Curacao saarel. Mida teeb ekvatoriaalse kliimavöötme päike põhjamaalase nahaga ehk minu esimene päikesepõletus (14.03.14)

Tere hommikust, Curacao! Ärkame 6-tunnisest ajavahest tingituna varem kui meie perele kohane, juba poole üheksa ajal. Aga miinusmärgiga ajavahe sobibki meile, unekottidele, väga hästi. Nii ööd kui hommikud on Curacaol mahedalt soojad. Lükkan välisukse lahti ja lasen lapsed õue mängima.

Meie elamises on kaks magamistuba ning suur elutuba-köök. Lastega reisimisel on apartemendid alati mugavamad kui tavalised hotellitoad – on rohkem ruumi ning oma köök annab vabaduse süüa just endale sobival ajal. Keedan lastele kiiresti putru, mille olin igaks juhuks kaasa pakkinud. Renee toob poest hommikusöögi jaoks toitu ning lapsed söövad mõne aja pärast lisaks pudrule meiega ka teise hommikusöögi.

Meie Curacao kodu

Kuhu me siis pärast kahepäevast lennureisi välja jõudsime? Kes kaarti viitsib uurida, leiab Hiiumaast poole väiksema Curacao saare Kariibi merest Venezuela ranniku lähistelt, Aruba ja Bonaire saare vahelt. Suurte meresõitjatena on hollandlased Curacao sajandeid tagasi oma meretaguseks asumaaks allutanud, vahepeal on saar olnud ka Hispaania ja Suurbritannia valduses, kuid 19. sajandi algusest sai Holland saare tagasi. Saar oli kunagi orjakaubanduse keskus. Curacao, üks kunagistest Hollandi Antillide saartest, oli pikka aega iseseisev haldusüksus, kuid 2010. aastal kaotati Hollandi Antillid ning Curacaost sai üks Madalmaade Kuningriigi (föderaalriik) koosseisu kuuluvatest maadest. Curacaol on otsustusõigus neid puudutavates küsimustes ning siin räägitakse põhikeelena hollandi keelt. Curacaol on ka oma raha - Hollandi Antillide kulden. Mäletan umbes 10-aasta tagust seika, kui vaatasin Egiptuses venelasi, kes soovisid igal pool maksta oma vene rublades. Mõtlesin siis, mis suhtumine see on, et välismaal soovitakse oma riigi valuutas arveldada. Nüüd tajun, et seoses ühisraha euro tulekuga olen ise muutunud samasuguseks suurriigi kodanikuks, kes tunneb, et igasugused väikeriikide marginaalsed rahad on tüütused ning igal pool võiks saada maksta eurodes. Tõsi – Curacaol aktsepteeritakse nii USA dollarit kui ka eurot, kuna nii USAst kui Hollandist saabub siia hulganisti turiste. Tagasi antakse küll enamasti kohalikku raha.

Külmast tulnuna ahvatleb meid algul loomulikult liiv ja merevesi – seega plaanime randa minna.

Teeme peatuse lähedalasuva autorendi juures, kust saame kätte Hugo jaoks turvatooli, mis eile oli unustatud meie broneeringule lisada. Seal samas autorendi ees selgub, et meil tuleb välja vahetada ka auto, kuna pagasiluuki (liiga jõuliselt) lahti tehes pudeneb mulle kätte mingi iluliist, mille plastmassist kinnitused olid tõenäoliselt päikesega nii rabedaks muutunud, et neid enam käsitsi parandada ei õnnestunud. Ma ei tea, mida arvata autost, mille küljest tuleb vähe tugevamalt kangutades tükk küljest ära, pealegi oli just see sama Nissan Qashqai auto, mille Renee mulle järgmiseks autoks plaanis osta...

Kuni meile samaväärne auto tuuakse, veedame aega Jan Theili rannas. Kui riidest lahti võtame, näen silmanurgast, et üks vanem naine jälgib meid ning vaatab lapsi heldimuspilguga. Vähe aja pärast hakkab ta meiega eesti keeles rääkima. Sellel väikesel saarel nii kaugel Eestist, istun maha suvalisele lamamistoole ja  leian kõrvalt eestlased! Selle seiga taga saavad olla vaid Estraveli sooduspakkumised.

Pilved hajutavad täna otsest päikesest tulevat kuumust, seega on päeval täiesti talutav temperatuur (varjus ca + 30 kraadi), mere ääres puhub mõnus tuul, merevesi on nii soe, et vette minnes külmatunnet ei teki – ühesõnaga ideaalne olemine.

Jan Thieli rannas

Esmalt kreemitan kokku Renee, kes on meist kõige õrnema nahaga. Kui lapsi kreemitama lähen, on nad juba parajalt liivased ning tunnevad end häirituna, kui ma neid kreemiga tüütan. Endale kreemi ei panegi, mõtlen, et käin algul ujumas ära ja küll siis kreemitan; minu nahk on üldiselt päikesega sõber. Pealegi pistab kõrvetav päike pea pilve tagant vaid aeg-ajalt – enamus ajast on mõnus pilvine ilm. Kuna oleme ekvaatorile suhteliselt lähedal, asub päike otse pea kohal. Ütleme Aneele, et ta päikese üles otsiks. Anee vaatas kõik ilmakaared läbi ja ei leidnud päikest, kuid otse pea kohalt ei osanud kogemusest lähtuvalt päikest otsida. Kui Hugo käest sama asja küsisime, pakkus ta päikese asukohaks otse üleval, kuna temal veel puudub kogemuslik raamides mõtlemine. Pärast kahte tundi rannas tunnen, et õlgadel on nahk veidi hell. Kreem jäigi mul peale panemata, kuna käisin pidevalt vee ja kalda vahet.

Hugol on lõunaune aeg, seda aega kasutame saarel veidi ringi sõitmiseks. Juba eile õhtul hilja kohale jõudes saime aru, et autoliiklus on saarel tihe. Vaatasin Wikipediast Curacao rahvaarvu järgi – ca 150 000 inimest, mis on umbes 10 korda tihedam asustus kui Eestis keskmiselt. Arvestades, et sellel poole Hiiumaa suurusel saarel on asustus vaid umbes viiendikul saarest, on pealinna ümbrus, kus ka meie elame, väga inim- ja autoderohke. Istume keset päeva ummikus ja liigume mõnes kohas teosammul. Suundume saare idakülje suunas, kus tundub olevat täiesti inimasustuseta piirkond.

Tsivilisatsioon lõpeb kui noaga lõigatult ning kruusatee äärtes kohtab meeletuid prügihunnikuid. Just samal ajal sõidab isetekkelise prügimäe suunas mustanahalisi mehi täis auto, mis veab prügi, et see kusagile põõsa alla poetada. Mulle meenub, et saarel on levinud varavastane kuritegevus ning inimestelt röövitakse väärisesemeid. Mul poeb hirm naha alla, kuna hakkan neid prügi vedavad mustanahalisi kahtlustama potentsiaalsete varastena. Õnneks nad meile ei järgne, vaid sõidavad oma prügikoormaga teist teed. Loodus on kuivusest pigem pruunika kui rohelise ilmega ning taimedest kohtab põhiliselt kaktusteid ja teravate asteldega põõsad. Jõuame välja siselahe kaldale, millel hulbib mõni üksik paadike ning kaldale on kõikjal uhutud plastmassi ja muud sodi.

Curacao loodus ja asulad

Inimtühi Curacao idaosa

Suundume tagasi tiheasustuse suunas. Eile märkasin lennujaamast hotelli poole sõites tee ääres suurt toidupoodi, mida lähemegi mälu järgi otsima, et õhtuks süüa osta. Teedevõrgustik pealinna Willemstadi ümbruses on tihe nagu seeneniidistik – selles orienteerumine nõuab tõsist mõttetegevust. Saarel on isegi neljarealine ringikujuline kiirtee ümber pealinna, mis kiirendab märgatavalt muidu venivat liiklust.

Poest ostame palju puu- ja köögivilju. Tunnen juba silma järgi ära, et mangod on siin maitsvad ning lõhn ainult kinnitab seda tunnet. Üks mango maksab vähem kui 50 eurosenti, mis on meie mõistes väga odav, aga suures plaanis on toit poes kallim kui Eestis. Curacao, nagu ka paljud teised Kariibi mere saared, on suhteliselt kallid piirkonnad. Nt elekter maksab siin 5 korda rohkem kui Eestis ja vesi 2,5 korda rohkem. Seega meie korteris viibides olen tulede põlemise ja vee kulutamisega säästlik, kuna need kulud lisatakse meie arvele. Kallis on siin ka elamine ja väga kallis on rendiauto. Kaalusime enne tulekut, kas meil on kogu perioodiks ikka rendiautot tarvis, kuid kui välja uurisime, et lennujaamast hotelli ja tagasi taksoga maksab vähemalt 200 dollarit, saime aru, et rendiauto on igal juhul kasulikum ja kindlasti ka mugavam. Kohapeal saime kinnitust, et ilma autota on siin saarel võimatu elada. Kui just ei plaani kogu puhkust veeta otse mere ääres hotellis ja vaid seal süüa. Aga meie oleme seiklejad ja tahame ringi käia.

Tagasiteel  meie reisikodu suunas istume taas ummikus. Hakkan juba tõmbama paralleele Sorrento poolsaarel samalaadse kogemusega, kus meie maja asus poolsaare tipus ning sinna saamiseks ja sealt pääsemiseks oli mõlemat pidi meeletu ajakulu ja väikestel teedel kruttimine.

Õhtusöögiks teen aedviljade, veiseliha ja munanuudlitega vokirooga – tuleb välja väga teistmoodi kui sellised toidud on kodus tehtuna. Naudime õhtusööki õues istudes. Magustoiduks magusad mangod ja lastele jäätist.

Õhtusöögi valmistamine

Minu hoolimatu suhtumine kreemitamisse maksab õhtuks valusalt kätte – õlad ja selja ülaosa on tulitavad, samuti on laste kehadel punaseid laike, kuhu jäi päiksekreem määrimata. Nemad küll õnneks ei kurda valu. Olen aastate jooksul näinud korduvalt, kuidas Renee end päikesega ära põletab, kuid ise pole midagi sellist tõsisemat kunagi kogenud. Mitte, et ma väga hoolikas kreemitaja oleks, aga üldiselt ma ei põle ära. Nüüd sain sõna otsese mõttes omal nahal kogeda, kuidas pilvetagune päike võib teha väga palju kurja. Ma ei teadvustanud, et me oleme ekvaatorile päris lähedal.