodust hõljukpaatidega avastama. Rahvuspargi piirides airboat’idega sõitmine pole lubatud, aga kohe rahvuspargi piirist väljaspool on järjest kümneid ja kümneid paadimatku pakkuvaid firmasid. Olin enne reisile tulekut lugenud ja pilte vaadanud, kus kandis tasuks airboat’iga sõitma minna. Tundus, et lääneranniku mangroovisaludes on loodus kõige erilisem, seetõttu just selles suunas täna liigume.

Sõit airboat'iga

Mangroovid

Airboat

Airboat’id võeti Floridas kasutusele 1920-tel aastatel ning neid kasutati algselt kalastuspaatidena. Neil paatidel on sile põhi ning mootori tiivik ei ulatu vette; mootor veab ringi paadi tagaosas olevat hiiglaslikku propellerit. Sellisel konstruktsioonil on praktiline põhjendus – siinsed kanalid on madalad ning siledapõhjalise paadiga, mis okstesse ei takerdu, on siin ainuvõimalik liigelda. Juba 1930-tel aastatel hakati airboat’idega tegema ka lõbusõite ning see on Everglades lahutamatu osa tänapäevani.

Sõit airboati’ga on kindlasti elamus omaette, algul ettevaatlikult ja aeglaselt, hiljem näitab juht, mis selline paat suudab ning kiirused on juba suured. Paadisõitu saadab hirmus müra, mida saab summutada kõrvaklappidega, kuid vaatamata mürale tundub Hugole, et just paadis oleks paras aeg teha väike lõunauinak. Paadi juht märkas, samuti, et Hugo on unne suikunud ning mainis, et see on tavaline, et selles eas lapsed sõites magama jäävad. Kui meie teele aga ujuv krokodill sattus, jättis juht paadi seisma ning ka Hugo ärkas vaikuse saabudes üles. Lisaks nägime veel kummalisi loomakesi, kes okstel ronisid ning paadi müra peale põgenemise asemel uudishimulikult külalisi uurisid. Kohe selgus ka miks – paadi juht tõi neile süüa. Tegelikult peaks metsloomade söötmine olema keelatud, aga need loomad on poolenisti toiduga kodustatud.

Hugol tuli paadiga sõites uni

Kohtame krokodilli

Loomad, keda söödeti

Airboat arendab kiirust

Anee proovib ise paati juhtida

Marco Island

Marco Island

Pärast tunniajast paadisõitu asusime mööda läänerannikut ülespoole (ehk põhja suunas) teele. Esimesena pöörasime teelt kõrvale Marco Island’ile – see on uhke villaderajoon saartekobaras, kuhu on kunstlikult juurde tekitatud sümmeetrilisi maaribasid. Villade taga on kanalid, kus iga maja ukse taga seisavad kallid jahid, maja ees aga läheb autotee – seega pääseb koju nii merd kui maad mööda. Floridas on eramajad millegipärast alati ühekordsed ning ruutmeetritelt suhteliselt väikesed. Siinsed villad on samuti ühekordsed, kuid oluliselt suuremad. Kõigi majade peauks on tõeline portaal sammaste ning nikerdatud või värvilisest klaasist kahepoolsete ustega.

Elurajoonis on vaid elumajad - ei ühtegi poodi, restorani, tanklat – need kõik on eemal.

Silda mööda Marco Island'ilt tagasi mandrile

Naples

Hugo ja Anee põnevas poekärus. Whole Foods Market

Whole Foods Market

Whole Foods Market

 Oleme lõunasöögi otsinguil. Nüüdseks on reisimisel elementaarne, et telefoniinternet on igal pool kaasas ning otsinguvõimalused töötavad reaalajas. Kui meenutada meie 6-aasta taguseid Jaapani reise ja selle aja abivahendeid, siis kotis oli paks Lonely Planeti “klots” ja käel gps-käekell, mis meid omal ajal orienteeruda aitasid. Kuigi see polnudki nii ammu, tunduvad need vahendid nii kiviaegsetena.

Sel korral pole USAs olles veel käinud minu lemmikus suures ökopoes Whole Foods Marketis. Leian internetist, et lähim tee peale jääv WFM on Naples’is, seal teemegi peatuse ja lõuna ning ostame tee peale näksimist kaasa. Kusjuures Naples pole ainule kohanimi, mida Florida on mujalt maailmast laenanud – liigud mööda läänerannikut edasi, tuleb Venice. Itaaliast saab aga otse Venemaale – saabume St Petersburgi. Idarannikul saab väisata Melbourni.

Täna on meil pikim sõit selle reisi jooksul. Anee ja Hugo ei kurda, neil on autos tegevust – uurivad raamatuid ning Anee vaatab vahel iPadist filme. Hugol on tegevust oma uue telefoniga (Hugo keeles pifet), mille ta sai – tegu on odava nuppudega nutitelefoniga, mis tuli kaasa, kui USAst internet osta. Meile pakub tema telefonikäsitsemisoskus pidevat nalja. Hugo on telefonikasutajad jälginud ning endale detailsusteni meelde jätnud, mis selle aparaadiga teha saab. Nii räägib ta: “Hugo pildistab punast autot,” ja hoiab telefoni kätega kehast kaugemal nagu teeks pilti või siis “Hugo mängib jalgpallimängu,” klahve häkkides vilksas seal vist jalgpalli moodi pilt läbi, kuid ta räägib seda nii usutavalt, et me juba peaaegu jäime uskuma, et ta telefonis ongi jalgpallimäng. Millalgi oli ta endale klahve suvaliselt lahmides äratuse või meeldetuletuse salvestanud ning järsku hakkas autos võõra häälega telefon helisema, meie vaatasime ja mõtlesime, mis see olla võiks, kuid Hugo teadis kohe, et talle helistatakse. Olla üks onu, kes helistab.

Hilisõhtul jõuame Tampasse, kus on meie tänane hotell. Sõidetud sai täna 300 miili – see on meie mõõtühikutes 500 km. Mõõtühikute teisendamine on siin USAs igapäevaselt paratamatu, kui tahad mõelda endale harjumuspärastes ühikutes. USAs läbitakse vahemaana miile, samuti näitavad autode spidomeetrid mõistetavalt mitu miili tunnis sõidad. Poes käies tuleb dollarid eurodeks arvutada ning kui soovid millegi kilohinda teada, tuleb ka naelad (lbs) grammideks ümber arvutada. Kui kütust võtad, tuleb gallonid liitriteks arvutada. Et teada saada, kas laps piisavalt pikk, et pääseda lõbustuspargis mõnele atraktsioonile, tuleb jalad meetriteks ümber arvutada. Õhutemperatuurist arusaamiseks tuleb aga Fahrenheitid Celsiusteks teisendada. 

Õhtune Tampa